Pole nüüd juba tükk aega kirjutanud. Seda seepärast, et alguses oli liiga vähe, millest kirjutada ning siis hakkasid erinevad asjad juhtuma, kuid enam aega kirjutamiseks polnud. Nüüd siis hästi palju.
Nädalavahetusel toimusid erinevad väljasõidud nagu ikka. Käisime patarei vanglas ekskursioonil, kus, nagu ma aru sain, giid oli ise seal istunud. Ekskursiooni vältel keerles mul kogu aja peas Kunnase "Sõdurjumala teener", mis kirjeldas sarnast õhustikku. Käisime vaatamas Eesti klubialgpalli, mis on kohapealt vaadates veel haledam kui televiisori vahendusel, sest üksikute fännide karjed kostavad päriselus paremini. Etteruttavalt nii palju, et järgmisel nädalal, kohe pärast metsa läksime koondisejalgpalli vaatama, mis peale full-HD, Surround soundi, 360-kraadise vaate ja 4D kogemuse külma tuule näol, polnud midagi erilist. Lisaks jäi saamata umbes 2,5h und. Käisime ka korvpalli vaatamas, kuhu jõudis teiste hulgas Sidepataljon, kus teenib mu endine klassivend, kellega siis poolajal veidi muljeid sai vahetatud. Kokkuvõttes sain kinnitust, et meil siin mereväes, on üsna hea elu.
Üks olulisi murdepunkte saabus, kui esimest korda kasutati individuaalset karistamist nendel, kes pidevalt korda rikuvad, mitte enam kogu rühma peal. Ülesandeks oli siis kaasvõitlejate tassimine mööda staadioniringi. Kahjurõõm tundub ikka olevat see suurim rõõm.
Õpingud on juba pööratud veidi pioneerihõngulisemaks ning selle raames saabus meile Tapalt leitnant U. Tegemist väga kindlameelse ja eelkõige asjaliku kaitseväelasega. Tunnid temaga olid üsna huvitavad. Eriti kummaline olukord saabus siis, kui ta meile üksikasjalikult ära rääkis, milline saab olema meie järgnev teenistus juhul, kui me peaksime minema pioneerirühma võii transporti. Mitte ära unustada, et eelnevalt ei osanud siin samas, mereväebaasis keegi mõhkugi öelda. Pioneerisaatus muutus saadud jutuga isegi veidi vastuvõetumaks.
Mets. Muidugi mets, sealt me ei pääse. Kõik oli suhteliselt sama võrreldes eelnevate välilaagritega. Käisime orienteerumas, mis mul seekord üllatavalt hästi õnnestusid, päevasel variandil jäin rühma peale kolmandaks. Öine variant läks veelgi paremini, kui ma suutsin kõige kiirema aja teha, aga siinkohal peab tunnistama, et mul joppas ikka roppu moodi. Esiteks saime alustada peaaegu esimestena, mis tähendas, et oli veel üsna valge ning esimesed punktid said hõlpsalt leitud. Teiseks oli üks punktidest kohas, kus ma päeval olin käinud, mis muutis selle leidmise erakordselt lihtsaks. Need väikesed võidud tõstsid motivatsiooni tunduvalt ning magamatusest kurnatud meel sai jälle positiivsema käigu sisse. Välilaagri ajal ei puudunud ka laskmine, mis tundub muutuvat järjest põnevamaks. Seekord tulistasime isegi lühikeste valangutega, mida tavaliselt SBK ajal ei pidavat saama, ning hiljem ka aja peale.
Selline võiks siis olla lühike kokkuvõte minu mõningatest juhtumistest 11 kuu jooksul. Varsti tulebki lõpurännak ja siis ongi SBK läbi. Veel viimane söösthüpe.
Muide, kui eelnevatest kirjutistes on silma hakanud ja teadmine järgnevateks, siis kui vahel on mõned sõnad eriti imelikud või ebasobivad, siis see tuleneb minu telefoni auto-correctist, mis üldjuhul on hea asi, kuid vahel annab tagasilööke. Ja ma ei viitsi neid kirjutisi ise eriti üle lugeda.
Ja lõpuni oli jäänud veel 275 päeva.
No comments:
Post a Comment