Sunday, February 10, 2013

Killukesi ajateenija elust

Viimasel ajal olen siia postitamisega oodanud, et saaks kirjutada midagi terviklikku. Ilmselgelt pole see hetkel võimalik. Päevad sulavad kõik üksteisega kokku ning erinevad  ja veel kuidagi meeliülendavad juhtumid jäävadki üksikvõitlejateks kogu selles mõttetuse meres. Samas mõningaid pajatamistvajavaid killukesi on kogunenud ning nendega jätkangi.

Juba varasemalt olen kurtnud, et söök siin pole just suurem asi. Sellega seoses on mul tekkinud idee, mida võiks laiendada ka tsiviilellu. Kui osad restoranid on niivõrd head, et teenivad Michelini tärne, siis miks pole loodud vastupidist, näiteks Plärakate süsteemi. Iga söögikoht, mis on välja teeninud Pläraka, peaks oma lauale asetama pudeli ketšupiga. Kuigi meie söökla on kindlasti üht Plärakast väärt, siis ketšupit pole ammu näinud. Samas midagi saab ka ise ära teha. Näiteks siin püüan ma juurutada kommet vastata soovile: "Head isu!" samamoodi nagu "Jätku leivale!" ehk siis "Tarvis!" Tihtipeale ongi vaja väga head isu, et söök alla saada.

Meil siin juhtus ka paar avariid. Ei, kahjuks polnud see transporditeenistus, kes sigadusega hakkama said, vaid palju hullem. Avarii oli nimelt torustikus, mis tähendas, et umbes 80 mehe jaoks kadus pesemise ja hädarahuldamise jaoks vajalik koht. Ja seda korduvalt: niipea kui korraks korda sai, oli jälle peagi umbes. Uskuge, see on palju hullem kui paar mõlki mõnel masinal.

Nagu me kõik teame, on saabumas vabariigi aastapäev. Vastupidiselt igasugustele rumalatele arvamustele on paraad viimane koht, kust üks sõdur end leida tahaks. Esiteks pole mõni tund seismist ja marssimist kuigi lõbus, lisaks satub see täpselt nädalavahetusele, mil ülejäänud linnaloale saada loodavad. Kõige tipuks tuleb niivõrd ebameeldivaks sündmuseks korralikult harjutada ning täpselt sellega siin viimased nädalad tegeldud ongi. Kahjuks.ei soovitud sinna kõiki ning kuna sündmus on sedavõrd tahetud, siis pidime tegema loosi, kellele taoline õnn õuele sõidab. Olles eriti lahked ja vastutulelikud, siis loosimise ajal mitte kohal olijad saatsime otse paraadile. Ülejäänud tõmbasid liisku ja mina jäin selle tulemusena asjast eemale. Aga eks ole tuntud ütlus, et kui jumal sulgeb akna, siis avab ta ukse, et see siis nina ees kinni lüüa ja saabunud hämmingut sadistlikult pealt vaadata. Ehk siis olen mina 24.veebruaril vahis ega lähe sel päeval kusagile. Kokkuvõttes olen siiski tulemusega ülimalt rahul. Paraadid ei ole lahedad. Päriselt ka!

Linnalubadega üldiselt aga ei ole hästi. Liiga tihti peab vahi tõttu sisse jääma. Samal ajal liiguvad aga kõlakad, et SBK saab sel kuul täiskoosseisus linnaloale. Nagu mis mõttes? Meile küll sellist luksust ei antud. Kõige nimel, mis siin ajateenistuses veel on õiglane, loodan, et need jutud ei vasta tõele.

Positiivsema poole pealt aga olen ma viimasel ajal leidnud endale ajutoitu, et mandumist vähemasti pidurdada kui pidurdamine ja õiges suunas liikumine võimatuna näivad. Seda siis peamiselt (pool)teaduslike raamatute toel ning sinna kõrvale internetti kasutades.

Aeg on viimasel ajal tegelikult kuidagi kiiremini liikuma hakanud ning enam ei tundugi lõpp nii kaugel. Meelt tõstavad ka kaadri poolt korda saadetavad lollused, olgu selleks rabasse kinnijäämine või olukorra aus ja selgesõnaline kirjeldus, millest ka minu uus blogimoto.

Ja lõpuni oli veel jäänud 117 päeva.