The End

Nüüd on siis kõik. 11 kuud läbitud ning minust sai reservväelane. Suur enamik teenistusest kajastub blogi varasemates postitustes, seega keskendugem sellele, mida veel öeldud pole.

Praegu on õige moment tulemaks tagasi põhjuste juurde, miks ma üldse selle blogi lõin ja kas need ka vilja on kandnud. Enne ajateenistusse astumist püüdsin ma igati leida mingisugust informatsiooni selle kohta, mis mind seal ees ootab. Mitte seda propagandat, mida kuuleb telekast ning loeb infovoldikutelt, vaid puhast, ausat ja otsest kogemust. Selle ma ka leidsin ning justnimelt ajateenija blogi näol ja ma olen talle väga tänulik. Suurendamaks võimalust, et inimesed, kes on samas situatsioonis nagu mina 11 kuud tagasi, leiaksid selle info, lõingi ma oma blogi. Lisapõhjus, mida ma ei osanud enne ette näha oli võimalus ennast välja elada. Kui vahel ikka närv must või tuju täiesti nullis, siis just kirjutamisest sai see hädavajalik paus ja väljund. Lisaks eelnimetatud põhjustele toimib see blogi mulle endale isiklikult päevikuna, mida on nii hiljem kui ka juba praegu huvitav lugeda. Kõige tipuks märkasin mingil hetkel, et leidub inimesi, kes seda loevad ning see andis kõvasti motivatsiooni ning püüet asja kvaliteetselt teha juurde, iseasi, kas see ka nii välja kukkus.

Ootuste täitumise või mittetäitumise võib kokku võtta väga lihtsalt: ajateenistus iseenesest ei anna mitte midagi, küll aga võtab. Kõik hea, mida sealt võiks loota saada tuleb ise teha ning samal ajal tuleb rasket vaeva näha ka selle hoidmises, mis sul juba olemas on. Ehk siis füüsiline vorm ei tule vaid käskudele alludes, vaid oma piiratud vaba aja spordile pühendamises, samuti distsipliin ja korraarmastus. Siiski kipub inimene teenistuse jooksul vaimselt võimekuselt nõrgemaks jääma, mistõttu tuleb sellega tegeleda.

Ajateenistuse ideel iseenesest polegi väga viga, kuid teostus on rohkem kui puudulik. Kindlasti leidus ajateenistuses minu jaoks kasulikke aspekte, kuid nüüd, kus terve aasta on lihtsalt kadunud, näen, et hind selle kasu eest on kaugelt liiga suur. Ma võin täiesti kindlalt öelda, et kui kunagi peaks midagi juhtuma ja mobilisatsioon välja kuulutatama, siis olen mina äärmiselt skeptiline selle ilusas ja plaanipärases toimimises. Isegi, kui inimesed saadaks kohale ja varustatud, siis kogu selle krempli juhtimine küll välja ei tule. Hea näide erakordselt kehvast otsustusvõimest on see, kui pannakse jaoülemaks vanemmadrus, kes kogu oma ajateenistuse on veetnud laos asju ühel riiulilt teisele tõstes.

Erakordselt palju kipub korduma küsimus: "Kas siis peaks ajateenistuses käima või mitte?" Minu vastus sellele on, et otsus tuleb langetada igaühel ise, aga teha seda informeeritult, toetudes tõestele allikatele ning mitte lasta ennast kaasa vedada levitatavast propagandast ning inimeste pimedast muljest Eesti Kaitseväest. Kogu värk on kõige ehtsam Podjomkini küla, seega piilugem enne otsuse langetamist ka korra fassaadi taha.

Minul on nüüd kogu tee käidud, ilmselt teistmoodi, kui paljudel, kuna teenisin laeval, aga põhiolemus jääb samaks. Ja kõigile, kes muidu ei saa, kui et peavad ära käima, nendele soovin ainult jõudu ja jaksu.

10.07.2012 - 07.06.2013

Hullumaja

Viimaselt linnaloalt tagasi, viimast korda vahetatud linade vahel, ootamas viimase nädala algust - hea aeg teha kokkuvõtteid eelviimasest nädalast.

Ühesõnaga - baas on läinud hulluks. Ma arvasin, et siin ei suuda mind enam miski üllatada, kuid ma eksisin, rängalt. Just eelviimasel nädalal on inimesed ära pööranud. Noored ajateenijad on järsku veidralt saamatumaks ning samavõrra ülbemaks muutunud. Õnneks ei pea seda enam kaua taluma, mistõttu on mul sellest üsna suva. Mis mind aga veel pärast 11 kuud üllatada suutis, oli käsk, mis tuli pootsmani suust. Nimelt peavad Tasuja vanemad ajateenijad tegema viimasel päeval enne reservi näidendi. Esmalt ei suutnud ma seda uskuda ning küsisin üle, siis naersin selle peale ja küsisin uuesti. Lõpuks sain aru, et vanemmadrusel, kes mulle seda ütlema tuli, oli tõsi taga. See tähendab, et Eesti Kaitsevägi on jällegi astunud ühe suure sammu allapoole tõsiseltvõetavuse-naeruväärsuse trepist. Igatahes uute sündmuste valguses jääb see käsk ilmselt täitmata.

Eestlased on endiselt mentaalselt orjarahvas. Järjekordse tõestuse sellele andis Ameerika saatkonna külaskäik ja selleks valmistumine. Esiteks küüriti laev puhtamaks kui see kunagi varem olnud on. Teiseks pandi valmis auvaht, kes külalisi vastu võtma hakkab. Kolmandaks saadeti kogu laeva allohvitserkond ja ajateenijad selleks ajaks sporti tegema. Neljandaks, baasipoolse sammuna, värviti äärekivid osaliselt valgeks nii, et see eriti tobe välja näeks. Huvitav, kas ameeriklased meie saatkonda kah sedasi vastu võtaksid? Minu arvates on see täiesti tobe lömitamine. Õnneks mind puudutas kogu see kammajaa vähe, kuna koristusel ma ei osalenud ning auvahtkonda ei kuulunud - sain hoopis terve pärastlõuna võrkpalli mängida, mis oli SBK ajal üks mõnusamaid ning

Veidral kombel on lõpp väga sarnane algusega. Ilmad on soojad, inimesed elevil ning peagi on kõik kardinaalselt muutumas.

Ja lõpuni oli jäänud veel 5 päeva.

Kevadtorm

Nonii. Kevadtorm ongi läbi ja kui maarotid nüüd kõik reservi kobivad, siis mereväelased istuvad ka pärast seda uhkelt 2 nädalat kohal. Aga sellest polegi nii väga hullu, sest need viimased päevad saavad üsna lihtsad olema. Motivatsioon on madal, sest ähvardus reservini sees istuda ei tundugi enam nii jube. Aga nüüd siis kevadtormist...

Nagu mõned varasemate postitsute lugejad juba teavad, siis üldiselt pole elu laeval sõidus olles just lilleline, kuna reeglina saab magada üsna vähe. Vahid on 4-thunnised, mis tähendab, et magada saab järjest maksimaalselt kuskil 3,5h ja ülepäeviti seda kaks korda, ehk siis 3,5h+3,5h, vahele üks vahisolek. Selline magamismeetod on tegelikult üllatavalt tehtav ja talutav. Siiski, arvestada tuleb teatud kadudega, kuna keha ja aju peavad sellega kuidagi kohanema. Peamiselt juhtub see, et mälu jääb erakordselt töntsiks. Sellest järeldub, et tegelikult, päris ausalt, ma viimase kahe nädala kohta paljut ei mäletagi, aga püüan siiski välise abiga mõnda taastada.

Esimene nädal möödus üsna tavalise sõiduna, kus tegime peamiselt laevasiseseid häireid ning harjutusi laevade vahel. Päevad olid võrdlemisi tühjad ning magada sai küll vähe aga regulaarselt. Saabus laupäev, mis esialgu tõotas meie vahile erilist kurja: oma niigi tillukese 3,5h uneaja pidime ohverdama 2h vastu, kuna sildumine öösiti on lahe. Samas oli tegemist üsna vahva kogemusega: ma tean nüüd, kuidas üks zombi end tunda võib. Õnneks jäime veel natukeseks sadamasse ning uneajale liideti lisaks veel 2,5h ja järgnevast päevast sai täitsa asja.
Saabus dessandipäev. Kui põõsastele võis see huvitava ja põneva ettevõtmisena tulla, siis meile jäi vaid paatide veeskamise ja luukide avamise töölõbu. Isegi randuvaid paate ei saanud näha.

Teisel nädalal olime toetuseks maaväele ehk asusime ka Kevadtormi keeristesse. Meeles on üks vahva seik, kus tulid välja mõned huvitavad Eesti Kaitseväe iseärasused. Juba pikemat aega oli laeva sillas kuulda maaväe tegelaste raadiosidet - ilmselt ongi meil kõigi väeüksuste vahel vaid käputäis kasutatavaid kanaleid. Seega sai oma raadiojaamu reguleerides hõlpsasti kuulata, mida vastasüskused teevad. Üks hetk, igatahes, tuli meile pardale üks mulle tundmatu mereväe maaväeosa ohvitser ja palus meie komandöri abilt natuke toetust merelt. (Kahtlen, et see mingites plaanides ettenähtud oli, esiteks, sest mehed tundusid üsna head sõbrad olevat ja teiseks ...) Teiseks see, kuidas me seda läbi viisime. Üldtunnustatud reegel oli, et vaenlast märgib punavalge lipp. Meie laeval seda muidugi polnud, me lihtsalt viibisme vahetus läheduses neutraalsena vms. Niisiis oli vahva plaan sõita laevaga rünnatavate üksuste lähedusse, veesata paat poordi taha, nii, et seda maalt näha poleks, tõmmata sinna punavalge lipp ning sooritada äkkrünnak. Samal ajal pidevalt kuulates, kuidas vaenlased hämmingus on ning veidralt lähedal asuvast laevast pidevalt ettekandeid teevad. Oleks see luure ka päriselt nii lihtne. Kuigi tegemist oli vaid pettemanöövriga, et ülejäänud kaks jagu vaenlast selja tagant rünnata saaksid, oli kogu tegevus kergelt öeldes koomiline.

Millalgi teise nädala alguses külvasime lahe ka õppemiine täis. Lihtsalt selleks, et miinjahtijad neid otsida saaksid. Õnneks sellega meie tegevus ka piirdus. Millalgi peaks minema neid ka üles korjama, aga ma väga loodan, et see juhtub kunagi siis kui meie juba rahulikult vabadust naudime.

Kevadtorm ei olnudki niivõrd kurnav, nagu arvanud oleks. Pigem see lihtsalt venitas aega meeletult pikaks. Selle kestvus tundus olevat lõpmatu. Aga läbi see sai ning ei saaks öelda, et mu ettekujutus Eesti Kaitseväest  kuidagi paranenud oleks. See ei mõjunud absoluutselt mitte õppuse, vaid laste sõjamänguga, kus piu-pau tehakse.

Ja jäänud oli veel 13 päeva.

Finlandia

Jälle nädal möödas ning järjekordne sõit seljataga. Sai siis käidud Soomes, meie esimesel reisil väljaspoole Eesti piire. Võrreldes kõigi varasemate sõitudega oli seekordne lausa kruiis.

Esmaspäeva hommikul asusimegi teele põhjanaabrite poole. Seoses välislähetusega saime kõik ka väikese lisatasu - 38 eurot. Üllataval kombel ei saabunud selle peale inimestelt mitte rõõmuhüüe, vaid virin, et miks pole 50. Veider värk, midagi suht lambist antakse, kuid halada jõuab ikka. Igatahes Soome me jõudsime. See, mis sõidust kruiisi tegi oli fakt, et me peatusime sadamas, mitte lihtsalt avamerel ankrus, mis omakorda tähendab, et öösel, ei pea keegi peale kolme trapivahi vahti pidama. Seega saime kahel ööl magada reaalselt kuni 10h. Kogu sõidu eesmärk oli tegelikult laskmised, mida me ka usinalt läbi viisime. Tulistati õhusihtmärke, milleks olid esmalt mudellennuk ja hiljem pärislennuk, mis sihtmärke enda taga vedas. Vaatamata sellele, et Browninguga sihtimine ja laskmine korraga võimatuna näib, suudeti mudellennuk isegi kaks korda puruks lasta. 

Soome sadamas anti meile ka võimalus näha nende laevu, milleks korraldati väike ringkäik. Kuna ajateenijad meil Soome keelt hästi ei valda (mida ei saa aga öelda ohvitseride kohta, kes meil seda vabalt panevad), siis pidi see kõik toimuma inglise keeles. Aga, jah... Soomlaste inglise keel meenutas mulle kangesti seda Kreisiraadio läbirääkimiste sketši, sest sõnavara oli küll rohkem kui puudulik. Lisavaatamisväärsusena nägime ka Soome ajateenijaid. Olgu, ma saan aru, et päris juuste mahaajamine sõjaväes pole ilmtingimata vajalik, aga nii, nagu nemad olid, ka ei saa. Mõlemal seersandil, kes meile ringkäiku tegid, oli peas korralikult  kammitud, silutud, värvitud tukk. Nagu oleks äsja kuskilt moeetenduselt ajateenistusse sadanud. Aga eks see ole nende endi asi, kuidas oma asju korraldada.

Soomes saime laskmised edukalt tehtud ning jõudsime neljapäeva hommikul tagasi Eestisse. Sõidu ajal juhtus veel üks märkimisväärne vahejuhtum. Meie vahi ajal mängisime oma vahiohvitseri, komandöriga, ruletti. Tegemist on vahva mänguga, kus kasutatakse laevaaknal olevat pöörlevat illuminaatorit ehk siis lihtsalt ümmargune moodustis aknal, mis käib ringi. See jagatakse markeriga sektoriteks, olenevalt siis mängijate arvust, mis meie puhul oli 6. Igasse sektorisse pannaks osaleja nimi ning illuminaator aetakse pöörlema. See, kelle nimel illuminaator pöörlemise lõpetab, teeb kõigile teistele osalejatele välja eelnevalt kokkulepitud joogi, mis meie puhul oli Sprite. Pöörlemise ajal juhtuisn roolis olema mina ning üks hetk mainib komandör mulle, et ma peaks ikka kurssi jälgima - njah olin jäänud mängu jälgima ja selle ajaga oli kurss juba 7 kraadi möödas, midagi hullu ei juhtunud, keerasin laeva tagasi ja mäng jätkus. Rõõmsal kombel osutus seekordseks kaotajaks komandör ise, kes ka sidemehe alla jooke tooma saatis, kuid kahjuks oli selleks hetkeks juba kõik otsas ning seekord Sprite meist keegi ei saanud, küll aga lubas ta oma võla hiljem tasuda.

Tulevikuvaade on aga jube. Siiski on ka meid vaja meid laevaga Kevadtormile tiirutama saata. Eesmärgiks mingi maaväe toetus vms. See tähendab 2 nädalat merel ning kõigi suureks rõõmuks jällegi kahe vahi süsteemis. Nimelt on puudu meil üks vahiohvitser, komandör, kes reisile kaasa ei tule. (Huvitav, kuidas ja millal ma siis oma Sprite kätte saan?) Igatahes tähendab kaks vahti magamatust ja meeskonna vaikset zombistumist, mis kestab kuni 24. maini. Vähemalt on see viimane sõit, mille ma siin ajateenistuses veel teen. Mulle meeldib kasutada väljendit viimane, misiganes viimane tegevus see ka poleks ning vahepeal on ikka nii mõnigi kord avastatud uusi "viimaseid".

Ja lõpuni oli jäänud veel 26 päeva.

Lähme sõidame!

Jää minekuga algas ka meie minemine igale poole laia maailma avastama, aga mitte kaugemale, kui Naissaar või nii, et Eesti rannik silmest kaoks. 2 nädalat on mõlemad sisaldanud endas üht 3-päevast sõitu.

Juhtuski nii, nagu ma arvasin. Me ei teinud mitte ühtki sõitu n-ö üksi. Varasemalt koos vanadega, nüüd koos noortega. Mitte, et see halb oleks, hoopis vastupidi. Nõnda peab vähem tegema. Eriti veel, kui ise üks vanadest oled. Esimene sõitudest oli ebameeldiv. Pidevalt pidi kusagil tegevuses olema. Kusjuures 90% sellest oli lihtsalt väljas passimine, kus meil reaalselt midagi teha polnud. Pidime vaid ootama, millal ohvitserid oma lugematud navigeerimiskatsed ära teevad ning alles siis hakkas harjutus ka meid hõlmama. Häireid oli tookord vähe. 3 vahi süsteem on hea - see annab palju rohkem võimalusi magamiseks. Teoreetiliselt on sellega võimalik magada kuni 10h päevas, millest aga tubli ja oskusliku tegevuse korral realiseerub umbes 7h. Jep, magada tuleb osata. Mitte siis, kui sul vaja, vaid siis, kui selleks on võimalus. Esimene sõit oli see oskus mul täiesti puudulik, kuid juba teisel sõidul sai seda usinalt õpitud ja rakendatud.

Üldiselt meeldiski teine sõit mulle rohkem. See erines esimesest paljuski. Igasuguseid harjutusi või töid oli imevähe ning kogu aeg oli kas vaba puhkeaeg või häire. Isiklikult pean ma seda variant paremaks, kuna kokkuvõttes tuleb tegevust vähem ja häired mind juba ammu enam ei eruta. Enam ei püüa end kiirete aegadega kellelegi tõestada ning teades, mida teha tuleb, on kõik üpris lihtne.

Need kaks nädalat möödusid uskumatult kiiresti. Eesoleval nädalal me kuhugi ei lähe, küll aga tuleb edaspidi veel üks nädalane ja kahenädalane sõit.

Ja lõpuni oli jäänud veel 39 päeva.

Viimane peatükk

Käes ongi viimane peatükk, mis algab noorte laevatulekuga ja lõppeb reserviga. Njah, kuigi lõpp on spoilitud, siis loodan, et vahepeal siiski midagi märkimisväärset juhtub. Alustaks aga hoopis proloogiga.

Nädal enne tänast saabus meie laeva uus tegelane, suur, kardetud ja paljuräägitud pootsman. Kahjuks pean möönma, et jutud pole alusetud ning juba esimesest päevast peale alustas ta meie elu ümberkorraldamisega ja kindlasti mitte paremuse poole. Esiteks jäime hoobilt ilma telekavaatamise õigusest, seega hommikune eilane Reporter jääb nägemata. Lisaks sellele ei tohi enam torukotte messis hoida ega seal ise lõuna väljakuulutamisel viibida. Telefonid on samuti saatanast. Tõesti, igati kaitseväelaslik, kuid ilgelt nõme. Meil oli kõik hästi ka enne tema saabumist, kuid nüüdsest toimub kõik nii nagu pootsman soovib. Seega pärast nädala veetmist pootsmaniga ning uue ja halvema aprilli vahigraafiku vastuvõtmist jõuamegi uude algusesse, noorte tulekuni.

Siiani olid noored meist eemal, MBK-d läbimas, kuid tänasest on kõik ametlikult laevadele määratud. Kõik lootused, et nüüdsest saab meil lihtne elu olema purunesid juba esimesel päeval. Samal ajal, kui noortele mugavalt messis väljaõpet tehti, hooldasime meie laeva reelinguid, neid kohati haljaks tehes ja kruntvärviga kattes. Õnneks tundub, et noorte näol on pootsman uue kondi hambusse saanud ning vähemalt esialgu jäävad vanad turmtule alt kõrvale. Üldpilt noortest tundub olevat ... lootustandev. Vähemalt need, kes Tasuja peale määrati pole kõige hullemad, sekka mõni terav pliiats, aga eks aeg anna arutust.

Koos nende tulekuga muutub nii mõndagi. Esiteks on kohe algamas navigatsiooniperiood, mis tähendab, et laevad hakkavad sõidus käima. Kui mul merel paha ei hakkaks, siis poleks vist sõitudel enam väga hädagi, sest nüüdsest võib nende ajal isegi magada saada. Tänu sellele, et mind pandi uusi rollikaarte vorpima, avastasin, et edaspidi võime sõitma hakata 3 vahi süsteemiga. See tähendab, et erinevalt varasemast 4h vahis 4h vaba olukorrast saab 4h vahis 8h vaba. Lisaks kaob lõpuks ometi kohe varsti ära AG/TG vaht (see, mis sunnib kõiki pärast toimkonda 2 päevaks sisse jääma) Vähemalt nii lubas Divisjoni peamehaanik. See on igati positiivne. Koos noortega on Divisjoni kollektiiv paisunud rohkem kui 2-kordseks. See aga toob kaasa ebameeldivaid nähtusi nagu pikemad õhtused rivistused ja söögijärjekorrad. Suuremat üksust on ikka keerulisem juhtida.

Lisaks suurtele asjade liikumistele on toimunud nii mõnigi väike, kuid tähelepanuväärne sündmus. Näiteks ükspäev mõni aeg tagasi otsustas leitnant Kõlupea, et kasarmud on ilgelt mustad ja koristamata. Selleks kutsus ta kokku erakorralise rivistuse, kus ta kogu kompanii läbi sõimas ja seejärel 15 minutiga kõik ära koristada käskis. Kõik oleks olnud vähemalt mõistetavgi, kui ta ainult poleks kogu seda kammajaad teinud 8 minutit enne plaanilist koristust. Muidugi ei saanud me esimese katsega hakkama, mille järel anti veel 15 minutit veelgi mahlakama sõimu saatel ning lubati kurja, kui ka seekord peaks ebaõnnestuma. Lõpuks ta siiski midagi välja mõelda ei suutnud ning kõik jätkasid normaalse eluga. Järgmine huvitav sündmus juhtus üsna värskelt, nii umbes 2h enne selle postituse kirjutamist. Nimelt tulid meie kasarmu ukse taha kaks võitlejat, voodiga. Keeldudes neid sisse laskmast, läksid nad kuhugi edasi. Õhtusel rivistusel selgus, et miskil imekombel olevat üks võitleja oma voodi ära kaotanud. Õnneks lõppes kõik rõõmsalt ning kapikontrolli voodi otsimiseks ei korraldatud, kuigi see polekski kõige veidram asi, mida merevägi näinud on.

Suurte muutuste ja teadmatusega ongi vist kõige õigem viimast etappi alustada ning sellise paljulubava ja mittemidagiütleva lausega postitus lõpetada.

Lõpuni oli veel jäänud 59 päeva.

(Muide kui siin, varasemates ja tulevastes postitustes mingeid eriti imelikke sõnu kohtab või muid kirjavigu, siis need tulenevad minu lohakusest ja telefoni auto-correctist.)

Katlamaja tegutseb jälle

Kevad käes, muutused on alanud. Osad on juba kauaoodatud, osad üllatavad ning mõned hoopis ebameeldivad. Päev läheb pikemaks, ilm külmemaks, elu esialgu lihtsamaks. Kevade saabumisega lõppes uute noorte SBK.

Kahjuks aga ei tähenda SBK lõpp, nagu teada, veel seda, et nad kohe laevale meile töödega appi tõttaksid, vaid et neil tuleb enne läbida 3-nädalane leboaeg harjumaks uue eluviisiga. Õppimisega pole sel küll eriti midagi ühist. Igatahes, kuupäev on teada, noored peaksid saabuma laevadele 8.aprillil. Võib-olla jõuame enne sõitudega alustada, aga ei pruugi. Viimasel juhul ei saagi me kordagi vaid oma meeskonnaga sõita, vaid alati dubleeritud ajateenijaskonnaga (õnneks). AG vaht (kes, ei tea, siis see on see tore reegel, et pärast toimkonda tuleb 2 päeva kindlasti baasis olla) peaks kah mingi hetk ära kaduma, millal, seda ei tea vist keegi. Ilmselt siis, kui mõnel tähtsal ninal selline tuju tuleb. Aprilli algusesse lubati ka ette kurikuulsa pootsmani tagasitulekut. See kuulub nende muutuste hulka, mida ajateenijatest vist keegi ei soovi; liigsed halvamaigulised muutused võiksid ikka olemata olla.

Kuigi kalender näitab ammu kevadekuud, siis ilm läheb miskipärast ikka meil siin aina külmemaks. Jää akvatoorimul pole terve talve jooksul olnud nii paks nagu ta seda praegu on. Ka ei mäleta ma sellist luusse lõikavat tuult. Njah, igatahes on õues külm ja see tähendab, et ka kasarmus alati just kõige soojem pole. Eriti veel, kui katlamaja streikida otsustab. Meil siin mereväes on täitsa oma pisike aga tubli katlamaja, mis küll üsna tihti mingit häiret annab, aga sellest ei lase end keegi eriti segada. Nüüd aga, kus ilmad eriti soosivad on, lõpetas see üldse töötamise, mille tagajärjel algas kasarmu sisetemperatuuri samastumine välisega. Ühel õhtul näitaski meie toa termomeeter 15 kraadi. Saabumas oli üks võrdlemisi jahe öö. Kuid see polnud veel kõik. Väike katlamaja on tubli ning aitab ikka enda vigu teistel üles leida. Ainult meetod ja ajastus on tsipa mööda. Nimelt ei ole õige aeg ega vahend kella 02:00ne kasarmu üldine tuletõrjealarm, mille peale kogu ajateenijaskond välja peab rivistuma. Igatahes saime külmade radikate probleemi üsna lihtsalt teada. Üks torudest oli lõhkenud ning tekkinud aur panigi tööle tuletõrjealarmi. Kui hommikul poleks inimesed samast asjast rääkinud, oleks seda vahejuhtumit võinud vabalt unenäoks pidada. Imekombel sai probleem kiire lahenduse ning järgmiseks ööks oli tuba soe.

Ühesõnaga jään ootama noori ja kevadet, kumb iganes enne tuleb, mõlemad on igati positiivsed nähtused. Lõpuni ei tundugi enam väga palju, algamas on ju viimane peatükk sellest taaga saagast.

Ja lõpuni jäi veel 76 päeva.

Kuidas saia saada?

Praeguseks on sisse jäänud ikka üpris suur paus. Teha pole aga midagi, sest päris ausalt enam midagi märkimisväärset või juba märgitut ei ole vahepeal juhtunud kui paraad välja arvata. Elu kulgeb ikka ühtviisi ilma suuremate muutusteta. Päev sulab päevaga nii, et lõpuks on terve nädal üks suur plönn, mida iseloomustab fakt, et kui keegi selle aja juhtumite kohta midagi küsib, siis head vastust nagu polekski.

Niisiis paraadist. Üle pika aja vaatasin seda üritust televiisori kaudu huviga. Mis sest, et ma parasjagu vahis olin. Kuidagi suutsin leida ajakavas paraja akna, et paraad siiski ära näha. Seekordne oli eriline eelkõige minu oma vaatenurga poolest. Kui varem pidasin ma seda rohkem presidendi ürituseks ja pigem poliitiliseks, siis nüüd näen ma selles ilmselgelt kaitseväe photoshopitud peegeldust. Lisaks suudan ma ette kujutada, mida   seal osalevad ajateenijad tunnevad ning mõtlevad. Mereväel ilmselgelt vedas, et said seista seal ainult paraadvormides ja võrdlemisi kergete relvadega. Mõnel teisel üksusel nii hästi ei läinud: pole just tore seista kiiver (top 1 ebamugav peakate) peas ja 11-kilone MG-3 või granaadiheitja seljas. Nii palju siis ajateenijate poole pealt. Kaitseväe juhataja kõnest. Osa sellest on õige, uhke ja patriootlik, osa aga inimestele, kes asjast midagi ei tea, valetamine. Eriti puudutas mind see osa, mis rääkis ajateenistusest.

"Eesti riigi kaitseks on üha enam noori mehi ja naisi vabal tahtel valmis astuma ajateenistusse. See teeb siirast rõõmu." - Kaitseväe juhataja on komistanud koos ajakirjandusega ühe ja sama kivi otsa. See et inimene annab ise avalduse ajateenistusse astumiseks ei tähenda, et ta oleks vabatahtlik, vaid et ta on ratsionaalne inimene, kes langetab otsuseid ise, mitte ei lase neil endale pähe sadada.

"Eesti riigi ja Kaitseväe ülesanne on teha KÕIK selleks, et ajateenistuses oleksid loodud parimad võimalused ja tingimused sõjaliseks väljaõppeks. Samuti anname endast PARIMA, et ajateenijate elamistingimused vastaksid kaasaja nõuetele." (osasid sõnu olen ise rõhutanud) - Huvitav et mina seda endast kõikeandvat püüdlust veel märganud poleks. Võiks ju arvata, et kui Eesti riik nii väga püüab, et siis midagi tehtud kah saab. 

"On hea meel, et suurem osa lapsevanematest saadavad oma poegi ja tütreid Eesti riiki teenima kindlas teadmises, et ajateenistuses omandatud teadmised, oskused ja meelsus jäävad püsima kogu eluks. Peatselt oma poega ajateenistusse saatva isana loodan südamest, et ta võtab sellest kogemusest oma ellu kaasa parima.  "

- Oleks nagu oodanud, et taoline otsus sünnib ikka 18-aastasel ja enamasti vanemalgi inimesel iseseisvalt, mitte mamma-papa mahitusel. Lisaks oleks oodanud mõningaid näiteid neist oskustest ja teadmistest, mida mujalt ei saa ning mis igapäevaelus kasuks tulevad.

Viimasel ajal olengi hakanud täpsemalt aru saama täpsemalt asjadest, mis mind ajateenistuse juures tõeliselt häirivad. Esiteks fakt, et ajateenija ei ole inimene vaid hoopis midagi muud, midagi pigem looma taolist. Absoluutselt igasuguse taktitunde ja viisakuse võib minetada niipea, kui su auaste ja ametikoht on tsipa kõrgemad. Ühegi lolluse eest, mille all teised kannatavad ei saa siin kedagi vastutusele võtta, välja arvatud juhul, kui tegemist on ajateenijaga. Nendele võib omad lollused lausa üle kanda.
Teiseks on fenomen, mille tõttu mulle ka paraad silmakirjalik tundus. Enamik käske, mis puudutavad laeva hooldust on ikka käsk teha sitast saia. Isegi kui antakse ideaalsed leivalabidad ja korralikud ahjud, on etteantud ülesanne võimatu. See aga ei tähenda, et seda ajateenija õlule astetada ei saaks ja ebaõnnestumise korral pettuda ei võiks. Lõppkokkuvõttes saavtutataksegi üldine suhtumine, et pärast mind tulgu või veeuputus.

Veeuputus saabugu aga 95 päeva pärast.

Killukesi ajateenija elust

Viimasel ajal olen siia postitamisega oodanud, et saaks kirjutada midagi terviklikku. Ilmselgelt pole see hetkel võimalik. Päevad sulavad kõik üksteisega kokku ning erinevad  ja veel kuidagi meeliülendavad juhtumid jäävadki üksikvõitlejateks kogu selles mõttetuse meres. Samas mõningaid pajatamistvajavaid killukesi on kogunenud ning nendega jätkangi.

Juba varasemalt olen kurtnud, et söök siin pole just suurem asi. Sellega seoses on mul tekkinud idee, mida võiks laiendada ka tsiviilellu. Kui osad restoranid on niivõrd head, et teenivad Michelini tärne, siis miks pole loodud vastupidist, näiteks Plärakate süsteemi. Iga söögikoht, mis on välja teeninud Pläraka, peaks oma lauale asetama pudeli ketšupiga. Kuigi meie söökla on kindlasti üht Plärakast väärt, siis ketšupit pole ammu näinud. Samas midagi saab ka ise ära teha. Näiteks siin püüan ma juurutada kommet vastata soovile: "Head isu!" samamoodi nagu "Jätku leivale!" ehk siis "Tarvis!" Tihtipeale ongi vaja väga head isu, et söök alla saada.

Meil siin juhtus ka paar avariid. Ei, kahjuks polnud see transporditeenistus, kes sigadusega hakkama said, vaid palju hullem. Avarii oli nimelt torustikus, mis tähendas, et umbes 80 mehe jaoks kadus pesemise ja hädarahuldamise jaoks vajalik koht. Ja seda korduvalt: niipea kui korraks korda sai, oli jälle peagi umbes. Uskuge, see on palju hullem kui paar mõlki mõnel masinal.

Nagu me kõik teame, on saabumas vabariigi aastapäev. Vastupidiselt igasugustele rumalatele arvamustele on paraad viimane koht, kust üks sõdur end leida tahaks. Esiteks pole mõni tund seismist ja marssimist kuigi lõbus, lisaks satub see täpselt nädalavahetusele, mil ülejäänud linnaloale saada loodavad. Kõige tipuks tuleb niivõrd ebameeldivaks sündmuseks korralikult harjutada ning täpselt sellega siin viimased nädalad tegeldud ongi. Kahjuks.ei soovitud sinna kõiki ning kuna sündmus on sedavõrd tahetud, siis pidime tegema loosi, kellele taoline õnn õuele sõidab. Olles eriti lahked ja vastutulelikud, siis loosimise ajal mitte kohal olijad saatsime otse paraadile. Ülejäänud tõmbasid liisku ja mina jäin selle tulemusena asjast eemale. Aga eks ole tuntud ütlus, et kui jumal sulgeb akna, siis avab ta ukse, et see siis nina ees kinni lüüa ja saabunud hämmingut sadistlikult pealt vaadata. Ehk siis olen mina 24.veebruaril vahis ega lähe sel päeval kusagile. Kokkuvõttes olen siiski tulemusega ülimalt rahul. Paraadid ei ole lahedad. Päriselt ka!

Linnalubadega üldiselt aga ei ole hästi. Liiga tihti peab vahi tõttu sisse jääma. Samal ajal liiguvad aga kõlakad, et SBK saab sel kuul täiskoosseisus linnaloale. Nagu mis mõttes? Meile küll sellist luksust ei antud. Kõige nimel, mis siin ajateenistuses veel on õiglane, loodan, et need jutud ei vasta tõele.

Positiivsema poole pealt aga olen ma viimasel ajal leidnud endale ajutoitu, et mandumist vähemasti pidurdada kui pidurdamine ja õiges suunas liikumine võimatuna näivad. Seda siis peamiselt (pool)teaduslike raamatute toel ning sinna kõrvale internetti kasutades.

Aeg on viimasel ajal tegelikult kuidagi kiiremini liikuma hakanud ning enam ei tundugi lõpp nii kaugel. Meelt tõstavad ka kaadri poolt korda saadetavad lollused, olgu selleks rabasse kinnijäämine või olukorra aus ja selgesõnaline kirjeldus, millest ka minu uus blogimoto.

Ja lõpuni oli veel jäänud 117 päeva.

Eksperiment: Inimese mõtlemisvõime n-ö unepealt.

Niisiis, mis veel viimasel ajal juhtunud ja korda saadetud.

Juba pikemat aega on Divisjon ja kogu ülejäänud Baasikaitsekompanii vahel mingi vimm olnud. Tegelikult on see peamiselt just BaKaKo-poolne. Põhjus? Sest Divisjon ilmselgelt laiskleb terve päeva midagi tegemata. Ja üldse ei allu nad korrale ega korista. Loomulikult on tegemist ilmselge laimuga. See, et meie ei mölla kõhuli lumes või ei harjuta söösta-katat ning muid toredaid tegevusi värskes õhus, ei tähenda, et me üldse mitte midagi ei teeks. Vanad laevadel laevadel on pidevalt vaja midagi hooldada, parandada või üldse midagi uut luua. Tegelikult on küll põhjus selles, et midagi peavad ajateenijad ometi tegema. Olgu selleks või pesemata seina ülevärvimine või vetsu õhukindlaks muutmine. Lisaks veel AG-drillid (tulekahjuvarustuse selgapanek) ja tulekahjuhäired. Lihtsalt maha istuda üldjuhul ei saa, midagi leiab alati teha.
Üks näide sellest, kuidas Divisjon kõiges süüdi jääb. Läksime, nagu alati, reedel, Tasuja meeskonnaga voodipesu vahetama. Lattu jõudes otsustas materjaliteenistuse ajateenija, et kuna Divisjon koosneb laiskadest ja ebapädevatest, siis tuleb neile tavalise rätikuga komplekti asemel anda teised, kehvema, linase valge rätikuga komplektid, kui kõik ülejäänud saavad pehme ja rohelise rätikuga variandid. Kuna seinaga vaidlemine on väheproduktiivne, siis tulime tulema ning asetasime rätikud nagu ikka, tooliseljale ning tegime voodid üles. Ei läinud kaua aega, kui tuli MOKA (mereväe operatiivkorrapidaja abi, suht tähtis nina iga päev) ja pistis kisama, et miks meil erinevad rätikud on. Njah, eks me siis seletasime olukorda ning lõpplahenduseks said seekord küll pähe materjaliteenistuse tegelased, kuna MOKA ise juhtus olevat nende ülem. Vahest on aga nii, et on keeruline aru saada, kas me kasarmus viibides oleme üks osa mereväebaasist või mitte. Näiteks, kui midagi on toas valesti: prügikast täis (kuigi see saab alati õigetel aegadel tühjendatud), voodid liiga vähe pingutatud (katsuks korra ka teistesse tubadesse kiigata) või misiganes muu põhjus, mida leiab tahtmise korral alati - kõigil nendel juhtudel on Divisjoni eluolu BaKaKo-omadele väga tähtis. Kui aga meie radikas juba mitmendat päeva lekib ja me sellest teatama läheme, vastatakse meile, et Divisjoni kasarmu pole nende asi. Õnneks on tegu juba iidse vaenuga ning üldiselt võtavad Divisjoni ülemad kõiki sellelaadseid kaebusi juba vastava suhtumisega ning ei tee suurt numbrit.

Neljapäeval juhtus aga midagi vahvat, mis sai juhtuda vaid tänu reale õnnelikele juhustele. Kuna baasis tiirutas ringi Kaitseväe ülem, siis oli laeva kaader suures osas kuhugi kadunud. Lisaks olid kõik nädalaks määratud tööd tehtud ning tekkis väike puhkemoment. Märkasime, et madrus Saarepuu oli otsustanud omavoliliselt ära magama minna. Tekkis idee. Kolm meest ajasid selga AG-varustuse (tulekindel ülikond, balloon, hingamismask, kindad, kiiver) ning tormasid magaja kajutisse, õppehäiret teeseldes. Vaatamata väljamõeldud häire absurdsusele, kus alguses pidi Saarepuu olema kannataja rollis ning hiljem vooliku ja tulekustutiga välja jooksma, kõik õnnestus. Kordagi polnud vaesel magajal aega mõeldagi, mis juhtunud on, lihtsalt lajatasime talle käsklusi, mida ta kuulekalt järgis, isegi kui vahepeal kuumalaine tõttu kõhuli maha viskuma pidi. Unesegane inimene on vist küll peaaegu kõigeks valmis. Igatahes, niivõrd palju nalja pole veel ammu saanud. Siiski tuleb nentida, et see kõik sai juhtuda tänu suurele õnnele: tööd olid tehtud, kaadrit vähe, komandöri abi ja mehaanik juhtusid, nagu hiljem välja tuli, olema töökojas, meile oli antud luba teha iseseisvalt AG-drilli, madrus Saarepuu magas rahulikku und ning kellelgi tuli hea idee.

Mõnevõrra tormilise töönädala lõpetas linnaluba, mis viimasel ajal väheke haruldasemaks muutnud on.

Reservini jäi veel 132 päeva, kusjuures oldud on juba maagilised 200.

Kallis Terras, kas ka sina võtaks sülle ja hellalt silitaks pead?

Vaatamata sellele, et päev aina pikemaks läheb ja reserv aina lähemale jõuab, pole sisuline pimedus taandumise märke näidanud. Endiselt antakse ülesandeid, millel puudub seos terve mõistusega, nagu näiteks seina üle värvimine puhtakspesemise asemel. Endiselt on ajateenistuse suur slogan: "ajateenistus on selline nagu sa selle enda jaoks teed!" üpris humoorikas propaganda.

Ei jõuagi kaugele NSVL'ist. Jah, ka propagandamasin töötab täistuuridel. Ikka räägitakse suurelt ja tähtsalt asjadest, mida keegi ajateenijatest ning suurel hulgal kaadrist ei usu. Parim näide on Sõdurileht, jah, päris oma ajaleht. Selle lehe lugemine ajab nutma ja naerma korraga. Midagi nii absurdset, ühepoolset, vigadest kubisevat ja ideoloogilist on raske mujalt leida. Parandus, siiski leidub midagi võrreldavat, kui näiteks olete kunagi Kesknädalat sirvinud, siis saate asjast üpris hea ettekujutuse. Isegi värvikujundus on ühiselt roheline. Igatahes, täiesti ilmvõimatu on leida Sõdurilehest midagigi kriitilist kaitseväe kohta. Kuigi leht sisaldab arvamusi inimestelt, siis peab kas väga palju olema välja jäetud või arvavadki kõik inimesed nii, millisel juhul me ilmselt väärimegi halvimat. Veidral kombel ei piirdu aga sõduripropaganda Sõdurilehega, vaid on oma juured ajanud ka meie kõigi armastatud Postimehe ridadele, kust võib lugeda:
"Vabatahtlikult teenistusse astunute arv aasta-aastalt tõusnud. «See, et järjest rohkem kutsealuseid tuleb omal algatusel aega teenima, peegeldab ajateenistuse populaarsust ja kaitseväe usaldusväärsust ühiskonnas,» leidis kaitseministeeriumi kantsler Mikk Marran."
Kuidas küll võib keegi teha nii valesid järeldusi? Mina olin ka nii-öelda vabatahtlik, kes andis ise sisse avalduse astumaks ajateenistusse, aga jumala eest ei tähenda see, et ma seda naudiks või läbiks selle ka siis kui see poleks kohustuslik. Tegelikult ei tohiks siin üldse sõna "vabatahtlik" kasutada. Mina, ja ma usun, et ka paljud teised, lihtsalt valivad ise omale aja, millal nad aasta oma elust loovutada otsustavad.
Igatahes, tulles tagasi propaganda juurde, siis see on siin, nagu näete, täiesti olemas.

Kirjutamata ei saa ka jätta "vähe kõrgema auastmega võllist" nagu mu sõber nooremmaat Välk teda kirjeldaks ehk siis kaitseväe ülemjuhatajast, Riho Terrasest endast (edaspidi siiski Suur Võll), kes ei pidanud paljuks ka meilt läbi astuda. Sellele eelnes, nagu arvata võib, suuremat sorti koristus, sest ilmselgelt huvitab Suurt Võlli see, kui palju tolmu leidub meie toa salajastes nurkades. Nu mingi hetk ta igatahes kohale jõudis ning pidanud ära kõne kaaderkoosseisule, oli ajateenijate kord. Ootuspäraselt puudus kõnes igasugune asjalikkus, kuid rõkkas sõduripropagandast. Hilisematelt piltidelt võis näha, et kaader sai ka mingit asjalikku infot kaitseväe struktuuri ja strateegiate kohta. Kahju, see oleks ehk huvitavgi võinud olla.
Tegelikult juhtus sel päeval veel üks vahva sündmus ja juba paar nädalat hõljub Divisjoni kohal hirmus tont, aga sellest kõigest natuke hiljem, kuna liiga palju ei tasu kah öörahust ära kulutada. Mitte, et ma muul ajal kirjutada ei saaks, aga nende ideedega juba on kord nii, et tulevad kui nad tulevad ja siis ei tohi võimalust käest lasta.

Reservini on veel jäänud 133 päeva.

Valgustus

Valgustatus saabub ikka pisut ootamatult, aga see eest üsna meeldivalt ja põhjapanevalt. Pikalt olen otsinud head võrdlust, midagi, mis kirjeldaks ajateenistust mereväes piisavalt hästi. Nüüd, tänu juhusele ja heale sõbrale olen selle leidnud. Kuigi minu enda teadmised sellest põhinevad vaid vanemate juttudel ja meedial, mitte omal kogemusel, võin siiski üsna kindlalt väita, et ajateenistus mereväes on täpselt nagu NSVL. Nüüd, kus võrdlusobjekt on leitud, näeme, et sarnasusi on vapustavalt palju.

Mitte keegi pole siin omast vabast tahtest, kusjuures süsteemist koheselt ja jäädavalt lahkumine on võimatu. See, mis meile praegu on linnaluba, oli meie vanematele tuusik, luba sõita välismaale. Mõlemal juhul jääd süsteemiga tugevalt seotuks, ning loa kestus on vaid üürike. Olemise sunnist ja režiimivastasusest tulenevalt puudub inimestel igasugune motivatsioon töötada. Seda alamotiveeritust võimendab veelgi fakt, et töö kvaliteet pole oluline, palk jääb samaks igal juhul ehk siis nigelaks. Seetõttu on alluvatele ehk töölisklassile kasulik kõike teha nii laisalt ja sellest tulenevalt kehvasti, kui vähegi võimalik. Erakordselt madalast tööefektiivsusest ja -kvaliteedist kannatavad aga kõik järgnevad põlved. Levinuim ja kahjuks kõige kasulikum mõttelaad ongi "Pärast mind tulgu või veeuputus!"

Puudus on igapäevaelu vahenditest, kõigest välismaailmas olemasolevatest luksustest. Ajateenistuses pakub leevendust pisike puhvet, mis samuti kiiresti parimast kraamist tühjaks ostetakse. Apelsinid, banaanid ja muud eksootilised tooted on vaid ilus unistus. Raha nagu oleks, aga midagi selle eest saada pole. Kui juba üldse söögist rääkida, siis see ongi tihti sama nagu sööklates üle 20 aasta tagasi.

Isegi kommunism on ühine. Ajateenistuses õpetatakse juba varasest SBKst, et rühm peab olema ühtne nagu üks mees, mitte saja erineva arvamusega individuaalide grupp. Kõike tehakse ühiselt koos. Kõik, mis ei mahu väikesesse isiklike asjade jaoks mõeldud kappi, on ühine vara. Lugu on ehk hullemgi kui Nõukogude Liidus, sest ka elada tuleb ninapidi koos, magada voodi voodi kõrval. Kõik inimesed on jaotatud omaette allüksustesse nagu vanasti kolhoosidesse, kus igaühel on oma töö teha ja ülesanne täita.

Hirmsaim paralleel on aga nomenklatuur. Täpselt sama tähtis, ülerahastatud, idealistlik ja eksimatu kui NSV Liidus. On selgelt eristatavad ülemused ehk parteiliikmed ja ajateenijad ehk kõigega nõustuv rahvarämps. Režiimivastaste ideede väljendamine toob kaasa paksu pahandust. Kõik peavad mõtlema ühtemoodi, nii, nagu kõrged ülemad. Juba definitsioonipõhiselt ei saa ajateenijal kunagi õigus olla. Tihti juhtub ka nii, et juhid on oma karjääris tõusnud nii kõrgele, et enam üldse ei taju ega mäleta, kuidas see elu madalamal ühiskonnaklassil käib. Sellest tulenevalt annavad nad välja täiesti mõistusevastaseid seadusi või käske, millel puudub igasugune side loogikaga.

Üleüldse tundub Eesti Kaitsevägi vastavat kolmele sotsialismi võidule:
vähevõitu,
kallivõitu,
sitavõitu.

Kopli vanad ja noored

Uus sats ajateenijaid jõudis lõpuks kohale. See oodatud sündmus polegi aga olnud niivõrd lilleliste tagajärgedega nagu võiks vanema ajateenija staatuse omandamist pidada. Ühelt poolt saab järjekordselt tõestust fakt, et suurim rõõm on kahjurõõm, samas tõstetakse ka meil distsipliininõudlikkust ja läheb veel kaua aega, kuni uued ka laevadele lubatakse.

Oh seda kahjurõõmu. Vaadata, kuidas eksitakse saja erineva asja vastu, uskumata, et ise samasugune olla võisin, kuidas uued jaoülemad, kes meile head sõbrad, neile suured juhid ja õpetajad, SBK rühmasid käsutavad - kõik see teeb tõstab tuju, sest kellelgi teisel on veel halvem kui meil. Neid ootab sel nädalal ees kiirrännak eriväelaseks pürgija juhtimisel, meid aga sama loidumine, mis alati. Hakkan vaikselt aru saama, kust tuleb vanematel see tahe nooremate elu raskeks muuta. Ühelt poolt on see tingitud saadud võimust, mis juba iseenesest muudab inimest (Stanford prison experiment) ning sinna lisaks kummaline õiglustunde tagasilöök, mis paneb kartma, et kellelgi teisel võiks elu parem olla, kui endal samas situatsioonis oli. Seda kõike võimendab kaaderkoosseis, kes ise samasuguste jõudude poolt piinatuna end jaoülemate peale välja elab ning jaoülemate elu raskemaks muudavad.

Täiesti lampi asuti ka meil keelama mugavusi, mis muidu laevasolekut kasarmuelust paremaks tegid. Lihtsalt, kui tuli uus SBK, siis ei tohi ka meil enam hea olla. Olenamata sellest, et noored ja laev hetkel veel kuidagi kokku ei puutu, sest kulub veel 10+3 nädalat, kuni neid pardale lubama hakatakse. Siis aga läheb elu jälle paremaks, sest ilmselgelt hakkavad laevatöid tegema noored, mitte vanad.

Lõpuks tuleb välja, et oleks parem, kui noori poleks üldse tulnudki ning võinuks rahulikult oma aja ära istuda. Nüüd peab kõike korralikumalt tegema ja rivistused kestavad ebamõistlikult kaua. Vähemalt ei pea enam kasarmut koristama. Kahjurõõmgi annab kehvematel päevadel sooja, teades, et meil on veel olla...

150 päeva lõpuni, kui neil alles ca 330.