Lähme sõidame!

Jää minekuga algas ka meie minemine igale poole laia maailma avastama, aga mitte kaugemale, kui Naissaar või nii, et Eesti rannik silmest kaoks. 2 nädalat on mõlemad sisaldanud endas üht 3-päevast sõitu.

Juhtuski nii, nagu ma arvasin. Me ei teinud mitte ühtki sõitu n-ö üksi. Varasemalt koos vanadega, nüüd koos noortega. Mitte, et see halb oleks, hoopis vastupidi. Nõnda peab vähem tegema. Eriti veel, kui ise üks vanadest oled. Esimene sõitudest oli ebameeldiv. Pidevalt pidi kusagil tegevuses olema. Kusjuures 90% sellest oli lihtsalt väljas passimine, kus meil reaalselt midagi teha polnud. Pidime vaid ootama, millal ohvitserid oma lugematud navigeerimiskatsed ära teevad ning alles siis hakkas harjutus ka meid hõlmama. Häireid oli tookord vähe. 3 vahi süsteem on hea - see annab palju rohkem võimalusi magamiseks. Teoreetiliselt on sellega võimalik magada kuni 10h päevas, millest aga tubli ja oskusliku tegevuse korral realiseerub umbes 7h. Jep, magada tuleb osata. Mitte siis, kui sul vaja, vaid siis, kui selleks on võimalus. Esimene sõit oli see oskus mul täiesti puudulik, kuid juba teisel sõidul sai seda usinalt õpitud ja rakendatud.

Üldiselt meeldiski teine sõit mulle rohkem. See erines esimesest paljuski. Igasuguseid harjutusi või töid oli imevähe ning kogu aeg oli kas vaba puhkeaeg või häire. Isiklikult pean ma seda variant paremaks, kuna kokkuvõttes tuleb tegevust vähem ja häired mind juba ammu enam ei eruta. Enam ei püüa end kiirete aegadega kellelegi tõestada ning teades, mida teha tuleb, on kõik üpris lihtne.

Need kaks nädalat möödusid uskumatult kiiresti. Eesoleval nädalal me kuhugi ei lähe, küll aga tuleb edaspidi veel üks nädalane ja kahenädalane sõit.

Ja lõpuni oli jäänud veel 39 päeva.