Niisiis, mis veel viimasel ajal juhtunud ja korda saadetud.
Juba pikemat aega on Divisjon ja kogu ülejäänud Baasikaitsekompanii vahel mingi vimm olnud. Tegelikult on see peamiselt just BaKaKo-poolne. Põhjus? Sest Divisjon ilmselgelt laiskleb terve päeva midagi tegemata. Ja üldse ei allu nad korrale ega korista. Loomulikult on tegemist ilmselge laimuga. See, et meie ei mölla kõhuli lumes või ei harjuta söösta-katat ning muid toredaid tegevusi värskes õhus, ei tähenda, et me üldse mitte midagi ei teeks. Vanad laevadel laevadel on pidevalt vaja midagi hooldada, parandada või üldse midagi uut luua. Tegelikult on küll põhjus selles, et midagi peavad ajateenijad ometi tegema. Olgu selleks või pesemata seina ülevärvimine või vetsu õhukindlaks muutmine. Lisaks veel AG-drillid (tulekahjuvarustuse selgapanek) ja tulekahjuhäired. Lihtsalt maha istuda üldjuhul ei saa, midagi leiab alati teha.
Üks näide sellest, kuidas Divisjon kõiges süüdi jääb. Läksime, nagu alati, reedel, Tasuja meeskonnaga voodipesu vahetama. Lattu jõudes otsustas materjaliteenistuse ajateenija, et kuna Divisjon koosneb laiskadest ja ebapädevatest, siis tuleb neile tavalise rätikuga komplekti asemel anda teised, kehvema, linase valge rätikuga komplektid, kui kõik ülejäänud saavad pehme ja rohelise rätikuga variandid. Kuna seinaga vaidlemine on väheproduktiivne, siis tulime tulema ning asetasime rätikud nagu ikka, tooliseljale ning tegime voodid üles. Ei läinud kaua aega, kui tuli MOKA (mereväe operatiivkorrapidaja abi, suht tähtis nina iga päev) ja pistis kisama, et miks meil erinevad rätikud on. Njah, eks me siis seletasime olukorda ning lõpplahenduseks said seekord küll pähe materjaliteenistuse tegelased, kuna MOKA ise juhtus olevat nende ülem. Vahest on aga nii, et on keeruline aru saada, kas me kasarmus viibides oleme üks osa mereväebaasist või mitte. Näiteks, kui midagi on toas valesti: prügikast täis (kuigi see saab alati õigetel aegadel tühjendatud), voodid liiga vähe pingutatud (katsuks korra ka teistesse tubadesse kiigata) või misiganes muu põhjus, mida leiab tahtmise korral alati - kõigil nendel juhtudel on Divisjoni eluolu BaKaKo-omadele väga tähtis. Kui aga meie radikas juba mitmendat päeva lekib ja me sellest teatama läheme, vastatakse meile, et Divisjoni kasarmu pole nende asi. Õnneks on tegu juba iidse vaenuga ning üldiselt võtavad Divisjoni ülemad kõiki sellelaadseid kaebusi juba vastava suhtumisega ning ei tee suurt numbrit.
Neljapäeval juhtus aga midagi vahvat, mis sai juhtuda vaid tänu reale õnnelikele juhustele. Kuna baasis tiirutas ringi Kaitseväe ülem, siis oli laeva kaader suures osas kuhugi kadunud. Lisaks olid kõik nädalaks määratud tööd tehtud ning tekkis väike puhkemoment. Märkasime, et madrus Saarepuu oli otsustanud omavoliliselt ära magama minna. Tekkis idee. Kolm meest ajasid selga AG-varustuse (tulekindel ülikond, balloon, hingamismask, kindad, kiiver) ning tormasid magaja kajutisse, õppehäiret teeseldes. Vaatamata väljamõeldud häire absurdsusele, kus alguses pidi Saarepuu olema kannataja rollis ning hiljem vooliku ja tulekustutiga välja jooksma, kõik õnnestus. Kordagi polnud vaesel magajal aega mõeldagi, mis juhtunud on, lihtsalt lajatasime talle käsklusi, mida ta kuulekalt järgis, isegi kui vahepeal kuumalaine tõttu kõhuli maha viskuma pidi. Unesegane inimene on vist küll peaaegu kõigeks valmis. Igatahes, niivõrd palju nalja pole veel ammu saanud. Siiski tuleb nentida, et see kõik sai juhtuda tänu suurele õnnele: tööd olid tehtud, kaadrit vähe, komandöri abi ja mehaanik juhtusid, nagu hiljem välja tuli, olema töökojas, meile oli antud luba teha iseseisvalt AG-drilli, madrus Saarepuu magas rahulikku und ning kellelgi tuli hea idee.
Mõnevõrra tormilise töönädala lõpetas linnaluba, mis viimasel ajal väheke haruldasemaks muutnud on.
Reservini jäi veel 132 päeva, kusjuures oldud on juba maagilised 200.
No comments:
Post a Comment