Nüüd on siis kõik. 11 kuud läbitud ning minust sai reservväelane. Suur enamik teenistusest kajastub blogi varasemates postitustes, seega keskendugem sellele, mida veel öeldud pole.
Praegu on õige moment tulemaks tagasi põhjuste juurde, miks ma üldse selle blogi lõin ja kas need ka vilja on kandnud. Enne ajateenistusse astumist püüdsin ma igati leida mingisugust informatsiooni selle kohta, mis mind seal ees ootab. Mitte seda propagandat, mida kuuleb telekast ning loeb infovoldikutelt, vaid puhast, ausat ja otsest kogemust. Selle ma ka leidsin ning justnimelt ajateenija blogi näol ja ma olen talle väga tänulik. Suurendamaks võimalust, et inimesed, kes on samas situatsioonis nagu mina 11 kuud tagasi, leiaksid selle info, lõingi ma oma blogi. Lisapõhjus, mida ma ei osanud enne ette näha oli võimalus ennast välja elada. Kui vahel ikka närv must või tuju täiesti nullis, siis just kirjutamisest sai see hädavajalik paus ja väljund. Lisaks eelnimetatud põhjustele toimib see blogi mulle endale isiklikult päevikuna, mida on nii hiljem kui ka juba praegu huvitav lugeda. Kõige tipuks märkasin mingil hetkel, et leidub inimesi, kes seda loevad ning see andis kõvasti motivatsiooni ning püüet asja kvaliteetselt teha juurde, iseasi, kas see ka nii välja kukkus.
Ootuste täitumise või mittetäitumise võib kokku võtta väga lihtsalt: ajateenistus iseenesest ei anna mitte midagi, küll aga võtab. Kõik hea, mida sealt võiks loota saada tuleb ise teha ning samal ajal tuleb rasket vaeva näha ka selle hoidmises, mis sul juba olemas on. Ehk siis füüsiline vorm ei tule vaid käskudele alludes, vaid oma piiratud vaba aja spordile pühendamises, samuti distsipliin ja korraarmastus. Siiski kipub inimene teenistuse jooksul vaimselt võimekuselt nõrgemaks jääma, mistõttu tuleb sellega tegeleda.
Ajateenistuse ideel iseenesest polegi väga viga, kuid teostus on rohkem kui puudulik. Kindlasti leidus ajateenistuses minu jaoks kasulikke aspekte, kuid nüüd, kus terve aasta on lihtsalt kadunud, näen, et hind selle kasu eest on kaugelt liiga suur. Ma võin täiesti kindlalt öelda, et kui kunagi peaks midagi juhtuma ja mobilisatsioon välja kuulutatama, siis olen mina äärmiselt skeptiline selle ilusas ja plaanipärases toimimises. Isegi, kui inimesed saadaks kohale ja varustatud, siis kogu selle krempli juhtimine küll välja ei tule. Hea näide erakordselt kehvast otsustusvõimest on see, kui pannakse jaoülemaks vanemmadrus, kes kogu oma ajateenistuse on veetnud laos asju ühel riiulilt teisele tõstes.
Erakordselt palju kipub korduma küsimus: "Kas siis peaks ajateenistuses käima või mitte?" Minu vastus sellele on, et otsus tuleb langetada igaühel ise, aga teha seda informeeritult, toetudes tõestele allikatele ning mitte lasta ennast kaasa vedada levitatavast propagandast ning inimeste pimedast muljest Eesti Kaitseväest. Kogu värk on kõige ehtsam Podjomkini küla, seega piilugem enne otsuse langetamist ka korra fassaadi taha.
Minul on nüüd kogu tee käidud, ilmselt teistmoodi, kui paljudel, kuna teenisin laeval, aga põhiolemus jääb samaks. Ja kõigile, kes muidu ei saa, kui et peavad ära käima, nendele soovin ainult jõudu ja jaksu.
10.07.2012 - 07.06.2013
Tere Taavi, tore on lugeda, et midagi pole muutunud. Ise teenisin aega 03.01-02.12.11 Mereväes. Olin pool ajast nii baasikaitse kompaniis (meie ajal lahingrühm) ja teise poole divisjonis. Mul avanes võimalus poole teenistuse pealt BaKaKo-st divisjoni lipsata, sest üks võitleja murdis jalaluu. Muidugi haarasin ma kohe võimalusest kinni, et elu omal huvitavamaks teha. Kuna teenisin BaKaKo-s ametipostil, mis eeldas tihedat koostööd rühmaülemate/vanemate ja kompaniiülemaga, siis sain hästi tunda, seda mida sa kirjeldasid divisjoni ja bakako vahelise hõõrumise all. See oli ka tol hetkel jabur, olles ise kasarmukorrapidaja sain ka ise pidevalt käske kantseleist, et divisjoni tuba ´´hoolikalt´´ inspekteerida. Kuna sattusin teenima ajal, mil hakkas ülemineku periood tulema, siis sina vist ´´tivolist´´ ja muudest toredatest ettevõtmistest ei tea. Alukate väel tantsimised kasarmu ees, öised rivistused, sest kompaniikorrapidajal on öösel üksi ju igav. Minu ajal ei olnud MOKA kasarmus, vaid asus punases majas ja sbk ajal oli jaoülematel vaba voli teha, mis iganes soovivad, mis iganes ajal. Ise hindasin divisjonis veedetud aega palju kasulikumaks, kui kompaniis. Reservi läksin kompanii alla, ehk siis laigulisena, eelmine oktoober käsin ka RÕK-is ära. Peaks kattuma sinu ajateenistusega, ehk siis nädala olime koos sinuga võitluskaaslased.
ReplyDelete