Kõik "jõulud" korraga

Tinglikult võiks senise teenistuse jagada kaheks eri osaks või ka peatükiks. Esimene lõppes SBK lõpuga, teine sisaldas aega laeval koos vanadega. Nüüd, pärast puhkust, saab aga alguse kolmas, kus vanad on läinud, uued noored kohe-kohe tulemas, puhkus lõppenud.

III Peatükk

Puhkuse lõpp oli kiire ja jube. Tõusin sisuliselt otse jõululauast ning ruttasin bussile. Kohale jõudes sain juba ukselt kätte halvad uudised. Elu mereväes pärast puhkust on võrreldamatult kehvem sellest, mis oli enne. Esiteks rakendatakse nüüdsest süsteemi, mis püüab iga hinna eest divisjoniliikme elu põrguks muuta, sest kõik oligi ju liiga hea. Nüüdsest kuulub igaüks, kes vahis käib, kaks päeva pärast vahti nn reageerimisüksusesse, mis idee poolest peaks tähendama lisamehi appi, kui midagi juhtub. Reaalselt avaldub see aga linnalubade ärajäämises, sest kodusolek segab teataval määral 4 minutiga objektile jõudmist. Niisiis on ainsad turvalised päevad millal vahis olla esmaspäev, teisipäev ning vähesel määral ka kolmapäev. Kõik ülejäänud variandid tähendavad sissejäämist.

Kuid see pole veel kõik, kui lähed puhkusele kohe, siis võid kindel olla, et saad rämedalt üle. Algselt oli nii, et ühed saavad puhkuse jõuludeni, kaasaarvatud ja teised aastavahetuse jõuludeta, kõik võrdselt pikalt. Kuna mulle olid jõulud tähtsamad, siis valisin esimese variandi. Sain 15 päeva ja napikad jõulud. Nüüd tuleb välja, et valinuks ma teise variandi, saanuks jõulud, aastavahetuse ning kokku 20 päeva puhkust. Tundub aus...

Kuid ka see pole veel kõik, sest seoses sööklaremondiga toimub kolm korda päevas piknik, kus võid unustada kõik pärisnõud ning nautida suurepäraseid ühekordseid variante.

Kõige tipuks on laatsaretitegelased unustanud kõik sõlmitud kokkulepped ning mul tuleb uuesti otsast alustada seletamist, kuidas tsiviilvahendeid kasutades on mitteerakorralise, kuid keerulise ja möödapääsmatu probleemi lahendamine kordades kiirem ja lihtsam ning millest võidaksid kõik.

Seega ei alga uus peatükk just kõige rõõmsamal noodil. Ainsad head väljavaated on fakt, et nelja-viiekesi häiret teha ei saa ning peagi tulevad noored, kes loodetavasti aitavad näha, et keegi elab veel kehvemini kui meie. Lisaks on mul jõuludest palju magusat...

Vabaduseni oli jäänud veel 165 päeva.

Vanad ja invaliidid

Leidsin jälle natuke aega ja põhjust midagi ka kirja panna. Möödunud on mõned nädalad ja juhtunud nii mõndagi mainimisväärset.

Kaheks nädalaks saabusid meile reservväelased, et oma õppekogunemine läbi viia. Tegemist siis inimestega, kes juba ajateenistuse mereväes läbinud ning nüüd tagasi toodud, et idee poolest asju meelde tuletada, aga praktikas ikkagi inimeste väärtuslikku aega raisata. Palju meie neid ei näinud, enamiku ajast käisid kusagil erinevate relvadega kõmmutamas. Mingi hetk tegime nendega ka paar sõitu, et saaksid tulistada laevade peal olevatest Browningutest. Kuna reservväelasedki vajavad katust pea kohale, siis mis oleks parem koht, kui meie kasarmud? Täpselt nii tehtigi, meid koliti välja, laevadesse. Alguses tundus see üsna ebameeldivana, kuid hiljem mõistsin nii mõningatki olukorra paranemist võrreldes varasema kasarmueluga. Jäi ära tüütu kasarmu ja laeva vaheline sagimine, voodid olid mugavamad, distsipliin veelgi inimsõbralikum. See on siis nende kahe nädala hea pool. Peaaegu kõigi (kaadrikaitseväelased kaasaarvatud) meelehärmiks loodi reservkogunemise ajaks uus ja tore vahikoht - trapivaht. See tähendab, et 24/7 peab keegi passima väljas ning jälgima, kes laevale tuleb ja läheb. 3 inimest jagavad omavahel ühe päeva vahti. Eriti lõbus on seal passida just siis, kui kell on 2 öösel, inimestest või muust elutegevusest pole haisugi, sajab vihma, puhub tuul, temperatuur on saavutanud oma päevase miinimumi, magamatus kiusab ning kell su käel näitab, et 1h 53min peab veel passima. Reaalsuses tegime endale küll asja võimalusel mugavamaks, aga tegevuse mõttelagedust see siiski ei lahjenda.

Pärast reservkogunemist toimus mõnevõrra ebameeldiv mereväe aastapäeva paraadüritus. Tehti paar pidulikku komplimenti, anti mõned autasud - tavaline värk. Õnneks tähendas see kaaderkoosseisule lühemat tööpäeva ning ega meilgi, ajateenijatel, seal ilma nendeta midagi teha pole ning saimegi natuke varem linnaloale.

Sellele järgnev nädal oli tegus ja möödus kiiresti. Teisipäeval sõitsime kõigi Tasuja uute ajateenijatega Väike-Maarja päästekooli, kus saime kiire teoreetilise ülevaate ja 2 päeva praktikat tulekahjude ja suitsusukeldumise alal. Praktika seisnes mõningates harjutustes merekonteineritest valmistatud majades. Kõigepealt saime lihtsalt vaadata ja jälgida tulekahju arengut, kuidas lae alla tekib põlemisgaasidest tume pilv, kuidas see kogum vaikselt allapoole liigub ning kuidas temperatuur tõuseb. Ühel hetkel süttivad ka need laealused gaasid, mis tegelikult ongi kõikide tulekahjude põhiprobleem, leegikolle ise on selle kõrval üsna tühine. Samas oli tekkiv vaatepilt vapustavalt ilus: see kuidas tulejoad, täpselt nagu virmalised, kuid käeulatuses, vaikselt üle pea heljuvad - kõike seda on raske kirjeldada. Surmavalt ohtlik aga samas ilus.
Järgmisel päeval demonstreeriti meile seda, mida näeb üks suitsusukelduja, keset suitsu täis maja. Selleks polegi vaja muud teha, kui sulgeda silmad ning imetleda avanevat vaatepilti. Üldse on tuletõrjujad tulekoldes mitte ühiskondlikult tunnustatud superkangelased, vaid pigem abivajavad invaliidid, sest nägemine on 0, kuulmine kõvasti häiritud, lõhnataju puudub ning isegi kompimine läbi paksude kinnaste ebamäärane. Lisaks tuleb ringi käia väga madalal. Seda kõike me siis harjutasime, pandi maskide ette katted ning saadeti ühte näidismajadest "kannatanut" otsima. Esialgu kattega ja külmas ruumis, hiljem katteta (efekt oli siiski sama), aga kuumas ruumis. Harjutasime ka süttinud gaaside jahutamist ja kustutamist. Ühesõnaga 2 päeva intenisiivset ja huvitavat väljaõpet - midagi, mis võiks ideaalis iseloomustada kogu ajateenistust, kuid reaalsus jääb sellest kahjuks väga kaugele. Sealoleku ajal viibisime kohalikus ühikas, kus olid äärmiselt õdusad toad ja pehmed voodid. Täiskasvanud inimeste kombel ronisime enamikus juba kella 9st magama ning 10h und polnud mingi probleem.

Selle nädala lõpus lahkuvad baasist vanemad ajateenijad ning jääme siia nii-öelda üksi. Siiamaani on neist täitsa palju kasu olnud kui vahelülina ajateenijate ja kaadri vahel. Eks nad midagi ikka meile õpetanud ja näidanud on. Samas palju parem on tunne olla ise kõige vanem ja targem, eriti veel, kui jaanuari alguses saabuvad siia uued ajateenijad. Alanud on jõulukuu, mis tähendab puhkuste aega nii meile kui kaadrile ning üldse keskmisest rahulikumat elu. Minu puhkus algab 12.detsembril ja kestab kuni 27-ni.

Viimasel ajal olen hakanud mõistma, kui palju kurja ma selle blogiga siin teha võin. Mulle tundub, et ma jätan inimestele, kes seda loevad, mulje, et ajateenistus ongi midagi põnevat ja lahedat. Ei, jumala eest, ei. See, et siin mõnikord midagi vahvat ja mainimisväärset toimub, ei tähenda, et inimesed sinna vabatahtlikult ronima peaks. Tsiviilelus juhtub tahtmise korral palju rohkem põnevat kui ajateenistuses üldse kunagi juhtuda saab. Need hetked on vaid mõned päikesekiired vihmases sombuses ilmas. Seega, mõistkem, et siia ma kirjutangi vist ainult ägedaid asju, sest tuimusest, igavusest ja ajaraiskamisest ilmselt rääkida pole väga mõtet.

Ja lõpuni oli jäänud veel 192 päeva

Ka onu Remus peab ükskord peale jääma...

Natuke aega jälle mööda läinud ning ongi kogunenud midagi, millest kirjutada.

Ilmselt üks suuremaid asju on nädalapikkune väljasõit. Magamisega on lood endised, 3,5h on maksimaalne terviklik uneaeg, sekka hea õnne korral pisemaid 1-2h uinakuid. Samas võib sellise eluga isegi harjuda, mul igatahes vastupidiselt ootustele unepuudus väga probleeme kaasa ei toonud. Minnes võtsime peale tuukrid, kes sukeldudes käisid kontrollimas miinijahtijate poolt avastatud "kontakte" ehk siis potentsiaalseid miine. Miini leidmise puhul oodanuks seda õhkimine, mida me aga ei näinud kordagi, sest kõik leiud olid kivid või muu praht. Korra saabusid laevale ka ajateenijad-operaatorid, kes tahtsid teha filmi mereväest. Sellega seoses demonstreerisime neile, kuidas üks tuletõrje häire välja näeb ning ka tuukrid viisid neid sõidule lähivõtete tarvis. Eelnimetatud tuletõrjehäireid saime parasjagu, 5-6 tükki. Juhtus ka üks ootamatu sündmus, kui tähistasime uue kaadrikaitseväelase teenistusse asumist meie laeval, tehes seda kerge õllega igale meeskonnaliikmele ning väikse äraolemisega.

Järgmine nädal algas pauguga, esmaspäevaks oli valmistatud tort, tähistamaks komandöri abi sünnipäeva nädalavahetusel. Lisaks saime sel päeval mootorpaadiga sõita (seekord ise juhtida ja rallida). Kuni neljapäeva õhtuni, kui me teatrisse läksime, suurt midagi ei juhtunud. Käisime vaatamas "Kaevuritest kunstnikud", mida ma küll juba korra näinud olin, aga teist korda vaatamine mööda külge maha kindlasti ei jooksnud, vaid pigem aitas tüki sisu ja mõtet paremini mõista.

Reedel, nagu tavaliselt, ainult sport ja koristus. Siiski polnud see päris tavaline reede. Seekord siis linnaloale ma ei saa, kuna olen määratud toimkonda laupäevaks. Tegelikult pole päris õige öelda, et ei saa, sest pühapäev on mul vaba, kuid minusugusele tartumaalasele, see kojusõitu tähendada ei või. Üsna masendav on niimoodi esimest korda pärast SBK-d sisse jääda, a küll harjub. Väherahvastatud õhtusel rivistusel polnud ka Jänkut, tuli hoopis rebane, kes viimase ilmselt ära oli söönud.

Ja lõpuni oli veel jäänud 212 päeva.

Nil novi sub sole

Järjekordne nädal mööda läinud. Praegu toimubki elu üks nädal korraga - elae tööpäevad üle ning saabub vabastav nädalavahetus. Ja siis kõik otsast peale. Nädalatel on vaid numbrid. Tõenäosus, et juhtub midagi uut ja erutavat aina väheneb ning sellega seoses harvenevad ilmselt ka siinsed postitused. Seekord saime juba laevaga sõita.

Laevasõit oli minu jaoks midagi eriti vahvat, mida ajateenistuses teha. Isegi tormi tahtsin näha. Enam mitte. Esimene päev pärast väljasõitu saabus minu oodatud tuul 20 m/s koos 3m lainetega. Olla sellise ilmaga väiksel laeval on kogemus, mida ma enam kunagi korrata ei soovi: liikumine laeval toimub seinast seina, tugipunktist tugipunkti ning minu magu seda välja kannatada ei suvatsenud vaid otsustas kahel korral maitsva söögi valest otsast väljutada. Ülejäänud sõit möödus aga rahulikult. Harjutasime tekitöid ja seda, kuidas 2 min tuletõrje varustus selga saada. Kogu reisi iseloomustas üldine magamatus (9h, max 3h järjest, 72h jooksul). Kuidas varsti saabuv nädalane väljasõit välja nägema hakkab, ei tea.

Esimese lume saabumine reedel andis kogu nädalale rõõmsama maigu. Hommikul ärgates oli suurem osa kasarmust akna alla koondunud, vaatamas saabunud imet. Hommikuvõimlemine toimus kõigest hoolimata ning üsna lustlikus laadis. Natuke sai isegi umbes viiekümnekesi lumesõda peetud, aga peagi märkas seda korrapidaja ning pani kogu lõbule lõpu. Saabunud lumi tähendas aga ühtlasi ka laeva puhtaks rookimist ning külma ilma, mis pole sõitu minnes just kõige soovitavaks enne, aga ehk läheb veel uuesti soojemaks, ikkagi oktoober ju alles.

Lõpurosinaks veel tsitaat vanemalt ajateenijalt, kellegi kurtmise peale millegi suhtes:
"Jah, aga siin pole õiglust ega loogikat, sa oled sõjaväes."

Avengers... assemble!

Nonii, tere jälle! Mulle meeldib postitusi linnaloal kirjutada, mitte, et mõte kuidagi paremini jookseks, aga ikkagi. Seekord oli täitsa tegus nädal: tuletõrjeõppus, MBK eksam, päästeõppus ja laevadele suunamine.

Esmaspäev oli siis viimane päev MBK õpet, kus me saime olla nagu päris filmi-tuletõrjujad: balloonide, maskide, kummikute ning kõigi muude kellade ja viledega. Lasti ka natuke disko-suitsu, kuigi peamine asi, mis nägemist varjutas oli uduseksminevad prillid silme ees. Seda muidugi seepärast, et arvati, et meie satsi jaoks on õhk balloonist otsas, mille tõttu tegime kogu nalja n-ö kuivalt läbi. Järgmise satsi jaoks aga avastati, et õhku on veel küllaga. Igatahes eriti lõbus ei olnud neid voolikuid ja "kannatanuid" mööda koridore ja treppe vedada. Õnneks tuleb selletaolisi õppuseid/häireid veel aga küllaga.

Teisipäeval kontrolliti meie teadmisi 36 erineva teemakohase lihtsa küsimusega. Mul õnnestus saada skoorids 88/95. Valmistusime ka eelseisvaks parveõppuseks.

Kolmapäev. Kell 10 kõik Pitka vasakusse poordi, suured oranžid veekindlad kombekad seljas. Päästeparved visati vette ja lasti täis. Seejärel tariti need umbes 200-300m kaugusele merele, mille järel me kõik vette hüppasime ning nendeni ujuma pidime. Kostüümid hoidsid küll kindlalt vee peal, aga tegid ujumise palju keerulisemaks. Igatahes jõudsime parvedeni, ronisime sisse ja valmistusime seal veetma järgmised 24h oma elust. Põnev, kas pole? Ei, ei ole! Kas kujutad ette, oled kunagi viibinud 5-le inimesele mõeldud telgis? Kindlasti oled. Fantaseeri nüüd koos minuga natuke. Too see telk endale mõttes silme ette. Kui pilt sellest lõputust ruumist ja matkalõbust ära on kadunud, siis võime jätkata, kuid telk jätke alles. Nüüd proovi sinna mahutada 10 inimest, kellel on seljas XXXL suuruses talvekombekad. Ei õnnestu? Proovi veel. Heaks vihjeks ja abimeheks on Tallinna kilud. No vot, niiviisi õppisimegi 24h, et mis tunne siis kiludel seal karbis ikka täpselt on. Paar krampi, valutav selg ja korduvalt ärasurnud jäsemed ning üks maakera teljepööre hiljem kästi kõigil parve katusele ronida. Olime pääsenud. Silmapiirile ilmus päästekopter, mis meid kõiki ükshaaval pardale vintsis ning turvaliselt hiljem maha asetas. Tunne oli võimas, isegi niivõrd, et kõik meie kannatused said sellega tasutud. Käisime saunas ning läbinud oma päris viimase MBK õppuse, võisime selga panna uued, musta värvi töövormid. Aga see oli juba neljapäev, üks väga kordaläinud päev.

Reede. Hea päev otste kokkusõlmimiseks. Hommikupoolikul lõpetasime päästeõppuse varustuse hoolduse. Enne lõunat aga saabus see kõige olulisem hetk: laevadele suunamine. Sellest hetkest alates eristume "põõsastest" täielikult, veetes suurema osa ajast laeva peal, isegi siis, kui laev sadamas on. Ootuspäraselt sai minu teenistuskohaks laev Tasuja. Üldiselt asi kokku võtta, siis laeva peal on peaaegu kõik parem kui kasarmus: söök, koristamine, vaba aeg, tehniline varustatus külmkapi ja mikrolaineahju näol ning veelgi leebem distsipliin kui kasarmus. Lisaks oli meie laevatäis ainud, kes sai loa esmaspäeva hommikuks, mitte pühapäeva õhtuks.

Väga kiirelt möödunud nädal igatahes. Edaspidi lubati sõite ja värki. Negatiivsema poole pealt tulevad ilmselt õppehäired aja peale, kuid natuke võib ju kõigi nende vahvate eeliste eest maksta ka.

Aega reservini veel 241 päeva.

Uhke mereväelane

Jälle üks nädal mööda läinud ning õnnelikul kombel lõppes see ikka linnaloaga. Tuleb loota, et nii saabki olema. Väga palju selle aja jooksul küll juhtunud pole aga midagi ikka. Teooriatunnid jätkuvad samas vaimus, käisime Kalev SPAs enesepäästet harjutamas ning selgeks on saanud ka paar tõde ajateenistuse kohta mereväes. Tegelt oli veel üht-teist põnevat, aga ma jätsin oma märkmiku kasarmusse, seega tuleb leppida sellega, mis veel meeles on.

Jätkub siis neljanädalane õppekava, mida tehakse kolme nädala jooksul, kuid millega saaks vabalt hakkama ka kahe nädalaga. Ühesõnaga, kõvasti šlangimist. Ennelõunased tunnid lõppevad üldjuhul 1-2h enne lõunat ning pärastlõunased kuni 3h enne määratud aega. Seega jah, vaba aega, mis küll de jure peaks olema aeg enesetäiendamiseks, mis aga de facto kulub kõigele muule meelepärasele, on palju. Vahel lastakse meid klassist välja ka, mõnevõrra praktilisematele harjutustele kas laeva või selle ümbrusesse. Sel nädalal saime näha, kuidas toimub pinnaltpääste mees-üle-parda-häire korral ning käisime ise mootorpaadiga kannatanut (mingi kummist topis, mille jalad kaaluvad sama palju kui kogu ülejäänud kere - vot sulle reaalset kaalujaotust) paati vinnamas. Lisaks saime surtsu või paar pulberkustutit lasta, tuletõrjevoolikuga mängida ning kõige lõpuks ühe korraliku warmduscheri maha pidada.

Üks eredamaid seiku sel nädalal oli käik Kalev SPAsse. Saime ise vees proovida, kuidas on riietega ujuda ning nendest endale päästevahendeid teha. Üldiselt on riiete kasutamine päästevahendina küllaltki ebaefektiivne meetod, kuid võib-olla aitab see säästa natuke rohkem energiat, kui kulub nende töökorda seadmiseks. Lisaks saime hüpata sealsest tormist kuskil 5 ja 7 m kõrguselt. Paari inimese jaoks osutus see liiga suureks katsumuseks, kuid mulle pigem mitte, sest suvel olen käinud Tõrvas ning hüpanud sealsest hüppetornist 12-15m pealt (kes teab täpsemalt, kui kõrgel see viimane platvorm on, kommenteerigu julgesti, oleks huvitav teada). Kuna me käisime seal kahe grupina ja öörahust, siis pääsesime kahel päeval hommikuvõimlemisest ning saime tund aega kauem magada, võit missugune.

Näinud Divisjoni elu nüüdseks juba paar nädalat, on ilmenud üks kurb tõsiasi: väliselt oleme justnagu kõva eliit, kes sõidab kallitel laevadel, riietub teistmoodi ning on muidu teistest paremad ja tublimad, siis tegelikult on asi suht vastupidi. Samal ajal, kui meie Baasikaitserühm teostab lahingvarustuses 48h häireid, istume meie kasarmus ja lööme aega surnuks. Samalaadseid näiteid on mitmeid ning selline üldine silmakirjalikkuse tunne saab järjest suuremat tugipinda. Eriti lõbusaks läheb asi siis, kui olukord tõlkida ümber inglise keelde: I'm a marine serving on the Avenger. Kõlab nagu vingelt ja pole valetamine, aga ikkagi jääb selline veider maik suhu.  (Ma tegelikult tean küll, et nimesid ei tõlgita, aga nagu teada, siis maailmas on palju asju mida ei tohi, aga ikka tehakse) Ahjaa, anti teada, et ilmselt lähen mina meie staabi- ja tuukrilaeva, Tasuja, peale.

Reedel tagasi sõites võtsime peale paar hääletavat ajateenijat Tapalt, kaks tulevast nooremallohvitseri, kellega sai erinevaid muljeid vahetatud. Tuleb välja, et kuigi teiste SBK võis olla raskem, oli see ka tunduvalt põnevam.

Järgmine nädal uue hooga, kuigi ajateenistus on oma olemuselt hoopis midagi muud, kui see oli alguses, nüüd, kus nädalavahetused vabaduses olla saab.

Ja reservini oli jäänud 247 päeva.

Elu pärast SBK-d

... peab tõdema, et on päris hea. Kuigi hetkel on muutunud vaid üks täht lühendi ees, kui SBK-st sai MBK, siis sisuline muutus on suur. Meilt võeti ära otsesed vastutavad, mis tähendab, et oleme päris omapäi jäetud. Enam pole kedagi, kes hommikuti reaalselt hügieeni kontrolliks, kedagi, kes meid erinevatel vahvatel puhkudel toenglamangusse või kükki sätiks ega kedagi, kes meid, kasarmusse sisse lennates, valel ajal vale asja tegemas võiks näha. Ühesõnaga distsipliinikontroll puudub. Lisaks on täielikult muutunud ülemad, kes suhtuvad meisse nagu täiskasvanud inimestesse, mitte nagu tänavalt üleskorjatud pättidesse. Ja kõike seda möödunud nädala jooksul.

Võiks arvata, et kui üksuselt otsene vastutav ära korjata, siis saabub kaos ja hullumaja. Tegelikult on hoopis vastupidi: mitte keegi ei hiline rivvi, oleme alati õigel ajal õiges kohas ja seda efektiivselt ning aega võimalikult hästi ära kasutades. Jaoülematega oli kõik risti vastupidi. Hommikuvõimleminegi toimub nüüdsest inimlikult ning hommikuselt mõnusas tempos ja päev võib alata masenduseta, samas jõuame aga müstiliselt kombel alati õigeaegselt tagasi. Üleüldiselt, luues omad süsteemid asjade ajamiseks, tundub kõik palju lihtsam ja loogilisem. Näib, et jaoülemate kaotamisega paranes peaaegu kõik.

Kuna meid liigutati Baasikaitsekompanii alt välja, siis saime endale päris uued ning esmaspäevani veel tundmatud ülemad. Etteruttavalt võib öelda, et tunne on täpselt sama, nagu oleks meid põhikoolist gümnaasiumi viidud. Ülemad käituvad mõistlikult: igasugusest niisama nussimisest on üle saadud ning algab väljaõpe. Isegi Pitka pealt rooste mahanühimisest saab tänu korrektsele läbiviimisele ja seletustele täiesti normaalne tegevus, sest võib selgesti eristada selle eesmärki väljaõppena, mitte tühipalja nussimisena. Ülemate mõistlik käitumine väljendub ka faktis, et esimese nädala lõpus sai kogu MBK linnaload.

Nädala jooksul oleme peamiselt istunud klassiruumis ning õppinud teooriat, kui teki- ja lekketööde praktikatunnid välja arvata. Ägedat tumesinist vormi veel selga panna ei lubata, kuna enne peab toimuma enesepääste õppus Kalev SPAs, kus me neid riideid kasutama peame, enne mida oleks soovitatav riideid mitte ära määrida. Seega jääme hetkel veel põõsasteks, kuid mitte kauaks.

Kuna praeguseks hakkab juba mängu tulema rutiin ning midagi uut väga ei juhtu, siis ilmselt katsungi teha reeglina ühe postituse nädala kohta, erandina saab vajadusel muidugi ka rohkem või vähem.

2 nädalat MBK lõpuni ja pioneeride naasmiseni
~70 päeva vanemate ajateenijate reservini
254 päeva meie reservini.

Suvelapsed

Sinu pilvede riik, tõotatud maa,
unedelinn, kuhu peitusid sa,
sind enam ei suuda varjata.

Igaüks meist rebiti ära meile armsast reaalsusest, tõotatud maalt, ning toodi siia. Nüüdseks on siin oldud 11 nädalat ja tähtis osa ajateenistusest, SBK, ongi läbi. Läbisime lõpurännaku, meid jagati ära erinevate allüksuste vahel, pidasime tseremoonia ning korraks lastakse meid tagasi pärismaailma. Lisaks on mul veel ka täita madrus Kärrile antud lubadus. Kõigest aga järgemööda.

Lõpurännak, suur ja põnev sündmus, mida varjas pikka aega teadmatuse loor, oli kokkuvõttes oodatust lihtsam. Rännaku pikkuseks sai umbes 50 km 3 päeva peale. Esimene päev oli raskeim: läbisime poole kogu maast ning ka veritsevad puusad põhjustasid pisut muret. Edasi oli juba lihtne. Kolmandal päeval suutsin kubemeni mülkas ära käia, kuid kuivad ja puhtad varusaapad, -püksid, -sokid päästsid olukorra, nagu midagi poleks juhtunudki. Üks asi, mida see rännak mulle õpetas oligi see, et kogu seda rasket kila-kola, mida me pidevalt kaasas tassima pidime, läheb millekski vaja ka. Lõpuks autosse istudes oli üldine meeleolu niivõrd "ülev", et kõik palved ja soovitused anti edasi üksteise peale karjudes. Järgnev saun ja kasarmuuni aga päästsid olukorra ning hommikuks olime jälle inimesed.

Juba tagasijõudmise päeva õhtul anti meile teada allüksused, kuhu meid suunati. Rivis seistes olin juba ammu harjunud mõttega, et lähen pioneerirühma ning minu teenistus jätkub SBK-sarnaselt metsalaagrite, rännakute ja muu mudamadruse ellu kuuluvaga, sest mingit mereharidust mul ju ometigi pole. Seega ei julgenud ma loota kuulda oma nime, kui loeti ette need, keda oodatakse Miinilaevade Divisjoni. Kuid seal see siiski kõlas. Minu jahmatus oli suur ning kogu edasine rivistus möödus nagu mingis ähmase udus: mind siiski valiti laeva peale. Hiljem seati see küll korra segaduse tõttu kahtluse alla, mis mulle äraütlemata palju meelehärmi põhjustas, kuid lõpuks jäi kõik siiski endiseks. Mind ei oota enam ükski metsalaager, mööda maad roomamine ega miinide tassimine, mina lähen laeva peale. Lisaboonusena said laevade peale ka paljud aja jooksul headeks sõpradeks saanud inimesed, mis tähendab, et ma ei peagi teenistust läbima venekeelses seltskonnas.

Kogu SBK krooniks sai lõpu- ja vandeandmisetseremoonia, mida esimest korda mereväe ajaloos peeti Jüriöö pargis ning koos Vahipataljoni võitlejatega. Eelnevalt olime kogu asja mitu korda läbi teinud ning üritus möödus sujuvalt ühe pisikese erandiga meie rühma võitleja poolt, mis aga suuremat segadust ei tekitanud. Eriti uhke oli seista ise paraadvormis tavavormis Vahipataljoni reameeste kõrval. Meie sammgi olevat olnud uhkem nende lonkamise taustal.

Vandeandmiselt tagasi tulnud, kolisime uutesse kasarmutesse vastavalt suunamistele ning saime oma esimese linnaloa. See mis ma seal tegin, ei puutu kahjuks aga selle blogi teemasse.

Nüüd, olles sõnapidaja mees, täidan madrus Kärrile antud lubaduse, milleks oli mõne sõnaga kirjutada toast 307 SBK ajal. Nimed, nagu ikka, on muudetud, kuid ma olen püüdnud seda teha nii, et asjaosalised peaks nende taga peituvad inimesed ikkagi ära tundma. Kõiki ma siin kindlasti eraldi mainima ei hakka, vaid ainult need, kellega sai tihedamalt läbi käidud, sest teistest on raske midagi kirjutada, ning need, kes minuga teenistust koos ei jätka, sest ülejäänutega on 8 kuud veel aega.

Alustaks madrus Vasakust või ka Sak-poolest, kuidas kellelegi meeldib. Kogu SBK ajal oli tema mu narikaaslaseks ja kapinaabriks. Peab mainima, et on ikka külma närvi vaja, et magada alumisel naril, kui ülemine on poolenisti keevitusest lahti ning ähvardab 75kg + voodi kaela kukutada. Nari aga pidas vastu ning Vasak ei pidanudki endale R0 võtma. Muidu tegemist äärmiselt vahva ning lõbusa tegelasega, kellega koostööd teha oli imelihtne ning keda mul kunagi vihase või muidu närvis olekus näha ei õnnestunud. Temaga võiks luurele minna küll. Jätkab teenistust pioneeri-NAKis

Madrus Rändur. Nimi tuleneb faktist, et see mees on maailma nii siit kui sealt otsast näinud. Väga otsekohene ja aus, kelle minu pihta suunatud väljaütlemised vahest pinget külvasid, kuid mis sellegipoolest olid enamjaolt tõesed ja asjakohased. Lisaks oli tihti just tema see, kes mehi tegudele utsitas, kusjuures ise hoogsalt kaasa lüües. Soovis saada mereväetuukriks läbi teenistuse laevadel, mis aga kahjuks päris nii ei läinud. Jätkab teenistust pioneerirühmas.

Madrus Crystal. Ei, tegemist  pole väljamõeldud nimega strippariga, vaid ühe püüdlikuima kaasvõitlejaga, kellega mul on olnud au koos teenida. Tema oli ka see, kes külalistepäeval ja muidu pakkidena parimat kraami sai, kuid seda lahkesti kõigiga jagas. Neid viineripirukaid tahaks praegugi veel. Ilmselt parandas tema oma NATO testi tulemust rohkem kui keegi teine, tehes seda rohkem kui 90 punkti võrra. Soovis saada transporditeenistusse, mis annaks talle kasulikke oskusi tööks tsiviilelus. Ma ei tea kedagi, kes seda kohta rohkem vääriks. Jätkab teenistust transporditeenistuses.

Madrus Kalhundos Suur. Jah, suur, peaaegu 2m pikk, meie rühma mast. Kõige veidram tegelane üldse, nagu ufo, ausõna. Tema väljaütlemised, küsimused ja üldse mõtteavaldused mõjusid tervele toale iga kord kui külm dušš. Samas, kui ta midagi parasjagu ei rääkinud, siis võis teda ikka näha suure pühendumusega käsku täitmas või varustust hooldamas. Lisaks oli ta meie toale hädavajalik, sest kui otsiti vabatahtlikke pidi keegi ju minema ning õnneks oli meie Kalhundos alati agar kutsele vastama. Jätkab teenistust pioneeri-NAKis.
Ja muidugi põhitegelane, madrus Kärr. Juba algusnädalatel, enne rühmaesindajaks valimist, näitas just tema üles initsiatiivi ja tõi välja asju, mida saaks parandada. "Ametikoht" sai kõigest tööriistaks, et aidata neid parandusettepanekuid ellu viia. Muidu on tegemist ühe hea huumorimeelega, enesekindla, ausa, tööka ning intelligentse mehega, kel vere asemel puhas testosteroon voolab. Just temasuguse juristi tõttu sai meie toast peagi koht, kuhu jaoülemad oma nina väga pista ei soovinud, sest sedasi andsid nad meile võimaluse vabas vormis kurta ja määrustiku alusel targutada. Kadestamisväärne on tema puhul ka fakt, et ilmselgelt on madrus Kärr leidnud endale suurepärase neiu, kellega koos ta õnnelik võib olla, mille tõestuseks on tema poolt räägitu ning üldine hoiak kui jutt naiste peale minema juhtub. Üks parimatest. Jätkab teenistust pioneeri-NAKis; ainuõige valik ning loodan, et läheb edasi ka aspirantuuri.

Tuba 307 oli raudselt pädevaim, mida tõestab suur NAKi minejate arv (eelpoolnimetatud, pluss Kaitseliitlane ja Lightning) ning muidu mõnusaim tuba kogu kasarmu peale ja on kahju, et meid kõiki laiali saadeti. Õnneks jätkavad minuga laevade peal madrused Jackson, Matu, Lauluhääl ja Heinz, lisaks veel Šloomingas, kes küll reaalselt meie toas ei elanud, kuid immigrandi staatuse võib talle vabalt omistada. Kotkas ja Tšistokas lähevad pioneeri, Kiir transporti.

Sedasi lõpetasime meie, suvel tulnud, oma SBK. Jään ootama, millal mujaleläinud kamraade jälle kohtan.

Vot, lõpupostitus missugune. Sellest, mis uuel nädalal saama hakkab, pole kahjuks halli aimugi, sest oma uue vastutavaga kohtunud ei ole ega saanud infot ühestki teisest allikast.

Jänku

Tuleb välja, et mõnikord võib ka ajateeniatuses lõbusaid ja igati kordaläinud päevi ette. Nagu näiteks möödunud teisipäev.

Algas see küll igati masendavalt, hommikul oli kohe ikka eriti jube tuju. Sellises konditsioonis mainisin ka madrus Vasakule, et kui sel päeval midagi motiveerivat ei tule, siis saab must suurim šlang, keda merevägi kunagi näinud.

Päev sai aga igati vastupidine mu ootustele. Klassitunnid jäid instruktori tõttu ära, miks täpsemalt, ei tea, aga meile tähendas see lihtsalt palju leho-aega. See, kuidas üks neist ära jäi oli päris meeldejääv: kui olime tükk aega istunud ja oodanud saadeti üks madrus K pärima, mis toimub, jooksuga. Ta tuli tagasi, üleni higine ja hingeldav ning teatas, et tund jääb ära ning kõik on oodatud kasarmusse. Kui jaoülem põhjust küsis, siis tuli vastuseks:"Härra *hingeldamine* Veebli *hingeldamine* käsk." Kohe kangestus mulle müütiline Maratoni lahing ning kui ka madrus K sinnasamasse maha langenud oleks, saanuks ideaalse taasesituse.

Järgmiseks oli tunniplaanis takistusriba läbimine, seekord meeskondlikult. Parimale jaole lubati autasu. Meie jagu võitis suurtelt, kuid mis auhinnaks tuleb ja kas üldse tuleb, pole aga teada.

Edasi läksime vaatama korvpalli, kus Eesti võitis, asjata küll, sest edasi me ikkagi ei pääsenud, kuid võidu üle siiski ei nurise.

Õhtune rivistuski oli tavalisest vahvam. Seekord oli meie jalgpalli platsile tulnud rivistusest osa saama väike jänes, keda me seal varemgi märganud oleme. Jaoülemad olid samuti üpris ülevas tujus ning otsustasid mõlemast õpperühmast kaks kiiremat meest jänkut taga ajama saata. Vaatepilt oli üsna naljakas, jänest loomulikult kätte ei saadud, kuid meie rühma madrus G näitas tõelist kiirust ning ta võis hetkeks isegi jänesest kiiremgi olla. Jänku minema aetud, võis rivistus jätkuda. Tol päeval olid ka jaoülemad nakatunud uutmoodi hääldusest sõnale kasarmu, nimelt "käzaarmu". Enne kui rivistus lõppeda jõudis oli aga kai peal, prožektori valguses, märgata üht tuttavat siluetti...

Üks igati kordaläinud päev ning seekord on merevägi ühest lisašlangist prii.

Hästi palju

Pole nüüd juba tükk aega kirjutanud. Seda seepärast, et alguses oli liiga vähe, millest kirjutada ning siis hakkasid erinevad asjad juhtuma, kuid enam aega kirjutamiseks polnud. Nüüd siis hästi palju.

Nädalavahetusel toimusid erinevad väljasõidud nagu ikka. Käisime patarei vanglas ekskursioonil, kus, nagu ma aru sain, giid oli ise seal istunud. Ekskursiooni vältel keerles mul kogu aja peas Kunnase "Sõdurjumala teener", mis kirjeldas sarnast õhustikku. Käisime vaatamas Eesti klubialgpalli, mis on kohapealt vaadates veel haledam kui televiisori vahendusel, sest üksikute fännide karjed kostavad päriselus paremini. Etteruttavalt nii palju, et järgmisel nädalal, kohe pärast metsa läksime koondisejalgpalli vaatama, mis peale full-HD, Surround soundi, 360-kraadise vaate ja 4D kogemuse külma tuule näol, polnud midagi erilist. Lisaks jäi saamata umbes 2,5h und. Käisime ka korvpalli vaatamas, kuhu jõudis teiste hulgas Sidepataljon, kus teenib mu endine klassivend, kellega siis poolajal veidi muljeid sai vahetatud. Kokkuvõttes sain kinnitust, et meil siin mereväes, on üsna hea elu.

Üks olulisi murdepunkte saabus, kui esimest korda kasutati individuaalset karistamist nendel, kes pidevalt korda rikuvad, mitte enam kogu rühma peal. Ülesandeks oli siis kaasvõitlejate tassimine mööda staadioniringi. Kahjurõõm tundub ikka olevat see suurim rõõm.

Õpingud on juba pööratud veidi pioneerihõngulisemaks ning selle raames saabus meile Tapalt leitnant U. Tegemist väga kindlameelse ja eelkõige asjaliku kaitseväelasega. Tunnid temaga olid üsna huvitavad. Eriti kummaline olukord saabus siis, kui ta meile üksikasjalikult ära rääkis, milline saab olema meie järgnev teenistus juhul, kui me peaksime minema pioneerirühma võii transporti. Mitte ära unustada, et eelnevalt ei osanud siin samas, mereväebaasis keegi mõhkugi öelda. Pioneerisaatus muutus saadud jutuga isegi veidi vastuvõetumaks.

Mets. Muidugi mets, sealt me ei pääse. Kõik oli suhteliselt sama võrreldes eelnevate välilaagritega. Käisime orienteerumas, mis mul seekord üllatavalt hästi õnnestusid, päevasel variandil jäin rühma peale kolmandaks. Öine variant läks veelgi paremini, kui ma suutsin kõige kiirema aja teha, aga siinkohal peab tunnistama, et mul joppas ikka roppu moodi. Esiteks saime alustada peaaegu esimestena, mis tähendas, et oli veel üsna valge ning esimesed punktid said hõlpsalt leitud. Teiseks oli üks punktidest kohas, kus ma päeval olin käinud, mis muutis selle leidmise erakordselt lihtsaks. Need väikesed võidud tõstsid motivatsiooni tunduvalt ning magamatusest kurnatud meel sai jälle positiivsema käigu sisse. Välilaagri ajal ei puudunud ka laskmine, mis tundub muutuvat järjest põnevamaks. Seekord tulistasime isegi lühikeste valangutega, mida tavaliselt SBK ajal ei pidavat saama, ning hiljem ka aja peale.

Selline võiks siis olla lühike kokkuvõte minu mõningatest juhtumistest 11 kuu jooksul. Varsti tulebki lõpurännak ja siis ongi SBK läbi. Veel viimane söösthüpe.

Muide, kui eelnevatest kirjutistes on silma hakanud ja teadmine järgnevateks, siis kui vahel on mõned sõnad eriti imelikud või ebasobivad, siis see tuleneb minu telefoni auto-correctist, mis üldjuhul on hea asi, kuid vahel annab tagasilööke. Ja ma ei viitsi neid kirjutisi ise eriti üle lugeda.

Ja lõpuni oli jäänud veel 275 päeva.

Mets 2

Ma varjasin tuule eest pisaraid,
muldonnist on saanud mu tare,
oma püssilt saan küsida vaid,
ehk homme on tulemas parem.
...

On valus vaadata metsa seest
taluakendest kiirgavat tuld,
kuid mets varjab mehi ju ohu eest,
kuni vabaks saab Eestimaa muld.

Viimased päevad on need laulusõnad mind kummitanud. Kasarmutarest on saanud telk ning kuna me asusime seekord vana kasarmu kõrval, kuhu loomulikult kaadritegelinskid õhtuks magama läksid, siis vastavad needki sõnad paljuski tegelikkusele. Tegelikult polnud asi kaugeltki nii jube. Seekordne laager oli mõnes osas lihtsam ja mõnes osas raskem kui eelmine.

Kaks asja, mis mul seekord rohkem oli, kui varasemalt, olid märjad lapid ja kindad. Need tõstsid mu elukvaliteeti tõesti tunduvalt. Kindad hoidsid mu käed suhteliselt puhtatena ning soojadena. Märjad lapid muutsid igaõhtuse kiirhügieeni imelihtsaks, eriti hästi võtsid need maha näomaskeeringud. Lisaks lõpuks ometi hakkasime ka telki kütma, mis kindlustas soojuse ja kuivuse. Lisaks ei olnud meil ühtki ööhäiret peale ühe, mille ajal mina kahjuks ahjuvalves olin ning pumpadest täisvarustuses ilma jäin. Lisaks, kuna kogu tegevus toimus vana kasarmu kõrval, siis häda number 2 lubati seal lahendada.

Kaks suuremat sündmust selle laagri ajal olid kindlasti varjatud liikumise õpetus ja rännak. Esimene neist kujutas sisuliselt füüsiliselt mõnevõrra rasket märjaks ja mustaks tegevat roomamist, mille finaaliks oli kuskil 100m "kiisuroomamist". Kes teab, mida see tähendab, see mõistab, teistele on seda sõnadega aga keeruline kirjeldada. Seda peab ikka ise tegema või vähemalt nägema. Teiseks märkimisväärseks tegevuseks oli jalutuskäik metsas. Rännakul tuli seekord läbida 15km täisvarustuses, mis jaoülema sõnul kaalub kuskil 20kg kandis. Minu jaoks möödus see oodatust lihtsamalt, olin valmis hullemaks. Rännaku ajal avastasin, et kõik sellised katsumused ei testi mitte niivõrd meie füüsilist võimekust kui aga psühholoogilist vastupidavust. Kogu "jaksamine" on ikka peas kinni.

Kolm päeva on aega nüüd kasarmus lebotada ning siis jälle metsa. Samas saab tegemist olema mõnevõrra huvitamate päevadega, kuid nendest juba hiljem.

3 võitu

Selle nädala võib nüüd lugeda kordaläinuks. Eilsest alates olen ametlikult tudeng, saime kätte oma uhked paraadvormid ning loa kasutada e-lugerit.

Tore jah, kui saadetakse e-mail selle kohta, et mind on TÜsse immatrikuleeritud. Kahju aga, et de jure ja de facto olukorrad niivõrd palju erinevad. 1.septembril ma ilmselt kooliuksest sisse ei marsi. Tunne olla tudeng on aga siiski hea.

Vormid väljas kämiseks, mis meid teistest väeosadest eristavad, jagati samuti kätte. Tegelikult on need ikka.                                                                                               üpris uhked ning sooviks nendega juba muuseumi või korvpalli vaatama minna.

Suurim võit saabus aga kõige viimasena, nimelt luba kasutada raamatute lugemiseks oma e-lugerit. Kapp oli juba loetud ja veel lugemata raamatutest suht umbes. Võtmeroll loa saamisel oli meie rühmaesindajal madrus Kärril, kes tegi täpselt seda, milleks me ta etteotsa valisime, ehk siis esindas oma rühma huve kõrgemate ülemuste juures. Siiamaani on temast palju kasu olnud: nii mõnigi kogu rühma puudutav probleem on leidnud lahenduse tänu tema oskuslikule ja eelkõige pädevale läbirääkimisoskusele. Tegemist ju ikkagi juristiga.

Seega võib selle töönädala lugeda õnnestunuks. Samas ootab meid väljas juba kurjakuulutav välilaagriks pakitud MAN ning lootusest, et me seal ehk vana kasarmu katuse all magada saame, pole järel vähimatki. Ees ootab aga veel üks puhkepäev enne kui me jälle metsa kolime.

Sõdur... minu lemmikamet!

Pikk nädalavahetus seljataga ning alustame uue hoo ja rutiiniga uut töönädalat. Viimasel ajal kas pole juhtunud midagi või kui juhtuma hakkas polnud aega. Järgnev on kirja pandud eri hetkedel eri päevadel, kui vahepeal on olukord muutunud.

Pühapäeval käisid külas vanad, kuid endiselt armsad, ilusad ja targad sõbrad. Minu jaoks oli tegemist eriliselt tavalise sündmusega. Paremini ma seda kirjeldada ei oskakski. Tulid kauge maa tagant ning ei pidanud paljuks ka mind külastada. Muidu nagu tuttavad näod ikka, kuid erilisel ajal ja erilises kohas.

Ülejäänud "puhkus" möödus üsna venivalt, kuna jälle on mind tabanud raamatupõud. Esitasin ka avalduse, et mul lubataks kasutada oma e-lugerit. Nüüd tuleb loota parimat. Siiski, reedel lasti meid loomaaeda lahti, kus olime loomadega võrdselt põnev vaatlusobjekt. Üks eredam sündmus juhtus veel rivis olles, kuid madrus Tšempion ütles madrus Kõuele järgmist: "Kui sa laulad, siis ära palun tee niimoodi - õõ, mul bljät, kõrv läheb katki."

Erakordselt tegusaks osutus aga teisipäev. Algas see orienteerumisega metsas, mis mul ootamatult kehvasti läks. Siiski leidus paljusid, kes minust kaugelt aeglasemad olid. Tagasi algpunkti joostes möödusin ühest emast ning tema kahest väikesest, nii umbes 4- või 5-aastastest, lastest. Sel hetkel kuulsingi ma ühe jõmpsika suust seda saatuslikku lauset: "Näe, sõdurid... minu lemmikamet!" Ma olin šokeeritud. Kui juba väike laps sedasi ütleb, nähes poriseid ja väsinud, rohelisse riietatud tüüpe metsast välja jooksmas, siis on meie ühiskonnas midagi väga viltu läinud. Miks me sedasi sõdalaskangelase ideed ülistame? Ja veel nii vara. Terve ülejäänud päev ei saanud ma seda hüüet endalt peast.
Aega läks meil kokkuvõttes muidugi liiga kaua, nii, et me rühma koosseisus lõunasöögile hilinesime. See aga tähendas kogu ülejäänud päevaplaani läbijooksmist. Kiirelt saime algõpetuse käsigranaatidest. Sinna otsa pikemat sorti jooks ning oligi aeg õhtust süüa. Õhtusöögi rivistuses aga loeti ette üks elevust tekitav nimekiri...

Nimelt need, kes saavad minna vaatama Eesti - Montenegro kossumatši. Mina, otse loomulikult, kuulusin sinna nimekirja. Lõpuks ometi premeeritakse minu head käitumist kuidagi. Siiani on mind selle eest ainult karistatud. Esimest korda elus siis Saku Suurhalli ja samuti esimene kossumäng elus. Oleks mäng vaid veidi tasavägisem olnud, ei saaks siin praegu midagi kurta, kuid seda, kuidas Eesti tappa saab, oli veidi kurb vaadata. Seda aga parandasid time-out'ide ja vaheaja ajal esinevad tantsutüdrukud. Pärast võis ainult needa peatreenereid, kes kõiki oma time-oute ära ei kasutanud. Mäng lõppes, meid pakiti autodesse ning võisimegi öörahule hiljaks jääda. Selle üle nuriseda aga ei suvatsetud.

Kolmapäev möödus sideõppe tähe all, mille peale kohe järgmisel päeval test tuleb. Instruktoriks oli n-leitnant Eriväelane, kes tunni lõppu jäänud ajal jutustas meile oma kogemustest ja nägemustest SBK teemadel. Huvitav, kuidas kõik kõrgemad tegelased isiklikul jutuajamisel täiesti mõnusateks vestluspartneriteks muutuvad, kusjuures näiteid on olnud rohkelt.

Niiviisi siis möödus minu vahepealne aeg mereväes. Viimasel ajal olen ka tundma hakanud, kuidas ma vaikselt tugevamaks ja vastupidavamaks muutunud olen. Loodame, et siis piisavalt, et üle elada järgmine rännak. Kuid vaatamata arengule ja huvitavatele sündmustele pole sõdur siiski veel mu lemmikamet ning ma siiralt loodan, et emad mujal oma võsukestele ikka seletavad, et mis ja kuidas. Lisaks sooviks ma näha vähem selliseid vastutustundetuid plakateid nagu siin, millel on sõdur koos väikese lapse ning kirjaga "Isa kaitseb." Ehk õnnestub veel midagi päästa.

Turbo-näts

Tegemist seekord mõnevõrra erilisema nädalaga. Õpime topograafiat, läbisime takistusrada ning nädalalõpp tõotab tulla eriti pikk. Lisaks saime kätte oma nimesildid, mis asendavad välja meie endi kunstilised markeriga kirjutatud variandid.

Topograafia. Peen sõna lihtsa asja jaoks. Vahime kaarti, õpime elementaarset matemaatikat ning õpime kasutama joonlauda. Kuidagi tuttav, soe tunne põeb põue - ahjaa, põhikooli madalamate klasside tunnid. Kusjuures sarnasusi on rohkemgi. Lihtsaid asju seletatakse kümneid kordi üle, hullemad tegelased istuvad alati tagapingis, ei puudu ka vetsu küsijad ning igavus koow sellest tuleneva vihikusodimisega. Millegi küsimiseks ja vastamiseks tuleb nagu ikka, tõsta kätt. Mis sellest, et aeg juba rohkem kui kümme aastat edasi läinud, koolipinki istudes muututakse ikka lapseks.

Takistusriba on samuti pisut naljanumber. Mitte et see kerge oleks, kindlasti mitte, võtab ikka korralikult võhmale, kuid selle teostus on veidi kummaline. Me kõik oleme harjunud uhkete takistusribadega ameerika filmidest, kus kasutatakse redeleid, köisi ja muid toredaid leiutisi. Siit võib aga leida midagi, mida üks suvaline maakodu omav inimene võiks tagaaeda kokku lükata. Roomamist ja jooksu saab aga täie raha eest.

Lisaks toimus ka midagi enam-vähem tseremoniaalset, nimelt korralike nimesiltide kättejagamine. Iga täht tähendas 10 pumpa ning iga täpp veel 5. Rühma keskmiseks tuli 80 ja just nii palju me ka kõik lunastuse nimel tegime. Seejärel, kui pumbad tehtud ja nimed kätte jagatud, oli aeg juba natuke palju ning me hilinesime õhtusele rivistusele. Seetõttu olime lippude langetamise ajaks parasjagu kaugel, kuid käsklust "Mereväebaas valvel! Lipule vaat!" pidime meiegi järgima, mis sest, et meie ja lipu vahele jäid betoonist relvapunkrid ning reaalselt me neid vahtisimegi. Kõigest hoolimata sai lipp langetatud ja näod üle loetud.

Nädalalõpp tõotab samuti eriline tulla. Tervitaks siinkohal meie kaitsevägede ülemjuhatajat brigaadikindral Riho Terrast, kes meile lahkest südamest reede vabaks päevaks tegi. Sel reedel saame kätte uhked, teistest väeosadest eristavad ning meid neist igati paremaks tegevad paraadvormid, millega võime uhkelt loomaaeda marssida. Laupäev on ilmselt, nagu alati, pooletoobine tööpäev, millele järgnevad kaks puhkepäeva, üks ühiskondliku konventsioonina ning teine riigipühana. Mõnus pikk puhkepaus, mille üks miinustest võib ilmselt olla fakt, et ka mu teine raamat lõppeb otsa. Võib-olla, kui kõrgemad jõud annavad, saan ma endale tuua oma e-lugeri, mis lahendaks kõik lugemisprobleemid hoobilt. Praegu tuleb lootma jääda kaasvõitleja ja rühmaesindaja madrus Kärri veenmisjõule rühmaülema juures.

Veel üks erakordne kogemus, mida ma ei saa jätta mainimata, on see, et meile anti sööklas kööki, mis maitses, ma võin vanduda, täpselt nagu aastaid tagasi müügil olnud Turbo-näts. Üks veidramaid maitseelamusi siiani. Kõik sellised asjad ainult süvendavad põhikoolipõlve tunnet.

Seega on veel jäänud üks tööpäev ja sisuliselt ongi veel vaid kuu jäänud SBK lõpuni. Endiselt ootan pühapäeviti külla kalleid sõpru, kel iganes aega ja tahtmist.

PS: Nii siin, varasemates kui ka tulevastes postitustes on kõigi inimeste nimed muudetud. Lihtsalt igaks juhuks.

Patriotism isamaalistes lauludes

Ajateenistuses lauldakse erinevaid isamaalisi laule, kuid peamiselt hümni, iga hommik ja õhtu. Seda korduvalt läbi laulnud ja sõnu tüütuseni korranud, olen hakanud mõtisklema nende sisu üle ja selle üle, mida need mulle tähendavad.

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm - (tõsi, Eesti on hea koht elamiseks)
kui kaunis oled sa - (on ka ilusamaid kohti, kuid kurta ei saa)
Ei leia mina iial teal,
see suure laia ilma peal,
mis mul nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa - (ehh, kas nii peakski kogu lootuse juba eos kustutama? Võib-olla on meie universumil ka midagi armsamat pakkuda)

Sa oled mind ju sünnitand - (eip, seda tegi siiski mu ema ja ma olen kindel, et on palju teisi riike, kus ta seda teha oleks saanud)
ja üles kasvatanud - (siin isegi leidub tõetera, kuna olen kasutanud enda elus riigiressursse ja saanud mõjutusi siinsest kultuurist)
Sind tänan mina alati - (ei tahaks nüüd sedasi pimesi küll lubada, et ma iga lollust taga kiitma hakkaks)
ja jään sul truuiks surmani - (see on veel natuke lahtine, pole päris kindel)
Mul kõige armsam oled sa, - (patriotismiprobleem, jällegi)
mu kallis isamaa

Su üle jumal valvaku - (kas see on nüüd ainuke asi, millele meil veel toetuda on? Pealegi, milleks siis ajateenistus? Meenub stseen "Viimsest reliikiviast", kus abtiss uskus reliikvia kaitsvasse jõusse aga kokkulepe Tallina raega sõlmiti siiski)
mu armas isamaa
Ta olgu sinu kaitseja - (no palun, laske mind siis koju)
ja võtku rohkest õnnista - (minul seda võimet kahjuks pole, las jumal kaitseb siis)
Mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa. - (jälle see eelgarantii soovimine)

Siia kõrvale võiks panna ühe teise, võiks öelda, mu lemmiku isamaalise laulu, "Kas tunned maad?"

Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt,
käib Läänemere kaldale - (aus küsimus, täpne määratlus)
ja Munamäe metsalt, murult
viib lahke Soome lahele? - (geograafiline konkreetsus aitab kindlustada arusaama, mis on ja kus asub Eesti)

See on see maa, kus minu häll
kord kiikus ja mu isadel - (ei mingit sünnitust maapõuest)
Sest laulgem nüüd ja ikka ka: - (laul hoiab meelt rõõmsana)
see ilus maa on minu kodumaa - (tõene fraas)

Siin teretavad metsaladvad
nii lahkelt järvi, rohumaid - (looduslik mitmekesisus on väärtus)
Siin taeva vihmal oras võrsub - (tõsi, kuid mujal on sellega olukord veelgi parem)
ja päike paitab viljapäid - (nii paljukest, kui meil seda siin on)

Siin kasvab eesti meeste sugu - (küll kõrvuti venelastega, aga fraas iseenesest on tõene)
ja sammub vabadusele - (vabadus on üks olulisemaid asju minu jaoks üldse)
Siin kasvab priskelt eesti neiu - (eesti naised on tõesti ilusad)
ja sirgub eesti mehele - (eelistagem kodumaist)

Siin tõstab rahvas põllurammu - (tõsi, kuigi väike toetus ei teeks paha)
ja matab endist viletsust - (kahemõtteline lause, kas viletsust iseendist või varasemat viletsust, tõene mõlematpidi)
Siin püüab rahvas vaimuvalgust - (haritus on äärmiselt oluline)
ja võidab endist pimedust - (rumalus on kõige hullem pimedus üldse, võitkem see endast)

Oh, tõotagem südamest
me mehed olla igavest - (vähemalt ma tean, millele alla kirjutan)
Ja laulgem nüüd ja lõpmata:
sa kodu, kasva, kallis kodumaa - (ehk jõuame siis ka kunagi viie rikkama riigi sekka)

Nagu näha on osad laulud ausad ja mõistlikud, teised aga ebaausad ja riukalikud. Ma pole kunagi mõistnud, miks meil selline hümn olema peab. Ilmselt polegi minu asi seda mõista püüda, vaid käsku kuulata ja teha, mida iganes ette võtab isamaa.

Karulaane jenka

Just rivikoosseisus mööda metsa nühkimine ongi olnud minu tegevuseks viimastel päevadel. Saime esimest korda kasutada oma varustust, tutvuda eluga välilaagris ning läbinud ka oma esimese rännaku.

Välilaagris tuleb alati liikuda relv käes ja kiiver peas ning lõviosa ajast lisanduvad ka täisvarustuses rakmed. Kaasa tuli muidugi võtta kõik eluks vajalik suures seljakotis. Üldse oli kogu kraami hulk, mida rohkem kui 100 kaitseväelast 3,5 päevaks vajab ehk siis terve MANi auto kastitäis. Süüa antakse samamoodi korralikult, kuid olgu roog mis tahes, süüa tuleb seda ikka kateloki põhjast. Samas olid söögihetked ikkagi ühed parimatest, kuna parim kokk on ilmselgelt nälg ning väikese puhkuse vastu pole keegi.

Esimene päev välilaagris kulus asjade mahalaadimiseks, oludega harjumiseks, reeglite tutvustamiseks ning mõningateks õppetundideks. Enne kui märgata jõudis oligi päev õhtus ja aega magama minna. Väljaarvatud meie jaol, kes määrati esimesteks ööpatrulli vahetusteks. Minu kord koos paarilisega mööda ala ringi tuisata, pimedas öös mitte midagi nägemata, saabus 1,5h pärast öörahu, mis tähendas pooltteist tundi ärkvelolekut, kuna puudus korrektne arusaam, kuidas mugavalt magama asuda ning veel sama palju eelnimetatut tehes. Ja magamisajast oligi 3h kadunud, jättes järele umbes samapalju. Ülejäänud ööd möödusid aga palju positiivsemas võtmes, esiteks, kuna ma õppisin magama või oli väsimus lihtsalt liiga suur, ja teiseks, kuna meie ei pidanud enam patrullimisega tegelema. Et aga põnevus ei kaoks, olid meile välja mõeldud häired, mis tähendas lahingvarustuses positsioonile minekut. Enamasti tehti seda täpselt siis, kui inimesed olid end äsja jõudnud magama sättida. Ega seegi muud tähendanud kui seda, et sulle määrati üks puu, mille najal pool tundi magada sai ja siis tagasi oma telki minna tuli.

Lisaks kaevasime endale augu, kuhu ründe korral peitu pugeda või siis peenema nimega - üksikvõitleja laskurpesa. Aega anti umbes 5h, et saavutada tulemus, kus püstiasendis midagi näha poleks. Siis kui pesa hoolikalt valmis meisterdatud ja puudujäägid parandatud, oli aeg viimaseks täienduseks - ärakaotamiseks. Kõik ajasime oma augud kinni ja lahkusime nagu poleks midagi olnudki.

Oma kaevikupäeval saabus aga laagri tipphetk - kiirrännak 8km. See tähendab vahemaa läbimist kiirkõnniga ja joostes, varustus seljas. Minusuguse arvutimängusportlase jaoks oli tegemist paraja katsumusega, kuid mul õnnestus see siiski läbida varustust laiali jagamata ning maha jäämata. Ilmselt saab see aspektiks, mida välilaagri puhul kõige rohkem vihkama hakkan, teisel kohal on loomulikult puudulikud sanitaarvõimalused.

Saabumine kasarmusse oli vapustavalt meeldiv kogemus. Tekkis selline tuttava koha tunne, võrreldav koduga. Kulus umbes 2h ja saingi pestud kustud sätitud ning võis mind jälle inimeseks lugeda. Saime veel põgusalt sauna ning tund varem öörahule, et unevõlga natukenegi järgi magada. Mina isiklikult oleks selle tunni saunas veetnud, aga ilmselt enamik soovis siiski magada. Niimoodi pigem positiivselt lõppeski meie esimene välilaager.

7 surmapattu

Ajateenistus on suurepärane koht õppimaks tundma teisi, kuid eelkõge iseennast. Vaatamata sellele, et rivis ja muidu "ametlikult" olles, peame olema nagu üks, ilma soovide ja isikupärata, siis seda enam kasarmus omavahel olles tulevad need jooned esile. Püüdes märgata ja analüüsida neid pisidetaile, võib proovida ka pilti kokku panna. Seda olen ma ka püüdnud, kuid omaette mõtlemine on siin kahjuks ainuvõimalik valik, kuigi parimad ideed sünnivad siiski kahepoolse arutelu käigus. Viimasel ajal on selliseks mõtteobjektiks olnud pahed ning nende mõjutatud ajateenistuse poolt.

Viha. Kui meid kõiki mingist teatud piirist üle lükata, siis muutume vihaseks ning võime seda üksteise peale välja elama hakata. Siin, ajateenistuses seda ka vahest juhtub, näiteks minu puhul kui toimub mingi järjekordne kollektiivne karistamine ning ma pole eelnevalt juba kõige paremas tujus. Ilmselt ajateenistuse eesmärgiks polegi toota rahulikke inimesi, vaid vihaseid võitlejaid, mis ei ole kuigi üllatav, sest õigel hetkel võib viha inimese saavutusvõimet tublisti kosutada. Kuid ma arvan, et inimestel, kes oma viha kehvasti kontrollivad, on siin küllaltki keeruline hakkama saada.

Ahnus. Igaüks tuleb sõjaväkke erineva taustaga, kes rikkamast perest, kes vaesemast, üks on tugevam kui teine. Ajateenistusse jõudes kaotame aga tähtsa osa oma taustast, nimelt jõukuse. Vahet pole, kui rikas keegi enne olla võis, siin saavad kõik ühesugused riided ja varustuse. Seega ahnusel pole siin eriti midagi teha, kuna puuduvad vajalikud erilised isiklikud, kuid ühiskasutatavad objektid.

Laiskus. Minu lemmikpahe. Siin ravitakse laiskust hästi, kuna ei anta võimalust olla laisk, alati tuleb kusagil olla ja midagi teha. Hommikul magada ei saa, lõunal pikutada ei tohi ning loomulikult on ka tegevustest kõrvalehiilimine keelatud. Ajateenistus on suurepärane koht, kuhu laisk, kuid eneseparandamissooviga inimene võiks sattuda. Mina isiklikult juba tunnen, kuidas viitsimist on rohkem ning teo- ja arengutahe aina kasvavad.

Uhkus. Kui eelmist võis nimetada mu lemmikuks, siis see on patt, mis mulle kõige rohkem probleeme valmistab. Ma olen uhke oma päritolu, saavutuste, oleku ja tehtud valikute üle. See tagab mulle minu enesekindluse ja õnne. Samas on tõesti tegemist patuga, sest nii mõnigi kord annab see tagasilöögi. Siin viibides see patt aga aina süveneb, ma tunnen kogu aeg, et minu valikud elus on olnud paremad ja õigemad kui teiste mind ümbritsevate inimeste omad. See aga mõjutab minu käitumist nende suhtes vahest nii nagu ma ei sooviks.

Iha. Ilmselt kõige problemaatilisem patt enamike siinviibijate jaoks. Kui oma kallimat lastakse näha vaid kord nädalas ja siis ka mitte päris nii nagu sisimas sooviks, jääb üks põhivajadustest rahuldamata, mis aga võib probleeme tekitada. Naljaga öeldakse meile ikka, et laupäev on see "number 3" päev...

Kadedus. Kuigi varanduslik pool on meil kõigil võrdsustatud, erineme siiski näiteks füüsilise võimekuse poolest. Sellekohane tabelgi (ÜFT tulemused) seisab meil kompanii peal, näidates täpselt ära kui tugev keegi on. Seega tekib kohe võimalus kedagi kadestada. Otseseid probleeme pole küll märgata olnud ei ole, seega pigem arvan, et väike kadedus võib teotahtelisele inimesele ainult kasuks tulla. Kadedus võib meid aidata saavutada paremat vormi, kellelegi järele jõuda. Kuna mina soovin vaid oma 11 kuud lihtsalt ja kiirelt ära olla ning olen eelmainitult uhke, siis ei kadesta ma endast tugevamaid rühmakaaslasi ning teen kõike rahus ja omas tempos. Siiski ma valetaks, kui ütleks, et siin ei leidu inimesi, kes omavad midagi, mida ka mina endale sooviks, kuid kaugemale see kindlasti ei lähe.

Liigsöömine ja -joomine. See on antud kontekstis lausa naljakas, sest alkohol baasi territooriumil on rangelt keelatud ning söömiseks on võrdsed portsud üsna lühikese aja jooksul. Saame küll endale igasugu magusat lasta tuua, kuid needki mahud on mõistuse piires seatud ja ega kappi isiklike asjade kohale palju mahugi. Kellel iganes selle patuga tsiviilis probleeme oli, saab siin kindlasti kergendust.

Selline on minu nägemus patusest elust ajateenistuses.

Hetkeolukord siin on muidu hea, täna sain lõpuks ka oma muusikat kuulata, millest ma juba pikemat aega puudust tundsin ja ilmselt saan ka edaspidi. Valmistume metsa minekuks, järgmise nädala alguses on veel kuulipilduja test ning sealt edasi kõik välilaagri ja matkaga seonduv.

Mäng

Mäng kui reaalelu simulatsioon koos fantaasiaküllaste täiendustega, mis muidu võimatud oleks. Mängud erinevad üksteisest nende kahe komponendi suhte poolest. See oleks minu katse defineerida, mis on mäng.

Ja justnimelt mäng on ka minu arvates sõjaväe ajateenistus. Üks hiiglaslik ja riiklikult rahastatud rollimäng. Osad mängivad ülemaid, teised alamaid, kuid kohustus mängust osa võtta on igal Eesti kodanikust poisslapsel. Reaaleluga on kogu krempel nõrgalt seotud: vahest antakse võimalus võtta mängust väike paus, kuid ilmtingimata tuleb jätkata. Valmistumine käib sõjaks, mida kunagi ei tule. Nagu igal mängul, on ka sel omad reeglid ja nende eirajad ehk petturid. Seega on ajateenistus ja ehk kogu Eesti sõjavägi üks suur reaalsusest kõrvale kalduv mäng.

Igatahes, minu jaoks on oluline alati meeles pidada, et tegemist on vaid mänguga, mis 11 kuuga ära lõppeb. Siiski jääb mulje, et osad mängivad nii nagu lõppu poleks. Kui siin kogu aeg pidevalt oma alluvatele pähe istuda, siis mängu lõppedes, kui tasemed nullitakse ja kõik on võrdsed, võib olla raske neile otsa vaadata, teenete saamisest rääkimata. Kuna elu on pikem kui ajateenistusemäng, siis oleks kasulik arvestada, et mäng lõppeb ja tehtut tagasi võtta ei saa.

Omaette teema on kaadrikaitseväelased. Nemad on kogu oma elu pühendanud sellele mängule. Ma ei ole kindel kui suur on nende panus Eesti üldise hüvangu nimel, kuid esmapilgul tundub elukutselise kaitseväelase töö nii väikeses riigis nagu Eesti üsna mõttetuna.

Kokkuvõttes on ajateenistus ja sedalaadi reservvägi minu arvates asi iseeneses, millest tegelikult suurt kasu ei ole. Rakendataks meid siis appi vanuritele puid tegema, ehitama, asju tassima või muud füüsilist kasulikku tööd tegema, mitte valmistuma sõjaks, mida kunagi ei tule.

Sinna ja tagasi

Ükskord ammu ammu, nii umbes möödunud laupäeva paiku ärkasid 104 venda teadvustades, et midagi erilist on juhtumas. Hommikul kui kitsenahast rulood eest tõmmati, tundus nagu oleks aken lund täis sadanud, kui ainult kalender poleks näidanud kuuma suve keskpaika. Tegemist oli lihtsalt uduga.

Pärast tarmukaid hommikusi sekeldusi oligi see hetk käes. Häärberi ette sõitsid 3 kaarikut, mille eesotsas olid vanad, kuid tõupuhtad Mercedese ruunad. Kõik 104 venda pakiti kaarikutesse ning väljasõit seitsme maa ja mere taha võis alata. Niipea kui vennad oma mõisa alalt lahkusid hakkasid nad rõõmust juubeldama. Juba ammu polnud nad näinud teisi talupoegi ja perenaisi ega nende uhkeid kodusid.

Sõit ei kestnud kuigi kaua, peagi oldi kohal. Seekordseks sihtpunktiks sai kaunis morbiidne paik, koht, kus puhkasid vanad kaarikud, kelle ruunad olid ammu surnud, kuid kelle poolt veetu vääris siiski äramärkimist. Vendadel lasti kaarikuid ja vankreid nii seest kui väljast imetleda, roniti küll peale ning imetleti alt. Peale nende seisid seina ääres ka kahurid - nii pisemad kui suuremad. Leiti ka aeg väikseks piibupopsimiseks. Aeg möödus linnutiivul.

Kui juba küllalt asju imetletud, algas tagasisõit. Seekord vennad sedavõrd ei rõõmustanud, kuid olukorra parandamiseks räägiti lõbusaid lugusid ja naerdi ikka. See aga ei meeldinud voorimeestele, kes pärast vaeseid talupoegi noomisid, kuid ilusa päeva puhul piitsa seekord ei andnud. Iga viimne kui vend jõudis tagasi ning raske igapäevatöö võis jätkuda. Ma võin kinnitada, et nad kõik elasid õnnelikult päeva lõpuni.

Oodates pühapäeva

Viimasel ajal on erinevad asjad kohale jõudma hakanud. Eile saime esimest korda relva näppida, panime rakmed kokku. Hakkab nagu asjaks minema. Kuid peamiselt hakkab kohale jõudma väsimus.

Relva kokku-lahti võtmine oli alguses üsna huvitav, kuid niipea kui asi käppa sai, muutus igavaks ja tüütuks. Üldiselt möödub terve nädal relva käsitsemise tähe all. Õppisime maas lamades laskeasendit ja sihtimist.

Peale selle otsustas rühmaülem, et kõik reservtunnid (aeg, mida varasemalt sai kuidagi kasulikult ära kasutada) sisustada jooksuga. Kuna tempo kaela ei murra siis pole hullu midagi, kuid muud vajalikud ülesanded jäävad tegemata. Üks neist on õppimine tulevaseks väidetavalt eriti keeruliseks määruste peale testiks.

Väsimus tungib peale, hommikul ärgates pole enam niivõrd positiivselt ja motiveeritult meelestatud kui varem. Ehk peaks ka igal võimalusel viilima hakkama? See on siin samaväärselt võimalik kui oli tsiviilis ajateenistusest hoidumine. Eelmainitud jooksudel osalebkui vaid kuskil pool kuni kolmveerand kogu rühmast.

Olgu kuidas on, kuid ükskord saabub ka oodatud pühapäev. See vist pole päris sama nagu oodata Godot'd. Ma vähemalt loodan. Peab sinnani välja vedama. Siis võite mulle ka külla tulla kui juhtute olema Tallinnas ja midagi paremat teha pole.

Rotatsioon

Siin olles hakkad vaikselt märkama asju, mis tsiviilelus olid vähetähtsad. Peamiselt avaldub see enda elu perioodilises hooldamises ja kindlaksmääratud päevakorra täitmises. Varem ei kontrollinud keegi igapäevaselt, kuidas sa habet ajad ning kukal ei huvitanud ammugi kedagi. Kõik see annab arusaama rotatsioonist. Ma ei tahaks seda veel rutiiniks nimetada, kuna see ei tekita veel tüdimust ega ole muutunud veel täielikult omaseks.

Päevale järgneb päev, nädalale nädal nagu ikka ja koos nendega erinevad perioodilised toimingud. Mõned on päevase perioodiga, nagu habeme ajamine, voodi tegemine ja koristamine. Mõned aga nädalasega nagu sõprade ja sugulaste külaskäigud, sauna- ja puhkepäevad. Mõned aga hoopis pikema ajaga, nagu paraadid ja mereväe ülema vahetus. Miski ei püsi igavesti, kõik tuleb varem või hiljem uuesti teha.

Täna juhtubki olema paras hetk vana mereväe ülem välja vahetada. Vahetus toimub aga tseremoonia saatel, enne mida tegime ka proovi, sest muidu ei tuleks ilmselt mitte midagi välja. Proov möödus paduvihmas. Mulle vihm isiklikult meeldib, seega oli see seismine täiesti talutav. Päris asi möödus samuti kerges seenevihmas, seega oli proov igati õigustatud ja vorm oligi juba kuivaks saanud. Ahjaa, kogu tseremoonia meie jaoks seisnebki seismises ja tühjusesse vaatamises, sest valvelseisakus on alati otse vaat ja kui sa juhtud olema äärealal, siis midagi eriti ei näe, välja arvatud harvad juhud, kui kästakse kuhugi poole vaadata. Kuid jah, nende käskudega on ka väike probleem: ega midagi ei kuule ka. See tähendab seda, et käjsu täitmine toimub lainena, esimesed kuulevad ja käituvad vastavalt, järgnevad, kes midagi ei kuulnud, vaatavad eelnevate järgi. Igaljuhul pärast mõningast seismist sammusime tagasi kasarmu ette ja saime isegi kiita. Mille eest küll, ei tea.

Maestro

Järjekordne päev, mis vajab omaenda postitust. Laupäevad ja pühapäevad on ka siin suhteliselt puhkepäevad, kuid tänane on olnud üpris meeleolukas ja seda kindlasti heas võtmes. Siiani olen suutnud hoida end heatujulise ja positiivsena ning päevad nagu tänane seda olekut kindlasti toetavad. Etteruttavalt ütlen ära, et suures osas on tegu lihtsalt ego-boostiga, aga ka seda on vahetevahel vaja. Nüüd aga asja juurde...

Esimest korda jäin ma hügieeniga "vahele", jaoülemale ei meeldinud miski minu ajatud habeme juures, mis täpselt, ei tea. Ega see muud tähendagi, kui lihtsalt saan lähipäevil omale koristusobjektiks WC ja pesuruumid. Siiani ongi nende koristusobjektidega kuidagi liiga palju vedanud. Pealegi ei tohi ära unustada tähtsaimat: vaenlasele tuleb alati jätta puhas kasarmu!

Pärast koristamist läks aga elu heaks: saime pallimänge mängida. Mina valisin ikka jalgpalli, kuna ülejäänutes olen veel kehvem. Igatahes, 90% mängijatest olid vene rahvusest. Vaatamata teatavale keelebarjäärile, sai väga lõbusasti mängida. Tuleb välja, et ma olen venelastele liiga teinud, peamiselt ilmselt oma tuntud eelarvamusliku oleku tõttu. Tegelikult on nendega äärmiselt lõbus aega veeta, kuna enamjaolt on nad heatujulised ning nakatavad sellega teisigi. Tuli välja, et olen vist esimest korda elus ka hüüdnime saanud - Maestro. Küsimuse peale, et kust selline variant, osati vastata, et lihtsalt nii tundus õige. Mulle oli see kahtlemata meelitav ja tujutõstev.

Pärast jalgpalli oli aeg laupäevasele saunaks, eelmine kord oli see ära jäänud ahju mittetöötamise tõttu. Seekord oli aga probleem parandatud ning saun soe. Juhtus ka üks huvitav asi: suur enamik meist mõtles samamoodi, et ootavad alguse ära, siis on rahvast vähem. Kuna mina aga telefoniga parasjagu inimesi kätte ei saanud, siis läksin kohe. Loomulikult polnud kedagi seal ning sain rahus ja vaikuses ning mis kõige tähtsam, privaatsuses, mida siin olles tihti vähe tunda saab, istuda. Sain rahus 15 minutit sauna nautida, siis hakkasid aga inimesed tulema ja pärast oma isu täis olemist tulin üles. Oma maakodu saunaga see võrdlust muidugi ei kannata, aga sellegipoolest oli väga mõnus kogemus. Tuleb meelde sõbra poolt küsitud küsimus: "Oled sa kindel, et sa sanatooriumisse pole sattunud?" Vaatamata hetkeolukorrale ja olnule jään ma ikkagi ettevaatlikuks, olles endiselt valmis olukorra pöördumiseks.

Mis on veel minu jaoks meelitav ja rõõmustav, on fakt, et mu blogi on leidnud inimesed, keda ma otse ei tunne. Kõik, kes siit midagi enda jaoks leiavad, on teretulnud lugema, kuigi kirjutades olen pöördunud oma heade sõprade ja lähedaste poole ja teen seda ka edaspidi, sest nemad on põhjuseks, miks ma seda üldse teen.

Mõttetus

Ajateenistuses olles midagi akadeemilist inimestelt vist mitte kunagi ei nõuta; vähemalt siiani pole seda tehtud. Sellega tekib hirm nii-öelda vaimselt degenereeruda, mis omakorda paneb otsima kõikvõimalikku mõttetegevust. See aga võib kaasa tuua väga kummalisi tulemusi, näiteks alljärgnev.

Ma olen täheldanud suurt sarnasust rividrilli ja tantsimise vahel. Mõlemate puhul õpime alguses põhiliigutusi ja teeme neid robotlikult, nägemata kaugemat resultaati. Kui aga kord samm klappima hakkab ja kõik muusikaga kokku läheb (marsi- ja tantsumuusika), siis on tunne hea, tekib rütm ja kooskõla. Lisaks on mõlemad kasutatavad pidulike sündmuste puhul. Siiski, midagi on nagu valesti, igaüks meist, ma usun, pigem tantsiks kui kõnniks tühja pilguga mööda maad. Ilmselt on asi "pisidetailides" nagu vaba tahe ja intiimsus, mis kindlasti kuuluvad tantsu juurde, kuid hoiavad väga kaugele igasugusest rividrillist.

Teiseks olen ma juba pikemat aega juurelnud selle üle, kas vaba tahte vastaselt antud tõotus on siduv, kas lubadus, mis on antud püssitoru ees, kuulub täitmisele või võib lubaduse andja hiljem sellest taganeda. Just nii on  lugu meie lõputõotusega, mille me andma peame ja kus me tõotame vajadusel surra Eesti Vabariigi eest ja täita mistahes antud käsu. Minule sellest ei piisa, sest niiviisi annan ma ennast täielikult, loobudes oma õigustest, riigi hoolde. Ma ei taha väita nagu ma poleks patrioot, kuid vabadust hindan ma veelgi rohkem.

Need olid paar mõtet, mis mu peas keerlesid. Vaimne teostus on siin tõesti keeruline, kuna puuduvad inimesed ja aeg filosoofilisteks aruteludeks ja dispuutideks. Seda ilmestab ka fakt, et erinevate väeosade vahel toimub arvukalt spordivõistlusi, kuid mitte ainsatki akadeemilist katsumust. Ilmselt on loll ja vapper sõdur parem kui iseseisvalt mõtlev ja liigselt kalkuleeriv sõdur, siiski, ennast ei muuda. Seetõttu valitsebki sõjaväes nii-öelda mõttevabadus selle puudumise tähenduses ehk mõttetus.

Helisev muusika

Ma pole küll kõige kaunima lauluga linnuke pesas, aga mõned käopojad tahaks küll vägisi välja lükata. Nimelt on sõjaväes detsibellid palju suurema au sees kui kvaliteet. See aga tähendab topeltohtu: need, kes ei oska või lihtsalt ei pea viisi, kompenseerivad selle loomulikult valjusega ning tagajärjeks on midagi, mida ma ei sooviks ka oma vaenlastele. Võib-olla polnudki Lembitu filmis "Malev" niivõrd rumal, kui soovitas vaenlased surnuks laulda, aga ilmselt oskasid meie varajased rahvalaulikud seda liiga hästi.

Nüüdseks igatahes, on meie kompanii laul "Merevood" mulle lõplikult vastikuks muutunud. Kahju, kui ilus asi sedamoodi porri tambitakse. Kuid sellega asi veel ei piirdu. Meie võimas sõjavägi on otsustanud veel ühe isamaalise laulu lauldes maa pealt ja meie südamest pühkida - selle kõige pühama - hümni. Hoolimata faktist, et me kõik peaks teadma ja tundma selle laulu viisi ja rütmi ning seda lastakse meile paralleelselt makist, lauldakse ikkagi nii kõvasti ja valesti, et patriotismi alustalad kõiguvad.

Õnneks olen ma end viimasel ajal lippuriks sebinud, mis tähendab, et ma viibin hommikusest ja õhtusest hümnilaulmisest parajas kauguses ning 'kõvasti ja valesti'st jääb järele vaid valesti. Imelihtsa lippuriametiga kaasneb veel ka väike ajalisa õhtuseks hügieeniks, eriti veel ajal, kus sellega teised ühele poole on saanud ja järjekordi pole.

Omaenese rumalusest ei võtnud ma kaasa kõrvaklappe, seega on ilusa muusika kuulamine raskendatud peaaegu võimatuseni. Niipalju siis minu igatsusest heliseva muusika vastu.

Kiired & Vihased

Tänane päev on olnud niivõrd uudne, et väärib lausa iseenda postitust. Algas siiski kõik üsna tavalise hommiku ja pärastlõunaga ning peale NATO üldfüüsilise testi ei osanudki nagu midagi karta. Etteruttavalt nii palju, et selle päeva jooksul sain kaks korda tõestust faktile, et kui midagi enam pole, siis midagi ikka on.

Niisiis saabus õhtupoolik ja tegime siis oma üldfüüsilise testi, mis koosneb pumpamisest, istesse tõusudest ja 3200m jooksust. Hoolimata sellest, et kinnitasin endale gümnaasiumi lõpus, et enam ma pikka maad jooksma ei pea, tegin ma seda siiski ja rohkem kui kunagi varem. Vaatamata minu meeletule jooksuhimule jäi tulemus keskpäraseks, millega ma võin üsna rahule jääda. Siit tuli ka esimene tõestus: lõpusirgel (kuskil 200m) tegin võimsa spurdi, möödudes 5-6 võitlejast (jah, nii meid siin üldnimetusena nimetatakse). Ülejäänud aladel väga üllatusi polnud. Sellega sai testitud meie jõud ja kiirus.

Päev ei jõudnud väga edasi minnagi, kui keegi meie "parimatest" arvas, et on hea idee sülitada koridori, kantselei ukse ette. Njah... Igaüks pandi muidugi toenglamangusse, kuni keegi üles tunnistab, keegi seda ka tegi, kas ka õige mees, ei tea. Siis kuulasime endiselt, olles mugavas toenglamangus, härra S räuskamist. Seejärel paar ringi jooksu ja veel natuke räuskamist mugavas toenglamangus ning ära me saimegi. Sellest, et me kõik just äsja NATO üldfüüsilise testi tegime, härra S ei hoolinud. Kas päev võiks veel paremaks minna?

Aga muidugi! Mõni minut hiljem kamandati kõik kompanii peale (sama mis koridor põhimõtteliselt), kaasas mõlemad voodilinad (voodi ärategemine ei ole lihtne). Seejärel lasti meid neid linu natuke aega seal hoida ja kästi tagasi minna ja voodid ära teha, aega 7 minutit. Aeg hiljem olime kõik higistena tagasi, ainult selleks, et need linad veelkordsele ülevaatusele tuua (voodi ärategemine pole endiselt lihtsamaks muutunud). Hoidsime neid mõnda aega ja saime nüüd siis juba 6 minutit, et voodid korda saada. Rohkem seda lõbu kahjuks korrata ei saanud, kuna üldrivistuse aeg pressis peale.

Alguses saatis neid tegevusi minupoolne viha kõige ja kõigi vastu, hiljem juba tuimus, sest arusaam olukorra paratamatusest jõudis kiiresti kohale. Ma ei ole kuidagi pettunud, solvunud ega alla andnud. Lihtsalt esimest korda siinoleku jooksul sai pidu läbi ja hakkasime nagu kord ja kohus "saama".

Ahjaa, teine tõestus. Juba mitmendat korda sööklas käimise jooksul märkan, et mul on rohkem lootust kui teistel. Jook asub meil suurtes kraanidega kanistrites, aga mingi hetk saab seegi otsa. Trikk seisneb aga mahuti kallutamises, et viimane tilk kätte saada, mida on üldjuhul täpselt üks tassitäis. Suur enamik lõpetab proovimise hetkel, kui kraanist enam midagi ei tule. Täna nägin ma ka üht endasarnast kallutajat, kuid temagi andis alla. Mina aga proovisin veel ja sain ilusti oma tassitäie morssi kätte. Seega jällegi, kus midagi pole on ikka midagi.

Kummalisel kombel anti meile täna ka ports vaba aega, mille ajast seegi postitus on sündinud. Õnneks saab homne ainult parem olla ja midagi positiivsemat mul õhtuks vaja polegi.

Koduperenaised ja umbkeelsed venelased

Esimesed on need, kelleks meid tehakse ja teised need, kes on selleks algmaterjaliks.

Üldiselt on siiamaani rõhk olnud meie oskusel koristada ning õmblemistööd teha. Koristamine ja objektide ülevaatamine haarab suure osa meie päevast. Lisaks on oluline, et kõigile meie riietele oleks peale tikitud märk, sest pastakas on ilmselgelt nõrkadele. Ilmsel sel ajal kui Eestit rünnatakse küürin mina põrandat või teen usinat näputööd.

Kuid see pole veel kõik, ses koduperenaised peavad saama ka teistest EESTI riigi kodanikest, kes elavad EESTI riigis, kus riigikeeleks on EESTI keel ja kes teenivad EESTI kaitseväes, mille eesmärk on kaitsta EESTI riiki, kuid kes oskavad ainult VENE keelt, vaatavad vaid VENE uudiseid ja käituvad muuseas ka nagu VENE riigi kodanikud. Huvitav, kust tuleb arvamine, et olulisel momendil on nad valmis seisma EESTI riigi eest, millest nad ei hooli karvavõrdki, sest neil on kõigest p****i?

Lisaks veel üks juhtum illustreerimaks, miks ma venelasi just ei armasta (andke andeks, aga tõestatagu siis vastupidist), igatahes AK vaatamise ajal hakkas üks neist kõva häälega pahandama, et kui mõttetu see saade on. Olgu, ärgu vaadaku, aga seal juhtuti rääkima metsavendadest. Selle peale tuli üks venelastest lagedale repliigiga, kuidas metsavennad olid Eesti esimesed terroristid.

Ärge saage valesti aru, ma ei vihka kõiki venelasi, vaid ainult neid, kes on tulnud VENE riiki EESTIsse tooma, neid, kes ei kavatsegi kunagi eesti keelt ära õppida ega seda oma lastele õpetada.

Õnneks leidub meil ka positiivseid näiteid. Minu kunagine ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja rääkis, et parimad on need, kes tahavad ja oskavad, järgmised need, kes ei oska, kuid tahavad, kohe nende järel need, oskavad, kuid ei taha ning loomulikult, kõige viimased need, kes ei oska ega taha. Meil leidub siin ka esimese kahe kategooria venelasi, kes annavad lootust, et tulevikus võib olukord olla parem.

Pole paha...

Vastupidiselt minu igasugustele ootustele on algus paljutõotav: distsipliin on täitsa tore asi, ülemad on mõistvad ja isegi lahked ning ma teen asju, milleks mul tsiviilelus motivatsiooni nappis.

Hetkel on ainus ebameeldiv faktor voodi korrektne tegemine. Ülevaatusel mingi vea ilmnemisel tõmmatakse loomulikult kõik uuesti segi. Siiski, aja jooksul oskus paraneb ja kuigi ebaõnnestumise tõenäosus on üldiselt muutumatu, siis vähemalt saab selle kiiremini tehtud ja frustratsioon on väiksem.

Distsipliin on siin siiamaani küll pigem abimees kui tujumurdja: asjad saavad tehtud kiiresti ja efektiivselt. Ainult kombestik ja määrused on veel veidi segased ja keerulised, kuid küll saavad needki aja jooksul selgeks.

Ülemused tunduvad tõesti lotovõiduna. Võib-olla on aga asi selles, et ma olin valmistunus palju hullemaks.

Enne söömist rivis olles lastakse meil õhutemperatuuri pakkuda, õigesti pakkuja saab loomulikult kohe sööma minna. Küsitakse ka muid mereväega seotud küsimusi. Tundub nagu hea ja motiveeriv õppeviis. Söök, muide, on korralik ja seda on palju, tihti kõike ära süüa ei jaksagi.

Peale kõige asume vapustava vaatega kohas, ehk siis mere ääres, kus vahest valged purjekad edasi tagasi sõidavad. Tubagi on meil teistega võrreldes parem: meid on vaid 15 toa peale, kui teistel on 30+. See on tohutu eelis, kuna ruumi korrasoleku üle tuleb vastutada ühiselt ja väiksemat gruppi inimesi on tunduvalt lihtsam ühist asja tegema saada.

Ühesõnaga, elu siin pole pooltki nii hull kui ma alguses juttude põhjal kartsin. Siiamaani oleme saanud saunas käia, jalgpalli mängida ning nagu võid arugi saada, siis ei jää ka internet meile kaugeks. Eks näis kuidas edasi...

Veel vabaduses...

Praegusest hetkest alates on mul veel 8 päeva, 20 tundi ja 52 minutit aega vabas elus veeta. Jah, 11.juulil on siis minek ajateenistusse Tallinnasse, mereväkke täpsemalt. Oskan veel vähe karta ja oodata, lihtsalt tean elust seal liiga vähe.

Üks on siiski kindel - aasta kaotamine oma elust. Riik on siiamaani minult ainult mõningaid lõive siit-sealt nõudnud, sest maksudega mind veel kurnata ei saa. Kord maigu suhu saanud, on soovid tõusnud - nüüd siis nõutakse juba aastat minu elust. Minu oma armas Eesti riik. Nagu imelik ebaratsionaalne ajamasin - lähed sisse, kogu elu, mida sa siiamaani tundnud oled, peatub, läheb aasta mööda ja elu jätkub. On sellel masinal ka mingi kasutegur? On see suurem või väiksem kui ümmargune 0?

Milleks siis see aeg teenida? Öeldakse, et sõjavägi teeb poisikesest mehe. Njah, selle peale meenub kohe tsitaat minu isalt, mis on äärmiselt poliitiliselt ebakorrektne, kurb, vastik ja lootusetu, kuid tõsi: "Nagu sõjavägi teeb poisist mehe, teeb lõbumaja tüdrukust naise." Tõesti, välja arvatud erakordselt veidrad juhtumid, siis kummalegi pole antud valikut, mõlemale on see vastumeelne ja mõlemad saavad lähemalt tuttavaks elu raske osaga. Ainus vahe on, et kui ühe institutsiooni tegevtulemuseks on heatujulised ja rahulolevad inimesed, siis teisel on selleks surnud inimesed. Ma olen veendunud, et taoliseks "digimuutumiseks" on palju teisi ja kaugeltki meeldivamaid võimalusi.

Seega, patriotism, isamaa-armastus? Kas sa siis ei olegi valmis jooksma, püss käes, vaenlasele vastu, teda kõigest hingest peatada soovides? Vaatamata kõigele armastan ma Eestit, siin on tõesti hea elada, pole paremat kohta kui oma kodu. Küll aga ei ole ma valmis ebaratsionaalseteks jaburdusteks. Ükski sõda ei kordu, meie aga siiski valmistume mineviku-sõdadeks, kus automaadiga inimene midagi ära teha võis. Olgem ausad, Eesti ainus kaitsetaktika on püsida elus, kuni NATO väed kohale jõuavad, kui nad jõuavad. Teisel juhul pole meil niikuinii mingit lootust, Vabadussõda enam ei juhtu. Seega, leidkem ratsionaalsemad lahendused, kuidas üht inimest paremini ära kasutada, pannes ta sidekaabli vedamise asemel  näiteks serverite riistvara tassima. Ma olen valmis Eesti riigi eest seisma, kuid mitte nii, nagu mult seda oodatakse.

Jääb järele veel füüsiline vorm ja distsipliin. Mõlemad on elus vajalikud omadused, kuid vähemalt esimese puhul peame tõdema, et seda saab ka teistmoodi ja palju edukamalt arendada. Distsipliin on vajalik korra tagamiseks, kord aga on alati ratsionaalne nähtus, seega peab inimene mingi teatud piirini olema distsiplineeritud. Sellest piirist edasi algab emotsioonitus, millegi inimesele loomuomase kaotamine. Peab tõdema, et kohti, kus arendada distsipliini on tõesti vähe. Seega peaks seda tegema ajateenistuses? Sõjavägi ei tunne seda eelpool mainitud piiri, vaid üritab kõigest hingest läheneda mingile tundmatule absolutismile, robotile, kel iseseisev mõtlemine puudub. Ma olen uhke, et suudan iseseisvalt mõelda ja küsimusi esitada ning ma kohe kuidagi ei tahaks sellest loobuda.

Ma ei kirjelda oma olukorda just roosilisena. Nii hull asi siiski ei ole, ma väga loodan, et ma suudan leida ja kinnistada selle, mida mul vaja on, üle elada selle, mis raske ja kõrvale jätta selle, mis kahjulik ning kõige selle juures lootust säilitada. Seega, vaatamata minu vastumeelsusele mineku suhtes, üritan säilitada lootust.

Aega veel vabaduses veeta: 8 päeva, 19 tundi ja 59 minutit.