Uus sats ajateenijaid jõudis lõpuks kohale. See oodatud sündmus polegi aga olnud niivõrd lilleliste tagajärgedega nagu võiks vanema ajateenija staatuse omandamist pidada. Ühelt poolt saab järjekordselt tõestust fakt, et suurim rõõm on kahjurõõm, samas tõstetakse ka meil distsipliininõudlikkust ja läheb veel kaua aega, kuni uued ka laevadele lubatakse.
Oh seda kahjurõõmu. Vaadata, kuidas eksitakse saja erineva asja vastu, uskumata, et ise samasugune olla võisin, kuidas uued jaoülemad, kes meile head sõbrad, neile suured juhid ja õpetajad, SBK rühmasid käsutavad - kõik see teeb tõstab tuju, sest kellelgi teisel on veel halvem kui meil. Neid ootab sel nädalal ees kiirrännak eriväelaseks pürgija juhtimisel, meid aga sama loidumine, mis alati. Hakkan vaikselt aru saama, kust tuleb vanematel see tahe nooremate elu raskeks muuta. Ühelt poolt on see tingitud saadud võimust, mis juba iseenesest muudab inimest (Stanford prison experiment) ning sinna lisaks kummaline õiglustunde tagasilöök, mis paneb kartma, et kellelgi teisel võiks elu parem olla, kui endal samas situatsioonis oli. Seda kõike võimendab kaaderkoosseis, kes ise samasuguste jõudude poolt piinatuna end jaoülemate peale välja elab ning jaoülemate elu raskemaks muudavad.
Täiesti lampi asuti ka meil keelama mugavusi, mis muidu laevasolekut kasarmuelust paremaks tegid. Lihtsalt, kui tuli uus SBK, siis ei tohi ka meil enam hea olla. Olenamata sellest, et noored ja laev hetkel veel kuidagi kokku ei puutu, sest kulub veel 10+3 nädalat, kuni neid pardale lubama hakatakse. Siis aga läheb elu jälle paremaks, sest ilmselgelt hakkavad laevatöid tegema noored, mitte vanad.
Lõpuks tuleb välja, et oleks parem, kui noori poleks üldse tulnudki ning võinuks rahulikult oma aja ära istuda. Nüüd peab kõike korralikumalt tegema ja rivistused kestavad ebamõistlikult kaua. Vähemalt ei pea enam kasarmut koristama. Kahjurõõmgi annab kehvematel päevadel sooja, teades, et meil on veel olla...
150 päeva lõpuni, kui neil alles ca 330.
No comments:
Post a Comment