Esmaspäeva hommikul asusimegi teele põhjanaabrite poole. Seoses välislähetusega saime kõik ka väikese lisatasu - 38 eurot. Üllataval kombel ei saabunud selle peale inimestelt mitte rõõmuhüüe, vaid virin, et miks pole 50. Veider värk, midagi suht lambist antakse, kuid halada jõuab ikka. Igatahes Soome me jõudsime. See, mis sõidust kruiisi tegi oli fakt, et me peatusime sadamas, mitte lihtsalt avamerel ankrus, mis omakorda tähendab, et öösel, ei pea keegi peale kolme trapivahi vahti pidama. Seega saime kahel ööl magada reaalselt kuni 10h. Kogu sõidu eesmärk oli tegelikult laskmised, mida me ka usinalt läbi viisime. Tulistati õhusihtmärke, milleks olid esmalt mudellennuk ja hiljem pärislennuk, mis sihtmärke enda taga vedas. Vaatamata sellele, et Browninguga sihtimine ja laskmine korraga võimatuna näib, suudeti mudellennuk isegi kaks korda puruks lasta.
Soome sadamas anti meile ka võimalus näha nende laevu, milleks korraldati väike ringkäik. Kuna ajateenijad meil Soome keelt hästi ei valda (mida ei saa aga öelda ohvitseride kohta, kes meil seda vabalt panevad), siis pidi see kõik toimuma inglise keeles. Aga, jah... Soomlaste inglise keel meenutas mulle kangesti seda Kreisiraadio läbirääkimiste sketši, sest sõnavara oli küll rohkem kui puudulik. Lisavaatamisväärsusena nägime ka Soome ajateenijaid. Olgu, ma saan aru, et päris juuste mahaajamine sõjaväes pole ilmtingimata vajalik, aga nii, nagu nemad olid, ka ei saa. Mõlemal seersandil, kes meile ringkäiku tegid, oli peas korralikult kammitud, silutud, värvitud tukk. Nagu oleks äsja kuskilt moeetenduselt ajateenistusse sadanud. Aga eks see ole nende endi asi, kuidas oma asju korraldada.
Soomes saime laskmised edukalt tehtud ning jõudsime neljapäeva hommikul tagasi Eestisse. Sõidu ajal juhtus veel üks märkimisväärne vahejuhtum. Meie vahi ajal mängisime oma vahiohvitseri, komandöriga, ruletti. Tegemist on vahva mänguga, kus kasutatakse laevaaknal olevat pöörlevat illuminaatorit ehk siis lihtsalt ümmargune moodustis aknal, mis käib ringi. See jagatakse markeriga sektoriteks, olenevalt siis mängijate arvust, mis meie puhul oli 6. Igasse sektorisse pannaks osaleja nimi ning illuminaator aetakse pöörlema. See, kelle nimel illuminaator pöörlemise lõpetab, teeb kõigile teistele osalejatele välja eelnevalt kokkulepitud joogi, mis meie puhul oli Sprite. Pöörlemise ajal juhtuisn roolis olema mina ning üks hetk mainib komandör mulle, et ma peaks ikka kurssi jälgima - njah olin jäänud mängu jälgima ja selle ajaga oli kurss juba 7 kraadi möödas, midagi hullu ei juhtunud, keerasin laeva tagasi ja mäng jätkus. Rõõmsal kombel osutus seekordseks kaotajaks komandör ise, kes ka sidemehe alla jooke tooma saatis, kuid kahjuks oli selleks hetkeks juba kõik otsas ning seekord Sprite meist keegi ei saanud, küll aga lubas ta oma võla hiljem tasuda.
Tulevikuvaade on aga jube. Siiski on ka meid vaja meid laevaga Kevadtormile tiirutama saata. Eesmärgiks mingi maaväe toetus vms. See tähendab 2 nädalat merel ning kõigi suureks rõõmuks jällegi kahe vahi süsteemis. Nimelt on puudu meil üks vahiohvitser, komandör, kes reisile kaasa ei tule. (Huvitav, kuidas ja millal ma siis oma Sprite kätte saan?) Igatahes tähendab kaks vahti magamatust ja meeskonna vaikset zombistumist, mis kestab kuni 24. maini. Vähemalt on see viimane sõit, mille ma siin ajateenistuses veel teen. Mulle meeldib kasutada väljendit viimane, misiganes viimane tegevus see ka poleks ning vahepeal on ikka nii mõnigi kord avastatud uusi "viimaseid".
Ja lõpuni oli jäänud veel 26 päeva.
No comments:
Post a Comment