Leidsin jälle natuke aega ja põhjust midagi ka kirja panna. Möödunud on mõned nädalad ja juhtunud nii mõndagi mainimisväärset.
Kaheks nädalaks saabusid meile reservväelased, et oma õppekogunemine läbi viia. Tegemist siis inimestega, kes juba ajateenistuse mereväes läbinud ning nüüd tagasi toodud, et idee poolest asju meelde tuletada, aga praktikas ikkagi inimeste väärtuslikku aega raisata. Palju meie neid ei näinud, enamiku ajast käisid kusagil erinevate relvadega kõmmutamas. Mingi hetk tegime nendega ka paar sõitu, et saaksid tulistada laevade peal olevatest Browningutest. Kuna reservväelasedki vajavad katust pea kohale, siis mis oleks parem koht, kui meie kasarmud? Täpselt nii tehtigi, meid koliti välja, laevadesse. Alguses tundus see üsna ebameeldivana, kuid hiljem mõistsin nii mõningatki olukorra paranemist võrreldes varasema kasarmueluga. Jäi ära tüütu kasarmu ja laeva vaheline sagimine, voodid olid mugavamad, distsipliin veelgi inimsõbralikum. See on siis nende kahe nädala hea pool. Peaaegu kõigi (kaadrikaitseväelased kaasaarvatud) meelehärmiks loodi reservkogunemise ajaks uus ja tore vahikoht - trapivaht. See tähendab, et 24/7 peab keegi passima väljas ning jälgima, kes laevale tuleb ja läheb. 3 inimest jagavad omavahel ühe päeva vahti. Eriti lõbus on seal passida just siis, kui kell on 2 öösel, inimestest või muust elutegevusest pole haisugi, sajab vihma, puhub tuul, temperatuur on saavutanud oma päevase miinimumi, magamatus kiusab ning kell su käel näitab, et 1h 53min peab veel passima. Reaalsuses tegime endale küll asja võimalusel mugavamaks, aga tegevuse mõttelagedust see siiski ei lahjenda.
Pärast reservkogunemist toimus mõnevõrra ebameeldiv mereväe aastapäeva paraadüritus. Tehti paar pidulikku komplimenti, anti mõned autasud - tavaline värk. Õnneks tähendas see kaaderkoosseisule lühemat tööpäeva ning ega meilgi, ajateenijatel, seal ilma nendeta midagi teha pole ning saimegi natuke varem linnaloale.
Sellele järgnev nädal oli tegus ja möödus kiiresti. Teisipäeval sõitsime kõigi Tasuja uute ajateenijatega Väike-Maarja päästekooli, kus saime kiire teoreetilise ülevaate ja 2 päeva praktikat tulekahjude ja suitsusukeldumise alal. Praktika seisnes mõningates harjutustes merekonteineritest valmistatud majades. Kõigepealt saime lihtsalt vaadata ja jälgida tulekahju arengut, kuidas lae alla tekib põlemisgaasidest tume pilv, kuidas see kogum vaikselt allapoole liigub ning kuidas temperatuur tõuseb. Ühel hetkel süttivad ka need laealused gaasid, mis tegelikult ongi kõikide tulekahjude põhiprobleem, leegikolle ise on selle kõrval üsna tühine. Samas oli tekkiv vaatepilt vapustavalt ilus: see kuidas tulejoad, täpselt nagu virmalised, kuid käeulatuses, vaikselt üle pea heljuvad - kõike seda on raske kirjeldada. Surmavalt ohtlik aga samas ilus.
Järgmisel päeval demonstreeriti meile seda, mida näeb üks suitsusukelduja, keset suitsu täis maja. Selleks polegi vaja muud teha, kui sulgeda silmad ning imetleda avanevat vaatepilti. Üldse on tuletõrjujad tulekoldes mitte ühiskondlikult tunnustatud superkangelased, vaid pigem abivajavad invaliidid, sest nägemine on 0, kuulmine kõvasti häiritud, lõhnataju puudub ning isegi kompimine läbi paksude kinnaste ebamäärane. Lisaks tuleb ringi käia väga madalal. Seda kõike me siis harjutasime, pandi maskide ette katted ning saadeti ühte näidismajadest "kannatanut" otsima. Esialgu kattega ja külmas ruumis, hiljem katteta (efekt oli siiski sama), aga kuumas ruumis. Harjutasime ka süttinud gaaside jahutamist ja kustutamist. Ühesõnaga 2 päeva intenisiivset ja huvitavat väljaõpet - midagi, mis võiks ideaalis iseloomustada kogu ajateenistust, kuid reaalsus jääb sellest kahjuks väga kaugele. Sealoleku ajal viibisime kohalikus ühikas, kus olid äärmiselt õdusad toad ja pehmed voodid. Täiskasvanud inimeste kombel ronisime enamikus juba kella 9st magama ning 10h und polnud mingi probleem.
Selle nädala lõpus lahkuvad baasist vanemad ajateenijad ning jääme siia nii-öelda üksi. Siiamaani on neist täitsa palju kasu olnud kui vahelülina ajateenijate ja kaadri vahel. Eks nad midagi ikka meile õpetanud ja näidanud on. Samas palju parem on tunne olla ise kõige vanem ja targem, eriti veel, kui jaanuari alguses saabuvad siia uued ajateenijad. Alanud on jõulukuu, mis tähendab puhkuste aega nii meile kui kaadrile ning üldse keskmisest rahulikumat elu. Minu puhkus algab 12.detsembril ja kestab kuni 27-ni.
Viimasel ajal olen hakanud mõistma, kui palju kurja ma selle blogiga siin teha võin. Mulle tundub, et ma jätan inimestele, kes seda loevad, mulje, et ajateenistus ongi midagi põnevat ja lahedat. Ei, jumala eest, ei. See, et siin mõnikord midagi vahvat ja mainimisväärset toimub, ei tähenda, et inimesed sinna vabatahtlikult ronima peaks. Tsiviilelus juhtub tahtmise korral palju rohkem põnevat kui ajateenistuses üldse kunagi juhtuda saab. Need hetked on vaid mõned päikesekiired vihmases sombuses ilmas. Seega, mõistkem, et siia ma kirjutangi vist ainult ägedaid asju, sest tuimusest, igavusest ja ajaraiskamisest ilmselt rääkida pole väga mõtet.
Ja lõpuni oli jäänud veel 192 päeva
