Katlamaja tegutseb jälle

Kevad käes, muutused on alanud. Osad on juba kauaoodatud, osad üllatavad ning mõned hoopis ebameeldivad. Päev läheb pikemaks, ilm külmemaks, elu esialgu lihtsamaks. Kevade saabumisega lõppes uute noorte SBK.

Kahjuks aga ei tähenda SBK lõpp, nagu teada, veel seda, et nad kohe laevale meile töödega appi tõttaksid, vaid et neil tuleb enne läbida 3-nädalane leboaeg harjumaks uue eluviisiga. Õppimisega pole sel küll eriti midagi ühist. Igatahes, kuupäev on teada, noored peaksid saabuma laevadele 8.aprillil. Võib-olla jõuame enne sõitudega alustada, aga ei pruugi. Viimasel juhul ei saagi me kordagi vaid oma meeskonnaga sõita, vaid alati dubleeritud ajateenijaskonnaga (õnneks). AG vaht (kes, ei tea, siis see on see tore reegel, et pärast toimkonda tuleb 2 päeva kindlasti baasis olla) peaks kah mingi hetk ära kaduma, millal, seda ei tea vist keegi. Ilmselt siis, kui mõnel tähtsal ninal selline tuju tuleb. Aprilli algusesse lubati ka ette kurikuulsa pootsmani tagasitulekut. See kuulub nende muutuste hulka, mida ajateenijatest vist keegi ei soovi; liigsed halvamaigulised muutused võiksid ikka olemata olla.

Kuigi kalender näitab ammu kevadekuud, siis ilm läheb miskipärast ikka meil siin aina külmemaks. Jää akvatoorimul pole terve talve jooksul olnud nii paks nagu ta seda praegu on. Ka ei mäleta ma sellist luusse lõikavat tuult. Njah, igatahes on õues külm ja see tähendab, et ka kasarmus alati just kõige soojem pole. Eriti veel, kui katlamaja streikida otsustab. Meil siin mereväes on täitsa oma pisike aga tubli katlamaja, mis küll üsna tihti mingit häiret annab, aga sellest ei lase end keegi eriti segada. Nüüd aga, kus ilmad eriti soosivad on, lõpetas see üldse töötamise, mille tagajärjel algas kasarmu sisetemperatuuri samastumine välisega. Ühel õhtul näitaski meie toa termomeeter 15 kraadi. Saabumas oli üks võrdlemisi jahe öö. Kuid see polnud veel kõik. Väike katlamaja on tubli ning aitab ikka enda vigu teistel üles leida. Ainult meetod ja ajastus on tsipa mööda. Nimelt ei ole õige aeg ega vahend kella 02:00ne kasarmu üldine tuletõrjealarm, mille peale kogu ajateenijaskond välja peab rivistuma. Igatahes saime külmade radikate probleemi üsna lihtsalt teada. Üks torudest oli lõhkenud ning tekkinud aur panigi tööle tuletõrjealarmi. Kui hommikul poleks inimesed samast asjast rääkinud, oleks seda vahejuhtumit võinud vabalt unenäoks pidada. Imekombel sai probleem kiire lahenduse ning järgmiseks ööks oli tuba soe.

Ühesõnaga jään ootama noori ja kevadet, kumb iganes enne tuleb, mõlemad on igati positiivsed nähtused. Lõpuni ei tundugi enam väga palju, algamas on ju viimane peatükk sellest taaga saagast.

Ja lõpuni jäi veel 76 päeva.

Kuidas saia saada?

Praeguseks on sisse jäänud ikka üpris suur paus. Teha pole aga midagi, sest päris ausalt enam midagi märkimisväärset või juba märgitut ei ole vahepeal juhtunud kui paraad välja arvata. Elu kulgeb ikka ühtviisi ilma suuremate muutusteta. Päev sulab päevaga nii, et lõpuks on terve nädal üks suur plönn, mida iseloomustab fakt, et kui keegi selle aja juhtumite kohta midagi küsib, siis head vastust nagu polekski.

Niisiis paraadist. Üle pika aja vaatasin seda üritust televiisori kaudu huviga. Mis sest, et ma parasjagu vahis olin. Kuidagi suutsin leida ajakavas paraja akna, et paraad siiski ära näha. Seekordne oli eriline eelkõige minu oma vaatenurga poolest. Kui varem pidasin ma seda rohkem presidendi ürituseks ja pigem poliitiliseks, siis nüüd näen ma selles ilmselgelt kaitseväe photoshopitud peegeldust. Lisaks suudan ma ette kujutada, mida   seal osalevad ajateenijad tunnevad ning mõtlevad. Mereväel ilmselgelt vedas, et said seista seal ainult paraadvormides ja võrdlemisi kergete relvadega. Mõnel teisel üksusel nii hästi ei läinud: pole just tore seista kiiver (top 1 ebamugav peakate) peas ja 11-kilone MG-3 või granaadiheitja seljas. Nii palju siis ajateenijate poole pealt. Kaitseväe juhataja kõnest. Osa sellest on õige, uhke ja patriootlik, osa aga inimestele, kes asjast midagi ei tea, valetamine. Eriti puudutas mind see osa, mis rääkis ajateenistusest.

"Eesti riigi kaitseks on üha enam noori mehi ja naisi vabal tahtel valmis astuma ajateenistusse. See teeb siirast rõõmu." - Kaitseväe juhataja on komistanud koos ajakirjandusega ühe ja sama kivi otsa. See et inimene annab ise avalduse ajateenistusse astumiseks ei tähenda, et ta oleks vabatahtlik, vaid et ta on ratsionaalne inimene, kes langetab otsuseid ise, mitte ei lase neil endale pähe sadada.

"Eesti riigi ja Kaitseväe ülesanne on teha KÕIK selleks, et ajateenistuses oleksid loodud parimad võimalused ja tingimused sõjaliseks väljaõppeks. Samuti anname endast PARIMA, et ajateenijate elamistingimused vastaksid kaasaja nõuetele." (osasid sõnu olen ise rõhutanud) - Huvitav et mina seda endast kõikeandvat püüdlust veel märganud poleks. Võiks ju arvata, et kui Eesti riik nii väga püüab, et siis midagi tehtud kah saab. 

"On hea meel, et suurem osa lapsevanematest saadavad oma poegi ja tütreid Eesti riiki teenima kindlas teadmises, et ajateenistuses omandatud teadmised, oskused ja meelsus jäävad püsima kogu eluks. Peatselt oma poega ajateenistusse saatva isana loodan südamest, et ta võtab sellest kogemusest oma ellu kaasa parima.  "

- Oleks nagu oodanud, et taoline otsus sünnib ikka 18-aastasel ja enamasti vanemalgi inimesel iseseisvalt, mitte mamma-papa mahitusel. Lisaks oleks oodanud mõningaid näiteid neist oskustest ja teadmistest, mida mujalt ei saa ning mis igapäevaelus kasuks tulevad.

Viimasel ajal olengi hakanud täpsemalt aru saama täpsemalt asjadest, mis mind ajateenistuse juures tõeliselt häirivad. Esiteks fakt, et ajateenija ei ole inimene vaid hoopis midagi muud, midagi pigem looma taolist. Absoluutselt igasuguse taktitunde ja viisakuse võib minetada niipea, kui su auaste ja ametikoht on tsipa kõrgemad. Ühegi lolluse eest, mille all teised kannatavad ei saa siin kedagi vastutusele võtta, välja arvatud juhul, kui tegemist on ajateenijaga. Nendele võib omad lollused lausa üle kanda.
Teiseks on fenomen, mille tõttu mulle ka paraad silmakirjalik tundus. Enamik käske, mis puudutavad laeva hooldust on ikka käsk teha sitast saia. Isegi kui antakse ideaalsed leivalabidad ja korralikud ahjud, on etteantud ülesanne võimatu. See aga ei tähenda, et seda ajateenija õlule astetada ei saaks ja ebaõnnestumise korral pettuda ei võiks. Lõppkokkuvõttes saavtutataksegi üldine suhtumine, et pärast mind tulgu või veeuputus.

Veeuputus saabugu aga 95 päeva pärast.