Sinu pilvede riik, tõotatud maa,
unedelinn, kuhu peitusid sa,
sind enam ei suuda varjata.
Igaüks meist rebiti ära meile armsast reaalsusest, tõotatud maalt, ning toodi siia. Nüüdseks on siin oldud 11 nädalat ja tähtis osa ajateenistusest, SBK, ongi läbi. Läbisime lõpurännaku, meid jagati ära erinevate allüksuste vahel, pidasime tseremoonia ning korraks lastakse meid tagasi pärismaailma. Lisaks on mul veel ka täita madrus Kärrile antud lubadus. Kõigest aga järgemööda.
Lõpurännak, suur ja põnev sündmus, mida varjas pikka aega teadmatuse loor, oli kokkuvõttes oodatust lihtsam. Rännaku pikkuseks sai umbes 50 km 3 päeva peale. Esimene päev oli raskeim: läbisime poole kogu maast ning ka veritsevad puusad põhjustasid pisut muret. Edasi oli juba lihtne. Kolmandal päeval suutsin kubemeni mülkas ära käia, kuid kuivad ja puhtad varusaapad, -püksid, -sokid päästsid olukorra, nagu midagi poleks juhtunudki. Üks asi, mida see rännak mulle õpetas oligi see, et kogu seda rasket kila-kola, mida me pidevalt kaasas tassima pidime, läheb millekski vaja ka. Lõpuks autosse istudes oli üldine meeleolu niivõrd "ülev", et kõik palved ja soovitused anti edasi üksteise peale karjudes. Järgnev saun ja kasarmuuni aga päästsid olukorra ning hommikuks olime jälle inimesed.
Juba tagasijõudmise päeva õhtul anti meile teada allüksused, kuhu meid suunati. Rivis seistes olin juba ammu harjunud mõttega, et lähen pioneerirühma ning minu teenistus jätkub SBK-sarnaselt metsalaagrite, rännakute ja muu mudamadruse ellu kuuluvaga, sest mingit mereharidust mul ju ometigi pole. Seega ei julgenud ma loota kuulda oma nime, kui loeti ette need, keda oodatakse Miinilaevade Divisjoni. Kuid seal see siiski kõlas. Minu jahmatus oli suur ning kogu edasine rivistus möödus nagu mingis ähmase udus: mind siiski valiti laeva peale. Hiljem seati see küll korra segaduse tõttu kahtluse alla, mis mulle äraütlemata palju meelehärmi põhjustas, kuid lõpuks jäi kõik siiski endiseks. Mind ei oota enam ükski metsalaager, mööda maad roomamine ega miinide tassimine, mina lähen laeva peale. Lisaboonusena said laevade peale ka paljud aja jooksul headeks sõpradeks saanud inimesed, mis tähendab, et ma ei peagi teenistust läbima venekeelses seltskonnas.
Kogu SBK krooniks sai lõpu- ja vandeandmisetseremoonia, mida esimest korda mereväe ajaloos peeti Jüriöö pargis ning koos Vahipataljoni võitlejatega. Eelnevalt olime kogu asja mitu korda läbi teinud ning üritus möödus sujuvalt ühe pisikese erandiga meie rühma võitleja poolt, mis aga suuremat segadust ei tekitanud. Eriti uhke oli seista ise paraadvormis tavavormis Vahipataljoni reameeste kõrval. Meie sammgi olevat olnud uhkem nende lonkamise taustal.
Vandeandmiselt tagasi tulnud, kolisime uutesse kasarmutesse vastavalt suunamistele ning saime oma esimese linnaloa. See mis ma seal tegin, ei puutu kahjuks aga selle blogi teemasse.
Nüüd, olles sõnapidaja mees, täidan madrus Kärrile antud lubaduse, milleks oli mõne sõnaga kirjutada toast 307 SBK ajal. Nimed, nagu ikka, on muudetud, kuid ma olen püüdnud seda teha nii, et asjaosalised peaks nende taga peituvad inimesed ikkagi ära tundma. Kõiki ma siin kindlasti eraldi mainima ei hakka, vaid ainult need, kellega sai tihedamalt läbi käidud, sest teistest on raske midagi kirjutada, ning need, kes minuga teenistust koos ei jätka, sest ülejäänutega on 8 kuud veel aega.
Alustaks madrus Vasakust või ka Sak-poolest, kuidas kellelegi meeldib. Kogu SBK ajal oli tema mu narikaaslaseks ja kapinaabriks. Peab mainima, et on ikka külma närvi vaja, et magada alumisel naril, kui ülemine on poolenisti keevitusest lahti ning ähvardab 75kg + voodi kaela kukutada. Nari aga pidas vastu ning Vasak ei pidanudki endale R0 võtma. Muidu tegemist äärmiselt vahva ning lõbusa tegelasega, kellega koostööd teha oli imelihtne ning keda mul kunagi vihase või muidu närvis olekus näha ei õnnestunud. Temaga võiks luurele minna küll. Jätkab teenistust pioneeri-NAKis
Madrus Rändur. Nimi tuleneb faktist, et see mees on maailma nii siit kui sealt otsast näinud. Väga otsekohene ja aus, kelle minu pihta suunatud väljaütlemised vahest pinget külvasid, kuid mis sellegipoolest olid enamjaolt tõesed ja asjakohased. Lisaks oli tihti just tema see, kes mehi tegudele utsitas, kusjuures ise hoogsalt kaasa lüües. Soovis saada mereväetuukriks läbi teenistuse laevadel, mis aga kahjuks päris nii ei läinud. Jätkab teenistust pioneerirühmas.
Madrus Crystal. Ei, tegemist pole väljamõeldud nimega strippariga, vaid ühe püüdlikuima kaasvõitlejaga, kellega mul on olnud au koos teenida. Tema oli ka see, kes külalistepäeval ja muidu pakkidena parimat kraami sai, kuid seda lahkesti kõigiga jagas. Neid viineripirukaid tahaks praegugi veel. Ilmselt parandas tema oma NATO testi tulemust rohkem kui keegi teine, tehes seda rohkem kui 90 punkti võrra. Soovis saada transporditeenistusse, mis annaks talle kasulikke oskusi tööks tsiviilelus. Ma ei tea kedagi, kes seda kohta rohkem vääriks. Jätkab teenistust transporditeenistuses.
Madrus Kalhundos Suur. Jah, suur, peaaegu 2m pikk, meie rühma mast. Kõige veidram tegelane üldse, nagu ufo, ausõna. Tema väljaütlemised, küsimused ja üldse mõtteavaldused mõjusid tervele toale iga kord kui külm dušš. Samas, kui ta midagi parasjagu ei rääkinud, siis võis teda ikka näha suure pühendumusega käsku täitmas või varustust hooldamas. Lisaks oli ta meie toale hädavajalik, sest kui otsiti vabatahtlikke pidi keegi ju minema ning õnneks oli meie Kalhundos alati agar kutsele vastama. Jätkab teenistust pioneeri-NAKis.
Ja muidugi põhitegelane, madrus Kärr. Juba algusnädalatel, enne rühmaesindajaks valimist, näitas just tema üles initsiatiivi ja tõi välja asju, mida saaks parandada. "Ametikoht" sai kõigest tööriistaks, et aidata neid parandusettepanekuid ellu viia. Muidu on tegemist ühe hea huumorimeelega, enesekindla, ausa, tööka ning intelligentse mehega, kel vere asemel puhas testosteroon voolab. Just temasuguse juristi tõttu sai meie toast peagi koht, kuhu jaoülemad oma nina väga pista ei soovinud, sest sedasi andsid nad meile võimaluse vabas vormis kurta ja määrustiku alusel targutada. Kadestamisväärne on tema puhul ka fakt, et ilmselgelt on madrus Kärr leidnud endale suurepärase neiu, kellega koos ta õnnelik võib olla, mille tõestuseks on tema poolt räägitu ning üldine hoiak kui jutt naiste peale minema juhtub. Üks parimatest. Jätkab teenistust pioneeri-NAKis; ainuõige valik ning loodan, et läheb edasi ka aspirantuuri.
Tuba 307 oli raudselt pädevaim, mida tõestab suur NAKi minejate arv (eelpoolnimetatud, pluss Kaitseliitlane ja Lightning) ning muidu mõnusaim tuba kogu kasarmu peale ja on kahju, et meid kõiki laiali saadeti. Õnneks jätkavad minuga laevade peal madrused Jackson, Matu, Lauluhääl ja Heinz, lisaks veel Šloomingas, kes küll reaalselt meie toas ei elanud, kuid immigrandi staatuse võib talle vabalt omistada. Kotkas ja Tšistokas lähevad pioneeri, Kiir transporti.
Sedasi lõpetasime meie, suvel tulnud, oma SBK. Jään ootama, millal mujaleläinud kamraade jälle kohtan.
Vot, lõpupostitus missugune. Sellest, mis uuel nädalal saama hakkab, pole kahjuks halli aimugi, sest oma uue vastutavaga kohtunud ei ole ega saanud infot ühestki teisest allikast.
unedelinn, kuhu peitusid sa,
sind enam ei suuda varjata.
Igaüks meist rebiti ära meile armsast reaalsusest, tõotatud maalt, ning toodi siia. Nüüdseks on siin oldud 11 nädalat ja tähtis osa ajateenistusest, SBK, ongi läbi. Läbisime lõpurännaku, meid jagati ära erinevate allüksuste vahel, pidasime tseremoonia ning korraks lastakse meid tagasi pärismaailma. Lisaks on mul veel ka täita madrus Kärrile antud lubadus. Kõigest aga järgemööda.
Lõpurännak, suur ja põnev sündmus, mida varjas pikka aega teadmatuse loor, oli kokkuvõttes oodatust lihtsam. Rännaku pikkuseks sai umbes 50 km 3 päeva peale. Esimene päev oli raskeim: läbisime poole kogu maast ning ka veritsevad puusad põhjustasid pisut muret. Edasi oli juba lihtne. Kolmandal päeval suutsin kubemeni mülkas ära käia, kuid kuivad ja puhtad varusaapad, -püksid, -sokid päästsid olukorra, nagu midagi poleks juhtunudki. Üks asi, mida see rännak mulle õpetas oligi see, et kogu seda rasket kila-kola, mida me pidevalt kaasas tassima pidime, läheb millekski vaja ka. Lõpuks autosse istudes oli üldine meeleolu niivõrd "ülev", et kõik palved ja soovitused anti edasi üksteise peale karjudes. Järgnev saun ja kasarmuuni aga päästsid olukorra ning hommikuks olime jälle inimesed.
Juba tagasijõudmise päeva õhtul anti meile teada allüksused, kuhu meid suunati. Rivis seistes olin juba ammu harjunud mõttega, et lähen pioneerirühma ning minu teenistus jätkub SBK-sarnaselt metsalaagrite, rännakute ja muu mudamadruse ellu kuuluvaga, sest mingit mereharidust mul ju ometigi pole. Seega ei julgenud ma loota kuulda oma nime, kui loeti ette need, keda oodatakse Miinilaevade Divisjoni. Kuid seal see siiski kõlas. Minu jahmatus oli suur ning kogu edasine rivistus möödus nagu mingis ähmase udus: mind siiski valiti laeva peale. Hiljem seati see küll korra segaduse tõttu kahtluse alla, mis mulle äraütlemata palju meelehärmi põhjustas, kuid lõpuks jäi kõik siiski endiseks. Mind ei oota enam ükski metsalaager, mööda maad roomamine ega miinide tassimine, mina lähen laeva peale. Lisaboonusena said laevade peale ka paljud aja jooksul headeks sõpradeks saanud inimesed, mis tähendab, et ma ei peagi teenistust läbima venekeelses seltskonnas.
Kogu SBK krooniks sai lõpu- ja vandeandmisetseremoonia, mida esimest korda mereväe ajaloos peeti Jüriöö pargis ning koos Vahipataljoni võitlejatega. Eelnevalt olime kogu asja mitu korda läbi teinud ning üritus möödus sujuvalt ühe pisikese erandiga meie rühma võitleja poolt, mis aga suuremat segadust ei tekitanud. Eriti uhke oli seista ise paraadvormis tavavormis Vahipataljoni reameeste kõrval. Meie sammgi olevat olnud uhkem nende lonkamise taustal.
Vandeandmiselt tagasi tulnud, kolisime uutesse kasarmutesse vastavalt suunamistele ning saime oma esimese linnaloa. See mis ma seal tegin, ei puutu kahjuks aga selle blogi teemasse.
Nüüd, olles sõnapidaja mees, täidan madrus Kärrile antud lubaduse, milleks oli mõne sõnaga kirjutada toast 307 SBK ajal. Nimed, nagu ikka, on muudetud, kuid ma olen püüdnud seda teha nii, et asjaosalised peaks nende taga peituvad inimesed ikkagi ära tundma. Kõiki ma siin kindlasti eraldi mainima ei hakka, vaid ainult need, kellega sai tihedamalt läbi käidud, sest teistest on raske midagi kirjutada, ning need, kes minuga teenistust koos ei jätka, sest ülejäänutega on 8 kuud veel aega.
Alustaks madrus Vasakust või ka Sak-poolest, kuidas kellelegi meeldib. Kogu SBK ajal oli tema mu narikaaslaseks ja kapinaabriks. Peab mainima, et on ikka külma närvi vaja, et magada alumisel naril, kui ülemine on poolenisti keevitusest lahti ning ähvardab 75kg + voodi kaela kukutada. Nari aga pidas vastu ning Vasak ei pidanudki endale R0 võtma. Muidu tegemist äärmiselt vahva ning lõbusa tegelasega, kellega koostööd teha oli imelihtne ning keda mul kunagi vihase või muidu närvis olekus näha ei õnnestunud. Temaga võiks luurele minna küll. Jätkab teenistust pioneeri-NAKis
Madrus Rändur. Nimi tuleneb faktist, et see mees on maailma nii siit kui sealt otsast näinud. Väga otsekohene ja aus, kelle minu pihta suunatud väljaütlemised vahest pinget külvasid, kuid mis sellegipoolest olid enamjaolt tõesed ja asjakohased. Lisaks oli tihti just tema see, kes mehi tegudele utsitas, kusjuures ise hoogsalt kaasa lüües. Soovis saada mereväetuukriks läbi teenistuse laevadel, mis aga kahjuks päris nii ei läinud. Jätkab teenistust pioneerirühmas.
Madrus Crystal. Ei, tegemist pole väljamõeldud nimega strippariga, vaid ühe püüdlikuima kaasvõitlejaga, kellega mul on olnud au koos teenida. Tema oli ka see, kes külalistepäeval ja muidu pakkidena parimat kraami sai, kuid seda lahkesti kõigiga jagas. Neid viineripirukaid tahaks praegugi veel. Ilmselt parandas tema oma NATO testi tulemust rohkem kui keegi teine, tehes seda rohkem kui 90 punkti võrra. Soovis saada transporditeenistusse, mis annaks talle kasulikke oskusi tööks tsiviilelus. Ma ei tea kedagi, kes seda kohta rohkem vääriks. Jätkab teenistust transporditeenistuses.
Madrus Kalhundos Suur. Jah, suur, peaaegu 2m pikk, meie rühma mast. Kõige veidram tegelane üldse, nagu ufo, ausõna. Tema väljaütlemised, küsimused ja üldse mõtteavaldused mõjusid tervele toale iga kord kui külm dušš. Samas, kui ta midagi parasjagu ei rääkinud, siis võis teda ikka näha suure pühendumusega käsku täitmas või varustust hooldamas. Lisaks oli ta meie toale hädavajalik, sest kui otsiti vabatahtlikke pidi keegi ju minema ning õnneks oli meie Kalhundos alati agar kutsele vastama. Jätkab teenistust pioneeri-NAKis.
Ja muidugi põhitegelane, madrus Kärr. Juba algusnädalatel, enne rühmaesindajaks valimist, näitas just tema üles initsiatiivi ja tõi välja asju, mida saaks parandada. "Ametikoht" sai kõigest tööriistaks, et aidata neid parandusettepanekuid ellu viia. Muidu on tegemist ühe hea huumorimeelega, enesekindla, ausa, tööka ning intelligentse mehega, kel vere asemel puhas testosteroon voolab. Just temasuguse juristi tõttu sai meie toast peagi koht, kuhu jaoülemad oma nina väga pista ei soovinud, sest sedasi andsid nad meile võimaluse vabas vormis kurta ja määrustiku alusel targutada. Kadestamisväärne on tema puhul ka fakt, et ilmselgelt on madrus Kärr leidnud endale suurepärase neiu, kellega koos ta õnnelik võib olla, mille tõestuseks on tema poolt räägitu ning üldine hoiak kui jutt naiste peale minema juhtub. Üks parimatest. Jätkab teenistust pioneeri-NAKis; ainuõige valik ning loodan, et läheb edasi ka aspirantuuri.
Tuba 307 oli raudselt pädevaim, mida tõestab suur NAKi minejate arv (eelpoolnimetatud, pluss Kaitseliitlane ja Lightning) ning muidu mõnusaim tuba kogu kasarmu peale ja on kahju, et meid kõiki laiali saadeti. Õnneks jätkavad minuga laevade peal madrused Jackson, Matu, Lauluhääl ja Heinz, lisaks veel Šloomingas, kes küll reaalselt meie toas ei elanud, kuid immigrandi staatuse võib talle vabalt omistada. Kotkas ja Tšistokas lähevad pioneeri, Kiir transporti.
Sedasi lõpetasime meie, suvel tulnud, oma SBK. Jään ootama, millal mujaleläinud kamraade jälle kohtan.
Vot, lõpupostitus missugune. Sellest, mis uuel nädalal saama hakkab, pole kahjuks halli aimugi, sest oma uue vastutavaga kohtunud ei ole ega saanud infot ühestki teisest allikast.
No comments:
Post a Comment