Lähme sõidame!

Jää minekuga algas ka meie minemine igale poole laia maailma avastama, aga mitte kaugemale, kui Naissaar või nii, et Eesti rannik silmest kaoks. 2 nädalat on mõlemad sisaldanud endas üht 3-päevast sõitu.

Juhtuski nii, nagu ma arvasin. Me ei teinud mitte ühtki sõitu n-ö üksi. Varasemalt koos vanadega, nüüd koos noortega. Mitte, et see halb oleks, hoopis vastupidi. Nõnda peab vähem tegema. Eriti veel, kui ise üks vanadest oled. Esimene sõitudest oli ebameeldiv. Pidevalt pidi kusagil tegevuses olema. Kusjuures 90% sellest oli lihtsalt väljas passimine, kus meil reaalselt midagi teha polnud. Pidime vaid ootama, millal ohvitserid oma lugematud navigeerimiskatsed ära teevad ning alles siis hakkas harjutus ka meid hõlmama. Häireid oli tookord vähe. 3 vahi süsteem on hea - see annab palju rohkem võimalusi magamiseks. Teoreetiliselt on sellega võimalik magada kuni 10h päevas, millest aga tubli ja oskusliku tegevuse korral realiseerub umbes 7h. Jep, magada tuleb osata. Mitte siis, kui sul vaja, vaid siis, kui selleks on võimalus. Esimene sõit oli see oskus mul täiesti puudulik, kuid juba teisel sõidul sai seda usinalt õpitud ja rakendatud.

Üldiselt meeldiski teine sõit mulle rohkem. See erines esimesest paljuski. Igasuguseid harjutusi või töid oli imevähe ning kogu aeg oli kas vaba puhkeaeg või häire. Isiklikult pean ma seda variant paremaks, kuna kokkuvõttes tuleb tegevust vähem ja häired mind juba ammu enam ei eruta. Enam ei püüa end kiirete aegadega kellelegi tõestada ning teades, mida teha tuleb, on kõik üpris lihtne.

Need kaks nädalat möödusid uskumatult kiiresti. Eesoleval nädalal me kuhugi ei lähe, küll aga tuleb edaspidi veel üks nädalane ja kahenädalane sõit.

Ja lõpuni oli jäänud veel 39 päeva.

Viimane peatükk

Käes ongi viimane peatükk, mis algab noorte laevatulekuga ja lõppeb reserviga. Njah, kuigi lõpp on spoilitud, siis loodan, et vahepeal siiski midagi märkimisväärset juhtub. Alustaks aga hoopis proloogiga.

Nädal enne tänast saabus meie laeva uus tegelane, suur, kardetud ja paljuräägitud pootsman. Kahjuks pean möönma, et jutud pole alusetud ning juba esimesest päevast peale alustas ta meie elu ümberkorraldamisega ja kindlasti mitte paremuse poole. Esiteks jäime hoobilt ilma telekavaatamise õigusest, seega hommikune eilane Reporter jääb nägemata. Lisaks sellele ei tohi enam torukotte messis hoida ega seal ise lõuna väljakuulutamisel viibida. Telefonid on samuti saatanast. Tõesti, igati kaitseväelaslik, kuid ilgelt nõme. Meil oli kõik hästi ka enne tema saabumist, kuid nüüdsest toimub kõik nii nagu pootsman soovib. Seega pärast nädala veetmist pootsmaniga ning uue ja halvema aprilli vahigraafiku vastuvõtmist jõuamegi uude algusesse, noorte tulekuni.

Siiani olid noored meist eemal, MBK-d läbimas, kuid tänasest on kõik ametlikult laevadele määratud. Kõik lootused, et nüüdsest saab meil lihtne elu olema purunesid juba esimesel päeval. Samal ajal, kui noortele mugavalt messis väljaõpet tehti, hooldasime meie laeva reelinguid, neid kohati haljaks tehes ja kruntvärviga kattes. Õnneks tundub, et noorte näol on pootsman uue kondi hambusse saanud ning vähemalt esialgu jäävad vanad turmtule alt kõrvale. Üldpilt noortest tundub olevat ... lootustandev. Vähemalt need, kes Tasuja peale määrati pole kõige hullemad, sekka mõni terav pliiats, aga eks aeg anna arutust.

Koos nende tulekuga muutub nii mõndagi. Esiteks on kohe algamas navigatsiooniperiood, mis tähendab, et laevad hakkavad sõidus käima. Kui mul merel paha ei hakkaks, siis poleks vist sõitudel enam väga hädagi, sest nüüdsest võib nende ajal isegi magada saada. Tänu sellele, et mind pandi uusi rollikaarte vorpima, avastasin, et edaspidi võime sõitma hakata 3 vahi süsteemiga. See tähendab, et erinevalt varasemast 4h vahis 4h vaba olukorrast saab 4h vahis 8h vaba. Lisaks kaob lõpuks ometi kohe varsti ära AG/TG vaht (see, mis sunnib kõiki pärast toimkonda 2 päevaks sisse jääma) Vähemalt nii lubas Divisjoni peamehaanik. See on igati positiivne. Koos noortega on Divisjoni kollektiiv paisunud rohkem kui 2-kordseks. See aga toob kaasa ebameeldivaid nähtusi nagu pikemad õhtused rivistused ja söögijärjekorrad. Suuremat üksust on ikka keerulisem juhtida.

Lisaks suurtele asjade liikumistele on toimunud nii mõnigi väike, kuid tähelepanuväärne sündmus. Näiteks ükspäev mõni aeg tagasi otsustas leitnant Kõlupea, et kasarmud on ilgelt mustad ja koristamata. Selleks kutsus ta kokku erakorralise rivistuse, kus ta kogu kompanii läbi sõimas ja seejärel 15 minutiga kõik ära koristada käskis. Kõik oleks olnud vähemalt mõistetavgi, kui ta ainult poleks kogu seda kammajaad teinud 8 minutit enne plaanilist koristust. Muidugi ei saanud me esimese katsega hakkama, mille järel anti veel 15 minutit veelgi mahlakama sõimu saatel ning lubati kurja, kui ka seekord peaks ebaõnnestuma. Lõpuks ta siiski midagi välja mõelda ei suutnud ning kõik jätkasid normaalse eluga. Järgmine huvitav sündmus juhtus üsna värskelt, nii umbes 2h enne selle postituse kirjutamist. Nimelt tulid meie kasarmu ukse taha kaks võitlejat, voodiga. Keeldudes neid sisse laskmast, läksid nad kuhugi edasi. Õhtusel rivistusel selgus, et miskil imekombel olevat üks võitleja oma voodi ära kaotanud. Õnneks lõppes kõik rõõmsalt ning kapikontrolli voodi otsimiseks ei korraldatud, kuigi see polekski kõige veidram asi, mida merevägi näinud on.

Suurte muutuste ja teadmatusega ongi vist kõige õigem viimast etappi alustada ning sellise paljulubava ja mittemidagiütleva lausega postitus lõpetada.

Lõpuni oli veel jäänud 59 päeva.

(Muide kui siin, varasemates ja tulevastes postitustes mingeid eriti imelikke sõnu kohtab või muid kirjavigu, siis need tulenevad minu lohakusest ja telefoni auto-correctist.)