Kevadtorm

Nonii. Kevadtorm ongi läbi ja kui maarotid nüüd kõik reservi kobivad, siis mereväelased istuvad ka pärast seda uhkelt 2 nädalat kohal. Aga sellest polegi nii väga hullu, sest need viimased päevad saavad üsna lihtsad olema. Motivatsioon on madal, sest ähvardus reservini sees istuda ei tundugi enam nii jube. Aga nüüd siis kevadtormist...

Nagu mõned varasemate postitsute lugejad juba teavad, siis üldiselt pole elu laeval sõidus olles just lilleline, kuna reeglina saab magada üsna vähe. Vahid on 4-thunnised, mis tähendab, et magada saab järjest maksimaalselt kuskil 3,5h ja ülepäeviti seda kaks korda, ehk siis 3,5h+3,5h, vahele üks vahisolek. Selline magamismeetod on tegelikult üllatavalt tehtav ja talutav. Siiski, arvestada tuleb teatud kadudega, kuna keha ja aju peavad sellega kuidagi kohanema. Peamiselt juhtub see, et mälu jääb erakordselt töntsiks. Sellest järeldub, et tegelikult, päris ausalt, ma viimase kahe nädala kohta paljut ei mäletagi, aga püüan siiski välise abiga mõnda taastada.

Esimene nädal möödus üsna tavalise sõiduna, kus tegime peamiselt laevasiseseid häireid ning harjutusi laevade vahel. Päevad olid võrdlemisi tühjad ning magada sai küll vähe aga regulaarselt. Saabus laupäev, mis esialgu tõotas meie vahile erilist kurja: oma niigi tillukese 3,5h uneaja pidime ohverdama 2h vastu, kuna sildumine öösiti on lahe. Samas oli tegemist üsna vahva kogemusega: ma tean nüüd, kuidas üks zombi end tunda võib. Õnneks jäime veel natukeseks sadamasse ning uneajale liideti lisaks veel 2,5h ja järgnevast päevast sai täitsa asja.
Saabus dessandipäev. Kui põõsastele võis see huvitava ja põneva ettevõtmisena tulla, siis meile jäi vaid paatide veeskamise ja luukide avamise töölõbu. Isegi randuvaid paate ei saanud näha.

Teisel nädalal olime toetuseks maaväele ehk asusime ka Kevadtormi keeristesse. Meeles on üks vahva seik, kus tulid välja mõned huvitavad Eesti Kaitseväe iseärasused. Juba pikemat aega oli laeva sillas kuulda maaväe tegelaste raadiosidet - ilmselt ongi meil kõigi väeüksuste vahel vaid käputäis kasutatavaid kanaleid. Seega sai oma raadiojaamu reguleerides hõlpsasti kuulata, mida vastasüskused teevad. Üks hetk, igatahes, tuli meile pardale üks mulle tundmatu mereväe maaväeosa ohvitser ja palus meie komandöri abilt natuke toetust merelt. (Kahtlen, et see mingites plaanides ettenähtud oli, esiteks, sest mehed tundusid üsna head sõbrad olevat ja teiseks ...) Teiseks see, kuidas me seda läbi viisime. Üldtunnustatud reegel oli, et vaenlast märgib punavalge lipp. Meie laeval seda muidugi polnud, me lihtsalt viibisme vahetus läheduses neutraalsena vms. Niisiis oli vahva plaan sõita laevaga rünnatavate üksuste lähedusse, veesata paat poordi taha, nii, et seda maalt näha poleks, tõmmata sinna punavalge lipp ning sooritada äkkrünnak. Samal ajal pidevalt kuulates, kuidas vaenlased hämmingus on ning veidralt lähedal asuvast laevast pidevalt ettekandeid teevad. Oleks see luure ka päriselt nii lihtne. Kuigi tegemist oli vaid pettemanöövriga, et ülejäänud kaks jagu vaenlast selja tagant rünnata saaksid, oli kogu tegevus kergelt öeldes koomiline.

Millalgi teise nädala alguses külvasime lahe ka õppemiine täis. Lihtsalt selleks, et miinjahtijad neid otsida saaksid. Õnneks sellega meie tegevus ka piirdus. Millalgi peaks minema neid ka üles korjama, aga ma väga loodan, et see juhtub kunagi siis kui meie juba rahulikult vabadust naudime.

Kevadtorm ei olnudki niivõrd kurnav, nagu arvanud oleks. Pigem see lihtsalt venitas aega meeletult pikaks. Selle kestvus tundus olevat lõpmatu. Aga läbi see sai ning ei saaks öelda, et mu ettekujutus Eesti Kaitseväest  kuidagi paranenud oleks. See ei mõjunud absoluutselt mitte õppuse, vaid laste sõjamänguga, kus piu-pau tehakse.

Ja jäänud oli veel 13 päeva.

Finlandia

Jälle nädal möödas ning järjekordne sõit seljataga. Sai siis käidud Soomes, meie esimesel reisil väljaspoole Eesti piire. Võrreldes kõigi varasemate sõitudega oli seekordne lausa kruiis.

Esmaspäeva hommikul asusimegi teele põhjanaabrite poole. Seoses välislähetusega saime kõik ka väikese lisatasu - 38 eurot. Üllataval kombel ei saabunud selle peale inimestelt mitte rõõmuhüüe, vaid virin, et miks pole 50. Veider värk, midagi suht lambist antakse, kuid halada jõuab ikka. Igatahes Soome me jõudsime. See, mis sõidust kruiisi tegi oli fakt, et me peatusime sadamas, mitte lihtsalt avamerel ankrus, mis omakorda tähendab, et öösel, ei pea keegi peale kolme trapivahi vahti pidama. Seega saime kahel ööl magada reaalselt kuni 10h. Kogu sõidu eesmärk oli tegelikult laskmised, mida me ka usinalt läbi viisime. Tulistati õhusihtmärke, milleks olid esmalt mudellennuk ja hiljem pärislennuk, mis sihtmärke enda taga vedas. Vaatamata sellele, et Browninguga sihtimine ja laskmine korraga võimatuna näib, suudeti mudellennuk isegi kaks korda puruks lasta. 

Soome sadamas anti meile ka võimalus näha nende laevu, milleks korraldati väike ringkäik. Kuna ajateenijad meil Soome keelt hästi ei valda (mida ei saa aga öelda ohvitseride kohta, kes meil seda vabalt panevad), siis pidi see kõik toimuma inglise keeles. Aga, jah... Soomlaste inglise keel meenutas mulle kangesti seda Kreisiraadio läbirääkimiste sketši, sest sõnavara oli küll rohkem kui puudulik. Lisavaatamisväärsusena nägime ka Soome ajateenijaid. Olgu, ma saan aru, et päris juuste mahaajamine sõjaväes pole ilmtingimata vajalik, aga nii, nagu nemad olid, ka ei saa. Mõlemal seersandil, kes meile ringkäiku tegid, oli peas korralikult  kammitud, silutud, värvitud tukk. Nagu oleks äsja kuskilt moeetenduselt ajateenistusse sadanud. Aga eks see ole nende endi asi, kuidas oma asju korraldada.

Soomes saime laskmised edukalt tehtud ning jõudsime neljapäeva hommikul tagasi Eestisse. Sõidu ajal juhtus veel üks märkimisväärne vahejuhtum. Meie vahi ajal mängisime oma vahiohvitseri, komandöriga, ruletti. Tegemist on vahva mänguga, kus kasutatakse laevaaknal olevat pöörlevat illuminaatorit ehk siis lihtsalt ümmargune moodustis aknal, mis käib ringi. See jagatakse markeriga sektoriteks, olenevalt siis mängijate arvust, mis meie puhul oli 6. Igasse sektorisse pannaks osaleja nimi ning illuminaator aetakse pöörlema. See, kelle nimel illuminaator pöörlemise lõpetab, teeb kõigile teistele osalejatele välja eelnevalt kokkulepitud joogi, mis meie puhul oli Sprite. Pöörlemise ajal juhtuisn roolis olema mina ning üks hetk mainib komandör mulle, et ma peaks ikka kurssi jälgima - njah olin jäänud mängu jälgima ja selle ajaga oli kurss juba 7 kraadi möödas, midagi hullu ei juhtunud, keerasin laeva tagasi ja mäng jätkus. Rõõmsal kombel osutus seekordseks kaotajaks komandör ise, kes ka sidemehe alla jooke tooma saatis, kuid kahjuks oli selleks hetkeks juba kõik otsas ning seekord Sprite meist keegi ei saanud, küll aga lubas ta oma võla hiljem tasuda.

Tulevikuvaade on aga jube. Siiski on ka meid vaja meid laevaga Kevadtormile tiirutama saata. Eesmärgiks mingi maaväe toetus vms. See tähendab 2 nädalat merel ning kõigi suureks rõõmuks jällegi kahe vahi süsteemis. Nimelt on puudu meil üks vahiohvitser, komandör, kes reisile kaasa ei tule. (Huvitav, kuidas ja millal ma siis oma Sprite kätte saan?) Igatahes tähendab kaks vahti magamatust ja meeskonna vaikset zombistumist, mis kestab kuni 24. maini. Vähemalt on see viimane sõit, mille ma siin ajateenistuses veel teen. Mulle meeldib kasutada väljendit viimane, misiganes viimane tegevus see ka poleks ning vahepeal on ikka nii mõnigi kord avastatud uusi "viimaseid".

Ja lõpuni oli jäänud veel 26 päeva.