Natuke aega jälle mööda läinud ning ongi kogunenud midagi, millest kirjutada.
Ilmselt üks suuremaid asju on nädalapikkune väljasõit. Magamisega on lood endised, 3,5h on maksimaalne terviklik uneaeg, sekka hea õnne korral pisemaid 1-2h uinakuid. Samas võib sellise eluga isegi harjuda, mul igatahes vastupidiselt ootustele unepuudus väga probleeme kaasa ei toonud. Minnes võtsime peale tuukrid, kes sukeldudes käisid kontrollimas miinijahtijate poolt avastatud "kontakte" ehk siis potentsiaalseid miine. Miini leidmise puhul oodanuks seda õhkimine, mida me aga ei näinud kordagi, sest kõik leiud olid kivid või muu praht. Korra saabusid laevale ka ajateenijad-operaatorid, kes tahtsid teha filmi mereväest. Sellega seoses demonstreerisime neile, kuidas üks tuletõrje häire välja näeb ning ka tuukrid viisid neid sõidule lähivõtete tarvis. Eelnimetatud tuletõrjehäireid saime parasjagu, 5-6 tükki. Juhtus ka üks ootamatu sündmus, kui tähistasime uue kaadrikaitseväelase teenistusse asumist meie laeval, tehes seda kerge õllega igale meeskonnaliikmele ning väikse äraolemisega.
Järgmine nädal algas pauguga, esmaspäevaks oli valmistatud tort, tähistamaks komandöri abi sünnipäeva nädalavahetusel. Lisaks saime sel päeval mootorpaadiga sõita (seekord ise juhtida ja rallida). Kuni neljapäeva õhtuni, kui me teatrisse läksime, suurt midagi ei juhtunud. Käisime vaatamas "Kaevuritest kunstnikud", mida ma küll juba korra näinud olin, aga teist korda vaatamine mööda külge maha kindlasti ei jooksnud, vaid pigem aitas tüki sisu ja mõtet paremini mõista.
Reedel, nagu tavaliselt, ainult sport ja koristus. Siiski polnud see päris tavaline reede. Seekord siis linnaloale ma ei saa, kuna olen määratud toimkonda laupäevaks. Tegelikult pole päris õige öelda, et ei saa, sest pühapäev on mul vaba, kuid minusugusele tartumaalasele, see kojusõitu tähendada ei või. Üsna masendav on niimoodi esimest korda pärast SBK-d sisse jääda, a küll harjub. Väherahvastatud õhtusel rivistusel polnud ka Jänkut, tuli hoopis rebane, kes viimase ilmselt ära oli söönud.
Ja lõpuni oli veel jäänud 212 päeva.
