Mäng

Mäng kui reaalelu simulatsioon koos fantaasiaküllaste täiendustega, mis muidu võimatud oleks. Mängud erinevad üksteisest nende kahe komponendi suhte poolest. See oleks minu katse defineerida, mis on mäng.

Ja justnimelt mäng on ka minu arvates sõjaväe ajateenistus. Üks hiiglaslik ja riiklikult rahastatud rollimäng. Osad mängivad ülemaid, teised alamaid, kuid kohustus mängust osa võtta on igal Eesti kodanikust poisslapsel. Reaaleluga on kogu krempel nõrgalt seotud: vahest antakse võimalus võtta mängust väike paus, kuid ilmtingimata tuleb jätkata. Valmistumine käib sõjaks, mida kunagi ei tule. Nagu igal mängul, on ka sel omad reeglid ja nende eirajad ehk petturid. Seega on ajateenistus ja ehk kogu Eesti sõjavägi üks suur reaalsusest kõrvale kalduv mäng.

Igatahes, minu jaoks on oluline alati meeles pidada, et tegemist on vaid mänguga, mis 11 kuuga ära lõppeb. Siiski jääb mulje, et osad mängivad nii nagu lõppu poleks. Kui siin kogu aeg pidevalt oma alluvatele pähe istuda, siis mängu lõppedes, kui tasemed nullitakse ja kõik on võrdsed, võib olla raske neile otsa vaadata, teenete saamisest rääkimata. Kuna elu on pikem kui ajateenistusemäng, siis oleks kasulik arvestada, et mäng lõppeb ja tehtut tagasi võtta ei saa.

Omaette teema on kaadrikaitseväelased. Nemad on kogu oma elu pühendanud sellele mängule. Ma ei ole kindel kui suur on nende panus Eesti üldise hüvangu nimel, kuid esmapilgul tundub elukutselise kaitseväelase töö nii väikeses riigis nagu Eesti üsna mõttetuna.

Kokkuvõttes on ajateenistus ja sedalaadi reservvägi minu arvates asi iseeneses, millest tegelikult suurt kasu ei ole. Rakendataks meid siis appi vanuritele puid tegema, ehitama, asju tassima või muud füüsilist kasulikku tööd tegema, mitte valmistuma sõjaks, mida kunagi ei tule.