Monday, May 11, 2015

Kui tolm settis...

Sellest on nüüd peaaegu 2 aastat möödas, kui mu teenistus Eesti Mereväes lõppes. Arvan, et on paras aeg teha väike tagasivaade ja tulemuste analüüs.

Inimaju on imeline. Meisse on ehitatud suurepärane funktsioon, mis hoiab meid hulluks minemast. Ma räägin peaasjalikult inimese võimest unustada ja lasta minna kõik halb, andestada ning mällu talletada kui üldse, siis ainult head juhtumised. Täpselt see on ka minuga juhtunud. Praeguseks meenuvad mulle ainult lahedaimad seigad, parimad õppetunnid ja vapustavad kogemused. Ja veel üks asi...

Midagi, mida ma jõuliselt endale mällu talletasin, kuskil teenistuse keskel, ma söövitasin enda mällu sõnad: "Taavi, sa ei hakka kunagi sellest kohast siin hästi rääkima." Ma mäletan, et see ei olnud öeldud hetkeemotsiooni ajel, vaid tagasivaatest leitud heade ja halbade aspektide võrdlus. Praeguseks mul ei ole mingit mälestust sellest, kui mitu korda ja mis oludes me seda laeva üle värvisime, meenub ainult see, kuidas me poistega sinna kõrvale raadio mängima panime ja kordamööda võistlesime, kes suudab pintsilt aeglasemalt liigutada. Olukorra keerulisust tõstab ka fakt, et viimast korda sellest väravast välja astudes ei olnud ma ei igatsev ega rõõmus.
(Vahemärkus: mingi imelik sundmus oleks peaaegu iga mereväe juurde kuuluva nimisõna ette kirjutada "neetud", aga vist ei sobi nagu)

Mida ma siis nüüd tegema pean?!

Eelneva põhjal on vist saalomonlik otsus üleüldse mitte laskuda teenistusajale hinnangute andmisele. Seega vaadelgem, mis sai pärast. Kuu aega vaba suve nautimist ning algaski ülikool. Esimene kuu olin kui talveunest tõusev karu, kogu gümnaasiumis õpitu oli justkui mingi paksu uduloori taga, sest ega sõdur pea tark olema, mis sest, et pärast läheks neid teadmisi nagu päriselus vaja. Umbes kuu pärast tundsin, et aju hakkab jälle vaikselt pöördeid üles võtma ning veel paari nädala pärast olingi endises vormis. (Hea et niigi läks). Siinkohal tasuks ära mainida paar asja, millest ma täiesti ebatervet rõõmu tundsin:

1) Käte taskus hoidmine - ma vist käisingi igal pool ringi käed sügavale taskusse surutud, SEST MA VÕISIN. See meeletu kergendus teha sellist lihtsat ja tavapärast asja, mida terve aasta tehtud polnud, oli tõeliselt ülevoolav.

2) Hierarhia puudumine - aia taga oleme kõik võrdsed. Nii kui see aastapikkune rollimäng lõpeb, kaovad kõik auastmed, ma ei pea enam midagi käsu korras tegema, ma olen vaba. See on üks tõeliselt hea muutus, et kui varem sai tuntud pigem alandlikkust ja tagasihoidlikkust, kui ma kellelegi ei meeldinud, siis pärast ajateenistust olen ma kas ükskõikne või isegi vasturündav.

3) Poed - kohad kus saab süüa valida. Uskumatu kui suur igatsus tekkis valikuvabaduse puudumise üle. Täitsa imelik oli minna poodi ja võtta riiulilt täpselt seda, mida süüa soovisin. Nüüd, hiljem oskan endiselt seda hinnata, vabadust valida.

Ajateenistuse suurim pluss: oskus nautida väikseid asju ja mitte lasta ennast häirida pisiprobleemidest. Pärast ajateenistust ei ole ma kordagi vingunud toidu üle - kui see annab kaloreid ja on üldiselt liigitatud toidu alla, siis käib küll. See ei tähenda, et ma ei valiks, mida söön, vaid et kui antakse, siis naudin ja ei hala. Kui olin ajateenistuses, siis probleem, et mul puudub vabadus oli suurem kui mistahes muu mure, ja see, et mured tunduvad pisikesed, oli midagi, mis jäi külge ka pärast teenistuse lõppu. Praegu, kui keegi hakkab jälle pihta, et see asi on halb või et too ei meeldi, siis tekib mul tugev soov see inimene ajateenistusse lükata ja aasta pärast tulemusi kaeda.

Väikesed aspektid üldistuvad suuremateks. Ajateenistust saab kirjeldada kui suurt põrgutit, kuhu sisenevad kõikvõimalike eri kujudega kivikesed ja väljuvad, ei, mitte ümarad, vaid kokkusobivad ehitusklotsid. On paratamatu, et luues ehitusmaterjali loodusliku valiku põhjal tekkinust, tuleb nii mõnigi nurk maha koksata. Sõjaväes ei anta sulle valida, kellega sa koostööd tegema pead, ei saa istuda nurka ja öelda: "Mina temaga ei mängi!" Nutad ja mängid. See lihvibki maha need kokkusobimatud põhimõttelised nurgad. Pärast seda olen palju leplikum inimeste suhtes, kellega pean ühise eesmärgi saavutamise nimel koos töötama ning olen valmis leidma ühendavaid teemasid ja end tagasi hoidma oma arvamuse pealesurumisest. (Kes mind vähegi enne sõjaväge tundis, võis kohati viimase all kannatada, vabandust)

Ajateenistus ei ole kõigile. Ma kardan, et osad kivikesed purunevad seal miljoniks killuks ning ei ole enam võimelised normaalselt hakkama saama. Leidub neid, kes seda ei vaja, kes juba enne omavad vaimset valmidust probleemidega tegelemiseks. Ja on neid, kes sealt ilmtingimata läbi peavad käima ja miski mu sees tõmbub jäiselt kokku, kui nad tulevad ja ütlevad, et käisid arstlikus komisjonis ning ei saanud läbi. Kurat, kas sa kavatsed selliseks jäädagi siis või? Aga ma jään rahulikuks ja ei ütle seda neile näkku. Good for you, Taavi.

Sõjavägi on mõru rohi, nagu keemiaravi kasvaja eemaldamiseks. Võib-olla osa ühiskonda sobimatuid käitumismaneere lihtsalt muudmoodi välja juurida ei saagi, kui et tuleb lõigata välja ka midagi omast ja loomulikku. Üks huvitav ja minu arvates äärmiselt küps vaade ajateenistusele kostus ühe suvalise arutelu ajal praktikumi õppejõuga: "Ajateenistus on nagu aasta aega puhkust - kõik on sinu eest ära planeeritud, millegi pärast ei pea muretsema." Tahaksin ka ise kunagi nii tunda.

Kui tolm settis, olin ma teine inimene kui enne ja kuna ma ei mäleta, kes olin ma enne, vaid tean, kes olen ma praegu, siis ei anna ma lõplikku hinnangut, vaid lasen seda teha neil, kel on ülevaade mõlemast olekust.