3 võitu

Selle nädala võib nüüd lugeda kordaläinuks. Eilsest alates olen ametlikult tudeng, saime kätte oma uhked paraadvormid ning loa kasutada e-lugerit.

Tore jah, kui saadetakse e-mail selle kohta, et mind on TÜsse immatrikuleeritud. Kahju aga, et de jure ja de facto olukorrad niivõrd palju erinevad. 1.septembril ma ilmselt kooliuksest sisse ei marsi. Tunne olla tudeng on aga siiski hea.

Vormid väljas kämiseks, mis meid teistest väeosadest eristavad, jagati samuti kätte. Tegelikult on need ikka.                                                                                               üpris uhked ning sooviks nendega juba muuseumi või korvpalli vaatama minna.

Suurim võit saabus aga kõige viimasena, nimelt luba kasutada raamatute lugemiseks oma e-lugerit. Kapp oli juba loetud ja veel lugemata raamatutest suht umbes. Võtmeroll loa saamisel oli meie rühmaesindajal madrus Kärril, kes tegi täpselt seda, milleks me ta etteotsa valisime, ehk siis esindas oma rühma huve kõrgemate ülemuste juures. Siiamaani on temast palju kasu olnud: nii mõnigi kogu rühma puudutav probleem on leidnud lahenduse tänu tema oskuslikule ja eelkõige pädevale läbirääkimisoskusele. Tegemist ju ikkagi juristiga.

Seega võib selle töönädala lugeda õnnestunuks. Samas ootab meid väljas juba kurjakuulutav välilaagriks pakitud MAN ning lootusest, et me seal ehk vana kasarmu katuse all magada saame, pole järel vähimatki. Ees ootab aga veel üks puhkepäev enne kui me jälle metsa kolime.

Sõdur... minu lemmikamet!

Pikk nädalavahetus seljataga ning alustame uue hoo ja rutiiniga uut töönädalat. Viimasel ajal kas pole juhtunud midagi või kui juhtuma hakkas polnud aega. Järgnev on kirja pandud eri hetkedel eri päevadel, kui vahepeal on olukord muutunud.

Pühapäeval käisid külas vanad, kuid endiselt armsad, ilusad ja targad sõbrad. Minu jaoks oli tegemist eriliselt tavalise sündmusega. Paremini ma seda kirjeldada ei oskakski. Tulid kauge maa tagant ning ei pidanud paljuks ka mind külastada. Muidu nagu tuttavad näod ikka, kuid erilisel ajal ja erilises kohas.

Ülejäänud "puhkus" möödus üsna venivalt, kuna jälle on mind tabanud raamatupõud. Esitasin ka avalduse, et mul lubataks kasutada oma e-lugerit. Nüüd tuleb loota parimat. Siiski, reedel lasti meid loomaaeda lahti, kus olime loomadega võrdselt põnev vaatlusobjekt. Üks eredam sündmus juhtus veel rivis olles, kuid madrus Tšempion ütles madrus Kõuele järgmist: "Kui sa laulad, siis ära palun tee niimoodi - õõ, mul bljät, kõrv läheb katki."

Erakordselt tegusaks osutus aga teisipäev. Algas see orienteerumisega metsas, mis mul ootamatult kehvasti läks. Siiski leidus paljusid, kes minust kaugelt aeglasemad olid. Tagasi algpunkti joostes möödusin ühest emast ning tema kahest väikesest, nii umbes 4- või 5-aastastest, lastest. Sel hetkel kuulsingi ma ühe jõmpsika suust seda saatuslikku lauset: "Näe, sõdurid... minu lemmikamet!" Ma olin šokeeritud. Kui juba väike laps sedasi ütleb, nähes poriseid ja väsinud, rohelisse riietatud tüüpe metsast välja jooksmas, siis on meie ühiskonnas midagi väga viltu läinud. Miks me sedasi sõdalaskangelase ideed ülistame? Ja veel nii vara. Terve ülejäänud päev ei saanud ma seda hüüet endalt peast.
Aega läks meil kokkuvõttes muidugi liiga kaua, nii, et me rühma koosseisus lõunasöögile hilinesime. See aga tähendas kogu ülejäänud päevaplaani läbijooksmist. Kiirelt saime algõpetuse käsigranaatidest. Sinna otsa pikemat sorti jooks ning oligi aeg õhtust süüa. Õhtusöögi rivistuses aga loeti ette üks elevust tekitav nimekiri...

Nimelt need, kes saavad minna vaatama Eesti - Montenegro kossumatši. Mina, otse loomulikult, kuulusin sinna nimekirja. Lõpuks ometi premeeritakse minu head käitumist kuidagi. Siiani on mind selle eest ainult karistatud. Esimest korda elus siis Saku Suurhalli ja samuti esimene kossumäng elus. Oleks mäng vaid veidi tasavägisem olnud, ei saaks siin praegu midagi kurta, kuid seda, kuidas Eesti tappa saab, oli veidi kurb vaadata. Seda aga parandasid time-out'ide ja vaheaja ajal esinevad tantsutüdrukud. Pärast võis ainult needa peatreenereid, kes kõiki oma time-oute ära ei kasutanud. Mäng lõppes, meid pakiti autodesse ning võisimegi öörahule hiljaks jääda. Selle üle nuriseda aga ei suvatsetud.

Kolmapäev möödus sideõppe tähe all, mille peale kohe järgmisel päeval test tuleb. Instruktoriks oli n-leitnant Eriväelane, kes tunni lõppu jäänud ajal jutustas meile oma kogemustest ja nägemustest SBK teemadel. Huvitav, kuidas kõik kõrgemad tegelased isiklikul jutuajamisel täiesti mõnusateks vestluspartneriteks muutuvad, kusjuures näiteid on olnud rohkelt.

Niiviisi siis möödus minu vahepealne aeg mereväes. Viimasel ajal olen ka tundma hakanud, kuidas ma vaikselt tugevamaks ja vastupidavamaks muutunud olen. Loodame, et siis piisavalt, et üle elada järgmine rännak. Kuid vaatamata arengule ja huvitavatele sündmustele pole sõdur siiski veel mu lemmikamet ning ma siiralt loodan, et emad mujal oma võsukestele ikka seletavad, et mis ja kuidas. Lisaks sooviks ma näha vähem selliseid vastutustundetuid plakateid nagu siin, millel on sõdur koos väikese lapse ning kirjaga "Isa kaitseb." Ehk õnnestub veel midagi päästa.

Turbo-näts

Tegemist seekord mõnevõrra erilisema nädalaga. Õpime topograafiat, läbisime takistusrada ning nädalalõpp tõotab tulla eriti pikk. Lisaks saime kätte oma nimesildid, mis asendavad välja meie endi kunstilised markeriga kirjutatud variandid.

Topograafia. Peen sõna lihtsa asja jaoks. Vahime kaarti, õpime elementaarset matemaatikat ning õpime kasutama joonlauda. Kuidagi tuttav, soe tunne põeb põue - ahjaa, põhikooli madalamate klasside tunnid. Kusjuures sarnasusi on rohkemgi. Lihtsaid asju seletatakse kümneid kordi üle, hullemad tegelased istuvad alati tagapingis, ei puudu ka vetsu küsijad ning igavus koow sellest tuleneva vihikusodimisega. Millegi küsimiseks ja vastamiseks tuleb nagu ikka, tõsta kätt. Mis sellest, et aeg juba rohkem kui kümme aastat edasi läinud, koolipinki istudes muututakse ikka lapseks.

Takistusriba on samuti pisut naljanumber. Mitte et see kerge oleks, kindlasti mitte, võtab ikka korralikult võhmale, kuid selle teostus on veidi kummaline. Me kõik oleme harjunud uhkete takistusribadega ameerika filmidest, kus kasutatakse redeleid, köisi ja muid toredaid leiutisi. Siit võib aga leida midagi, mida üks suvaline maakodu omav inimene võiks tagaaeda kokku lükata. Roomamist ja jooksu saab aga täie raha eest.

Lisaks toimus ka midagi enam-vähem tseremoniaalset, nimelt korralike nimesiltide kättejagamine. Iga täht tähendas 10 pumpa ning iga täpp veel 5. Rühma keskmiseks tuli 80 ja just nii palju me ka kõik lunastuse nimel tegime. Seejärel, kui pumbad tehtud ja nimed kätte jagatud, oli aeg juba natuke palju ning me hilinesime õhtusele rivistusele. Seetõttu olime lippude langetamise ajaks parasjagu kaugel, kuid käsklust "Mereväebaas valvel! Lipule vaat!" pidime meiegi järgima, mis sest, et meie ja lipu vahele jäid betoonist relvapunkrid ning reaalselt me neid vahtisimegi. Kõigest hoolimata sai lipp langetatud ja näod üle loetud.

Nädalalõpp tõotab samuti eriline tulla. Tervitaks siinkohal meie kaitsevägede ülemjuhatajat brigaadikindral Riho Terrast, kes meile lahkest südamest reede vabaks päevaks tegi. Sel reedel saame kätte uhked, teistest väeosadest eristavad ning meid neist igati paremaks tegevad paraadvormid, millega võime uhkelt loomaaeda marssida. Laupäev on ilmselt, nagu alati, pooletoobine tööpäev, millele järgnevad kaks puhkepäeva, üks ühiskondliku konventsioonina ning teine riigipühana. Mõnus pikk puhkepaus, mille üks miinustest võib ilmselt olla fakt, et ka mu teine raamat lõppeb otsa. Võib-olla, kui kõrgemad jõud annavad, saan ma endale tuua oma e-lugeri, mis lahendaks kõik lugemisprobleemid hoobilt. Praegu tuleb lootma jääda kaasvõitleja ja rühmaesindaja madrus Kärri veenmisjõule rühmaülema juures.

Veel üks erakordne kogemus, mida ma ei saa jätta mainimata, on see, et meile anti sööklas kööki, mis maitses, ma võin vanduda, täpselt nagu aastaid tagasi müügil olnud Turbo-näts. Üks veidramaid maitseelamusi siiani. Kõik sellised asjad ainult süvendavad põhikoolipõlve tunnet.

Seega on veel jäänud üks tööpäev ja sisuliselt ongi veel vaid kuu jäänud SBK lõpuni. Endiselt ootan pühapäeviti külla kalleid sõpru, kel iganes aega ja tahtmist.

PS: Nii siin, varasemates kui ka tulevastes postitustes on kõigi inimeste nimed muudetud. Lihtsalt igaks juhuks.

Patriotism isamaalistes lauludes

Ajateenistuses lauldakse erinevaid isamaalisi laule, kuid peamiselt hümni, iga hommik ja õhtu. Seda korduvalt läbi laulnud ja sõnu tüütuseni korranud, olen hakanud mõtisklema nende sisu üle ja selle üle, mida need mulle tähendavad.

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm - (tõsi, Eesti on hea koht elamiseks)
kui kaunis oled sa - (on ka ilusamaid kohti, kuid kurta ei saa)
Ei leia mina iial teal,
see suure laia ilma peal,
mis mul nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa - (ehh, kas nii peakski kogu lootuse juba eos kustutama? Võib-olla on meie universumil ka midagi armsamat pakkuda)

Sa oled mind ju sünnitand - (eip, seda tegi siiski mu ema ja ma olen kindel, et on palju teisi riike, kus ta seda teha oleks saanud)
ja üles kasvatanud - (siin isegi leidub tõetera, kuna olen kasutanud enda elus riigiressursse ja saanud mõjutusi siinsest kultuurist)
Sind tänan mina alati - (ei tahaks nüüd sedasi pimesi küll lubada, et ma iga lollust taga kiitma hakkaks)
ja jään sul truuiks surmani - (see on veel natuke lahtine, pole päris kindel)
Mul kõige armsam oled sa, - (patriotismiprobleem, jällegi)
mu kallis isamaa

Su üle jumal valvaku - (kas see on nüüd ainuke asi, millele meil veel toetuda on? Pealegi, milleks siis ajateenistus? Meenub stseen "Viimsest reliikiviast", kus abtiss uskus reliikvia kaitsvasse jõusse aga kokkulepe Tallina raega sõlmiti siiski)
mu armas isamaa
Ta olgu sinu kaitseja - (no palun, laske mind siis koju)
ja võtku rohkest õnnista - (minul seda võimet kahjuks pole, las jumal kaitseb siis)
Mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa. - (jälle see eelgarantii soovimine)

Siia kõrvale võiks panna ühe teise, võiks öelda, mu lemmiku isamaalise laulu, "Kas tunned maad?"

Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt,
käib Läänemere kaldale - (aus küsimus, täpne määratlus)
ja Munamäe metsalt, murult
viib lahke Soome lahele? - (geograafiline konkreetsus aitab kindlustada arusaama, mis on ja kus asub Eesti)

See on see maa, kus minu häll
kord kiikus ja mu isadel - (ei mingit sünnitust maapõuest)
Sest laulgem nüüd ja ikka ka: - (laul hoiab meelt rõõmsana)
see ilus maa on minu kodumaa - (tõene fraas)

Siin teretavad metsaladvad
nii lahkelt järvi, rohumaid - (looduslik mitmekesisus on väärtus)
Siin taeva vihmal oras võrsub - (tõsi, kuid mujal on sellega olukord veelgi parem)
ja päike paitab viljapäid - (nii paljukest, kui meil seda siin on)

Siin kasvab eesti meeste sugu - (küll kõrvuti venelastega, aga fraas iseenesest on tõene)
ja sammub vabadusele - (vabadus on üks olulisemaid asju minu jaoks üldse)
Siin kasvab priskelt eesti neiu - (eesti naised on tõesti ilusad)
ja sirgub eesti mehele - (eelistagem kodumaist)

Siin tõstab rahvas põllurammu - (tõsi, kuigi väike toetus ei teeks paha)
ja matab endist viletsust - (kahemõtteline lause, kas viletsust iseendist või varasemat viletsust, tõene mõlematpidi)
Siin püüab rahvas vaimuvalgust - (haritus on äärmiselt oluline)
ja võidab endist pimedust - (rumalus on kõige hullem pimedus üldse, võitkem see endast)

Oh, tõotagem südamest
me mehed olla igavest - (vähemalt ma tean, millele alla kirjutan)
Ja laulgem nüüd ja lõpmata:
sa kodu, kasva, kallis kodumaa - (ehk jõuame siis ka kunagi viie rikkama riigi sekka)

Nagu näha on osad laulud ausad ja mõistlikud, teised aga ebaausad ja riukalikud. Ma pole kunagi mõistnud, miks meil selline hümn olema peab. Ilmselt polegi minu asi seda mõista püüda, vaid käsku kuulata ja teha, mida iganes ette võtab isamaa.

Karulaane jenka

Just rivikoosseisus mööda metsa nühkimine ongi olnud minu tegevuseks viimastel päevadel. Saime esimest korda kasutada oma varustust, tutvuda eluga välilaagris ning läbinud ka oma esimese rännaku.

Välilaagris tuleb alati liikuda relv käes ja kiiver peas ning lõviosa ajast lisanduvad ka täisvarustuses rakmed. Kaasa tuli muidugi võtta kõik eluks vajalik suures seljakotis. Üldse oli kogu kraami hulk, mida rohkem kui 100 kaitseväelast 3,5 päevaks vajab ehk siis terve MANi auto kastitäis. Süüa antakse samamoodi korralikult, kuid olgu roog mis tahes, süüa tuleb seda ikka kateloki põhjast. Samas olid söögihetked ikkagi ühed parimatest, kuna parim kokk on ilmselgelt nälg ning väikese puhkuse vastu pole keegi.

Esimene päev välilaagris kulus asjade mahalaadimiseks, oludega harjumiseks, reeglite tutvustamiseks ning mõningateks õppetundideks. Enne kui märgata jõudis oligi päev õhtus ja aega magama minna. Väljaarvatud meie jaol, kes määrati esimesteks ööpatrulli vahetusteks. Minu kord koos paarilisega mööda ala ringi tuisata, pimedas öös mitte midagi nägemata, saabus 1,5h pärast öörahu, mis tähendas pooltteist tundi ärkvelolekut, kuna puudus korrektne arusaam, kuidas mugavalt magama asuda ning veel sama palju eelnimetatut tehes. Ja magamisajast oligi 3h kadunud, jättes järele umbes samapalju. Ülejäänud ööd möödusid aga palju positiivsemas võtmes, esiteks, kuna ma õppisin magama või oli väsimus lihtsalt liiga suur, ja teiseks, kuna meie ei pidanud enam patrullimisega tegelema. Et aga põnevus ei kaoks, olid meile välja mõeldud häired, mis tähendas lahingvarustuses positsioonile minekut. Enamasti tehti seda täpselt siis, kui inimesed olid end äsja jõudnud magama sättida. Ega seegi muud tähendanud kui seda, et sulle määrati üks puu, mille najal pool tundi magada sai ja siis tagasi oma telki minna tuli.

Lisaks kaevasime endale augu, kuhu ründe korral peitu pugeda või siis peenema nimega - üksikvõitleja laskurpesa. Aega anti umbes 5h, et saavutada tulemus, kus püstiasendis midagi näha poleks. Siis kui pesa hoolikalt valmis meisterdatud ja puudujäägid parandatud, oli aeg viimaseks täienduseks - ärakaotamiseks. Kõik ajasime oma augud kinni ja lahkusime nagu poleks midagi olnudki.

Oma kaevikupäeval saabus aga laagri tipphetk - kiirrännak 8km. See tähendab vahemaa läbimist kiirkõnniga ja joostes, varustus seljas. Minusuguse arvutimängusportlase jaoks oli tegemist paraja katsumusega, kuid mul õnnestus see siiski läbida varustust laiali jagamata ning maha jäämata. Ilmselt saab see aspektiks, mida välilaagri puhul kõige rohkem vihkama hakkan, teisel kohal on loomulikult puudulikud sanitaarvõimalused.

Saabumine kasarmusse oli vapustavalt meeldiv kogemus. Tekkis selline tuttava koha tunne, võrreldav koduga. Kulus umbes 2h ja saingi pestud kustud sätitud ning võis mind jälle inimeseks lugeda. Saime veel põgusalt sauna ning tund varem öörahule, et unevõlga natukenegi järgi magada. Mina isiklikult oleks selle tunni saunas veetnud, aga ilmselt enamik soovis siiski magada. Niimoodi pigem positiivselt lõppeski meie esimene välilaager.

7 surmapattu

Ajateenistus on suurepärane koht õppimaks tundma teisi, kuid eelkõge iseennast. Vaatamata sellele, et rivis ja muidu "ametlikult" olles, peame olema nagu üks, ilma soovide ja isikupärata, siis seda enam kasarmus omavahel olles tulevad need jooned esile. Püüdes märgata ja analüüsida neid pisidetaile, võib proovida ka pilti kokku panna. Seda olen ma ka püüdnud, kuid omaette mõtlemine on siin kahjuks ainuvõimalik valik, kuigi parimad ideed sünnivad siiski kahepoolse arutelu käigus. Viimasel ajal on selliseks mõtteobjektiks olnud pahed ning nende mõjutatud ajateenistuse poolt.

Viha. Kui meid kõiki mingist teatud piirist üle lükata, siis muutume vihaseks ning võime seda üksteise peale välja elama hakata. Siin, ajateenistuses seda ka vahest juhtub, näiteks minu puhul kui toimub mingi järjekordne kollektiivne karistamine ning ma pole eelnevalt juba kõige paremas tujus. Ilmselt ajateenistuse eesmärgiks polegi toota rahulikke inimesi, vaid vihaseid võitlejaid, mis ei ole kuigi üllatav, sest õigel hetkel võib viha inimese saavutusvõimet tublisti kosutada. Kuid ma arvan, et inimestel, kes oma viha kehvasti kontrollivad, on siin küllaltki keeruline hakkama saada.

Ahnus. Igaüks tuleb sõjaväkke erineva taustaga, kes rikkamast perest, kes vaesemast, üks on tugevam kui teine. Ajateenistusse jõudes kaotame aga tähtsa osa oma taustast, nimelt jõukuse. Vahet pole, kui rikas keegi enne olla võis, siin saavad kõik ühesugused riided ja varustuse. Seega ahnusel pole siin eriti midagi teha, kuna puuduvad vajalikud erilised isiklikud, kuid ühiskasutatavad objektid.

Laiskus. Minu lemmikpahe. Siin ravitakse laiskust hästi, kuna ei anta võimalust olla laisk, alati tuleb kusagil olla ja midagi teha. Hommikul magada ei saa, lõunal pikutada ei tohi ning loomulikult on ka tegevustest kõrvalehiilimine keelatud. Ajateenistus on suurepärane koht, kuhu laisk, kuid eneseparandamissooviga inimene võiks sattuda. Mina isiklikult juba tunnen, kuidas viitsimist on rohkem ning teo- ja arengutahe aina kasvavad.

Uhkus. Kui eelmist võis nimetada mu lemmikuks, siis see on patt, mis mulle kõige rohkem probleeme valmistab. Ma olen uhke oma päritolu, saavutuste, oleku ja tehtud valikute üle. See tagab mulle minu enesekindluse ja õnne. Samas on tõesti tegemist patuga, sest nii mõnigi kord annab see tagasilöögi. Siin viibides see patt aga aina süveneb, ma tunnen kogu aeg, et minu valikud elus on olnud paremad ja õigemad kui teiste mind ümbritsevate inimeste omad. See aga mõjutab minu käitumist nende suhtes vahest nii nagu ma ei sooviks.

Iha. Ilmselt kõige problemaatilisem patt enamike siinviibijate jaoks. Kui oma kallimat lastakse näha vaid kord nädalas ja siis ka mitte päris nii nagu sisimas sooviks, jääb üks põhivajadustest rahuldamata, mis aga võib probleeme tekitada. Naljaga öeldakse meile ikka, et laupäev on see "number 3" päev...

Kadedus. Kuigi varanduslik pool on meil kõigil võrdsustatud, erineme siiski näiteks füüsilise võimekuse poolest. Sellekohane tabelgi (ÜFT tulemused) seisab meil kompanii peal, näidates täpselt ära kui tugev keegi on. Seega tekib kohe võimalus kedagi kadestada. Otseseid probleeme pole küll märgata olnud ei ole, seega pigem arvan, et väike kadedus võib teotahtelisele inimesele ainult kasuks tulla. Kadedus võib meid aidata saavutada paremat vormi, kellelegi järele jõuda. Kuna mina soovin vaid oma 11 kuud lihtsalt ja kiirelt ära olla ning olen eelmainitult uhke, siis ei kadesta ma endast tugevamaid rühmakaaslasi ning teen kõike rahus ja omas tempos. Siiski ma valetaks, kui ütleks, et siin ei leidu inimesi, kes omavad midagi, mida ka mina endale sooviks, kuid kaugemale see kindlasti ei lähe.

Liigsöömine ja -joomine. See on antud kontekstis lausa naljakas, sest alkohol baasi territooriumil on rangelt keelatud ning söömiseks on võrdsed portsud üsna lühikese aja jooksul. Saame küll endale igasugu magusat lasta tuua, kuid needki mahud on mõistuse piires seatud ja ega kappi isiklike asjade kohale palju mahugi. Kellel iganes selle patuga tsiviilis probleeme oli, saab siin kindlasti kergendust.

Selline on minu nägemus patusest elust ajateenistuses.

Hetkeolukord siin on muidu hea, täna sain lõpuks ka oma muusikat kuulata, millest ma juba pikemat aega puudust tundsin ja ilmselt saan ka edaspidi. Valmistume metsa minekuks, järgmise nädala alguses on veel kuulipilduja test ning sealt edasi kõik välilaagri ja matkaga seonduv.

Mäng

Mäng kui reaalelu simulatsioon koos fantaasiaküllaste täiendustega, mis muidu võimatud oleks. Mängud erinevad üksteisest nende kahe komponendi suhte poolest. See oleks minu katse defineerida, mis on mäng.

Ja justnimelt mäng on ka minu arvates sõjaväe ajateenistus. Üks hiiglaslik ja riiklikult rahastatud rollimäng. Osad mängivad ülemaid, teised alamaid, kuid kohustus mängust osa võtta on igal Eesti kodanikust poisslapsel. Reaaleluga on kogu krempel nõrgalt seotud: vahest antakse võimalus võtta mängust väike paus, kuid ilmtingimata tuleb jätkata. Valmistumine käib sõjaks, mida kunagi ei tule. Nagu igal mängul, on ka sel omad reeglid ja nende eirajad ehk petturid. Seega on ajateenistus ja ehk kogu Eesti sõjavägi üks suur reaalsusest kõrvale kalduv mäng.

Igatahes, minu jaoks on oluline alati meeles pidada, et tegemist on vaid mänguga, mis 11 kuuga ära lõppeb. Siiski jääb mulje, et osad mängivad nii nagu lõppu poleks. Kui siin kogu aeg pidevalt oma alluvatele pähe istuda, siis mängu lõppedes, kui tasemed nullitakse ja kõik on võrdsed, võib olla raske neile otsa vaadata, teenete saamisest rääkimata. Kuna elu on pikem kui ajateenistusemäng, siis oleks kasulik arvestada, et mäng lõppeb ja tehtut tagasi võtta ei saa.

Omaette teema on kaadrikaitseväelased. Nemad on kogu oma elu pühendanud sellele mängule. Ma ei ole kindel kui suur on nende panus Eesti üldise hüvangu nimel, kuid esmapilgul tundub elukutselise kaitseväelase töö nii väikeses riigis nagu Eesti üsna mõttetuna.

Kokkuvõttes on ajateenistus ja sedalaadi reservvägi minu arvates asi iseeneses, millest tegelikult suurt kasu ei ole. Rakendataks meid siis appi vanuritele puid tegema, ehitama, asju tassima või muud füüsilist kasulikku tööd tegema, mitte valmistuma sõjaks, mida kunagi ei tule.