Ajateenistus on suurepärane koht õppimaks tundma teisi, kuid eelkõge iseennast. Vaatamata sellele, et rivis ja muidu "ametlikult" olles, peame olema nagu üks, ilma soovide ja isikupärata, siis seda enam kasarmus omavahel olles tulevad need jooned esile. Püüdes märgata ja analüüsida neid pisidetaile, võib proovida ka pilti kokku panna. Seda olen ma ka püüdnud, kuid omaette mõtlemine on siin kahjuks ainuvõimalik valik, kuigi parimad ideed sünnivad siiski kahepoolse arutelu käigus. Viimasel ajal on selliseks mõtteobjektiks olnud pahed ning nende mõjutatud ajateenistuse poolt.
Viha. Kui meid kõiki mingist teatud piirist üle lükata, siis muutume vihaseks ning võime seda üksteise peale välja elama hakata. Siin, ajateenistuses seda ka vahest juhtub, näiteks minu puhul kui toimub mingi järjekordne kollektiivne karistamine ning ma pole eelnevalt juba kõige paremas tujus. Ilmselt ajateenistuse eesmärgiks polegi toota rahulikke inimesi, vaid vihaseid võitlejaid, mis ei ole kuigi üllatav, sest õigel hetkel võib viha inimese saavutusvõimet tublisti kosutada. Kuid ma arvan, et inimestel, kes oma viha kehvasti kontrollivad, on siin küllaltki keeruline hakkama saada.
Ahnus. Igaüks tuleb sõjaväkke erineva taustaga, kes rikkamast perest, kes vaesemast, üks on tugevam kui teine. Ajateenistusse jõudes kaotame aga tähtsa osa oma taustast, nimelt jõukuse. Vahet pole, kui rikas keegi enne olla võis, siin saavad kõik ühesugused riided ja varustuse. Seega ahnusel pole siin eriti midagi teha, kuna puuduvad vajalikud erilised isiklikud, kuid ühiskasutatavad objektid.
Laiskus. Minu lemmikpahe. Siin ravitakse laiskust hästi, kuna ei anta võimalust olla laisk, alati tuleb kusagil olla ja midagi teha. Hommikul magada ei saa, lõunal pikutada ei tohi ning loomulikult on ka tegevustest kõrvalehiilimine keelatud. Ajateenistus on suurepärane koht, kuhu laisk, kuid eneseparandamissooviga inimene võiks sattuda. Mina isiklikult juba tunnen, kuidas viitsimist on rohkem ning teo- ja arengutahe aina kasvavad.
Uhkus. Kui eelmist võis nimetada mu lemmikuks, siis see on patt, mis mulle kõige rohkem probleeme valmistab. Ma olen uhke oma päritolu, saavutuste, oleku ja tehtud valikute üle. See tagab mulle minu enesekindluse ja õnne. Samas on tõesti tegemist patuga, sest nii mõnigi kord annab see tagasilöögi. Siin viibides see patt aga aina süveneb, ma tunnen kogu aeg, et minu valikud elus on olnud paremad ja õigemad kui teiste mind ümbritsevate inimeste omad. See aga mõjutab minu käitumist nende suhtes vahest nii nagu ma ei sooviks.
Iha. Ilmselt kõige problemaatilisem patt enamike siinviibijate jaoks. Kui oma kallimat lastakse näha vaid kord nädalas ja siis ka mitte päris nii nagu sisimas sooviks, jääb üks põhivajadustest rahuldamata, mis aga võib probleeme tekitada. Naljaga öeldakse meile ikka, et laupäev on see "number 3" päev...
Kadedus. Kuigi varanduslik pool on meil kõigil võrdsustatud, erineme siiski näiteks füüsilise võimekuse poolest. Sellekohane tabelgi (ÜFT tulemused) seisab meil kompanii peal, näidates täpselt ära kui tugev keegi on. Seega tekib kohe võimalus kedagi kadestada. Otseseid probleeme pole küll märgata olnud ei ole, seega pigem arvan, et väike kadedus võib teotahtelisele inimesele ainult kasuks tulla. Kadedus võib meid aidata saavutada paremat vormi, kellelegi järele jõuda. Kuna mina soovin vaid oma 11 kuud lihtsalt ja kiirelt ära olla ning olen eelmainitult uhke, siis ei kadesta ma endast tugevamaid rühmakaaslasi ning teen kõike rahus ja omas tempos. Siiski ma valetaks, kui ütleks, et siin ei leidu inimesi, kes omavad midagi, mida ka mina endale sooviks, kuid kaugemale see kindlasti ei lähe.
Liigsöömine ja -joomine. See on antud kontekstis lausa naljakas, sest alkohol baasi territooriumil on rangelt keelatud ning söömiseks on võrdsed portsud üsna lühikese aja jooksul. Saame küll endale igasugu magusat lasta tuua, kuid needki mahud on mõistuse piires seatud ja ega kappi isiklike asjade kohale palju mahugi. Kellel iganes selle patuga tsiviilis probleeme oli, saab siin kindlasti kergendust.
Selline on minu nägemus patusest elust ajateenistuses.
Hetkeolukord siin on muidu hea, täna sain lõpuks ka oma muusikat kuulata, millest ma juba pikemat aega puudust tundsin ja ilmselt saan ka edaspidi. Valmistume metsa minekuks, järgmise nädala alguses on veel kuulipilduja test ning sealt edasi kõik välilaagri ja matkaga seonduv.
No comments:
Post a Comment