Karulaane jenka

Just rivikoosseisus mööda metsa nühkimine ongi olnud minu tegevuseks viimastel päevadel. Saime esimest korda kasutada oma varustust, tutvuda eluga välilaagris ning läbinud ka oma esimese rännaku.

Välilaagris tuleb alati liikuda relv käes ja kiiver peas ning lõviosa ajast lisanduvad ka täisvarustuses rakmed. Kaasa tuli muidugi võtta kõik eluks vajalik suures seljakotis. Üldse oli kogu kraami hulk, mida rohkem kui 100 kaitseväelast 3,5 päevaks vajab ehk siis terve MANi auto kastitäis. Süüa antakse samamoodi korralikult, kuid olgu roog mis tahes, süüa tuleb seda ikka kateloki põhjast. Samas olid söögihetked ikkagi ühed parimatest, kuna parim kokk on ilmselgelt nälg ning väikese puhkuse vastu pole keegi.

Esimene päev välilaagris kulus asjade mahalaadimiseks, oludega harjumiseks, reeglite tutvustamiseks ning mõningateks õppetundideks. Enne kui märgata jõudis oligi päev õhtus ja aega magama minna. Väljaarvatud meie jaol, kes määrati esimesteks ööpatrulli vahetusteks. Minu kord koos paarilisega mööda ala ringi tuisata, pimedas öös mitte midagi nägemata, saabus 1,5h pärast öörahu, mis tähendas pooltteist tundi ärkvelolekut, kuna puudus korrektne arusaam, kuidas mugavalt magama asuda ning veel sama palju eelnimetatut tehes. Ja magamisajast oligi 3h kadunud, jättes järele umbes samapalju. Ülejäänud ööd möödusid aga palju positiivsemas võtmes, esiteks, kuna ma õppisin magama või oli väsimus lihtsalt liiga suur, ja teiseks, kuna meie ei pidanud enam patrullimisega tegelema. Et aga põnevus ei kaoks, olid meile välja mõeldud häired, mis tähendas lahingvarustuses positsioonile minekut. Enamasti tehti seda täpselt siis, kui inimesed olid end äsja jõudnud magama sättida. Ega seegi muud tähendanud kui seda, et sulle määrati üks puu, mille najal pool tundi magada sai ja siis tagasi oma telki minna tuli.

Lisaks kaevasime endale augu, kuhu ründe korral peitu pugeda või siis peenema nimega - üksikvõitleja laskurpesa. Aega anti umbes 5h, et saavutada tulemus, kus püstiasendis midagi näha poleks. Siis kui pesa hoolikalt valmis meisterdatud ja puudujäägid parandatud, oli aeg viimaseks täienduseks - ärakaotamiseks. Kõik ajasime oma augud kinni ja lahkusime nagu poleks midagi olnudki.

Oma kaevikupäeval saabus aga laagri tipphetk - kiirrännak 8km. See tähendab vahemaa läbimist kiirkõnniga ja joostes, varustus seljas. Minusuguse arvutimängusportlase jaoks oli tegemist paraja katsumusega, kuid mul õnnestus see siiski läbida varustust laiali jagamata ning maha jäämata. Ilmselt saab see aspektiks, mida välilaagri puhul kõige rohkem vihkama hakkan, teisel kohal on loomulikult puudulikud sanitaarvõimalused.

Saabumine kasarmusse oli vapustavalt meeldiv kogemus. Tekkis selline tuttava koha tunne, võrreldav koduga. Kulus umbes 2h ja saingi pestud kustud sätitud ning võis mind jälle inimeseks lugeda. Saime veel põgusalt sauna ning tund varem öörahule, et unevõlga natukenegi järgi magada. Mina isiklikult oleks selle tunni saunas veetnud, aga ilmselt enamik soovis siiski magada. Niimoodi pigem positiivselt lõppeski meie esimene välilaager.