Valgustus

Valgustatus saabub ikka pisut ootamatult, aga see eest üsna meeldivalt ja põhjapanevalt. Pikalt olen otsinud head võrdlust, midagi, mis kirjeldaks ajateenistust mereväes piisavalt hästi. Nüüd, tänu juhusele ja heale sõbrale olen selle leidnud. Kuigi minu enda teadmised sellest põhinevad vaid vanemate juttudel ja meedial, mitte omal kogemusel, võin siiski üsna kindlalt väita, et ajateenistus mereväes on täpselt nagu NSVL. Nüüd, kus võrdlusobjekt on leitud, näeme, et sarnasusi on vapustavalt palju.

Mitte keegi pole siin omast vabast tahtest, kusjuures süsteemist koheselt ja jäädavalt lahkumine on võimatu. See, mis meile praegu on linnaluba, oli meie vanematele tuusik, luba sõita välismaale. Mõlemal juhul jääd süsteemiga tugevalt seotuks, ning loa kestus on vaid üürike. Olemise sunnist ja režiimivastasusest tulenevalt puudub inimestel igasugune motivatsioon töötada. Seda alamotiveeritust võimendab veelgi fakt, et töö kvaliteet pole oluline, palk jääb samaks igal juhul ehk siis nigelaks. Seetõttu on alluvatele ehk töölisklassile kasulik kõike teha nii laisalt ja sellest tulenevalt kehvasti, kui vähegi võimalik. Erakordselt madalast tööefektiivsusest ja -kvaliteedist kannatavad aga kõik järgnevad põlved. Levinuim ja kahjuks kõige kasulikum mõttelaad ongi "Pärast mind tulgu või veeuputus!"

Puudus on igapäevaelu vahenditest, kõigest välismaailmas olemasolevatest luksustest. Ajateenistuses pakub leevendust pisike puhvet, mis samuti kiiresti parimast kraamist tühjaks ostetakse. Apelsinid, banaanid ja muud eksootilised tooted on vaid ilus unistus. Raha nagu oleks, aga midagi selle eest saada pole. Kui juba üldse söögist rääkida, siis see ongi tihti sama nagu sööklates üle 20 aasta tagasi.

Isegi kommunism on ühine. Ajateenistuses õpetatakse juba varasest SBKst, et rühm peab olema ühtne nagu üks mees, mitte saja erineva arvamusega individuaalide grupp. Kõike tehakse ühiselt koos. Kõik, mis ei mahu väikesesse isiklike asjade jaoks mõeldud kappi, on ühine vara. Lugu on ehk hullemgi kui Nõukogude Liidus, sest ka elada tuleb ninapidi koos, magada voodi voodi kõrval. Kõik inimesed on jaotatud omaette allüksustesse nagu vanasti kolhoosidesse, kus igaühel on oma töö teha ja ülesanne täita.

Hirmsaim paralleel on aga nomenklatuur. Täpselt sama tähtis, ülerahastatud, idealistlik ja eksimatu kui NSV Liidus. On selgelt eristatavad ülemused ehk parteiliikmed ja ajateenijad ehk kõigega nõustuv rahvarämps. Režiimivastaste ideede väljendamine toob kaasa paksu pahandust. Kõik peavad mõtlema ühtemoodi, nii, nagu kõrged ülemad. Juba definitsioonipõhiselt ei saa ajateenijal kunagi õigus olla. Tihti juhtub ka nii, et juhid on oma karjääris tõusnud nii kõrgele, et enam üldse ei taju ega mäleta, kuidas see elu madalamal ühiskonnaklassil käib. Sellest tulenevalt annavad nad välja täiesti mõistusevastaseid seadusi või käske, millel puudub igasugune side loogikaga.

Üleüldse tundub Eesti Kaitsevägi vastavat kolmele sotsialismi võidule:
vähevõitu,
kallivõitu,
sitavõitu.