Nonii, tere jälle! Mulle meeldib postitusi linnaloal kirjutada, mitte, et mõte kuidagi paremini jookseks, aga ikkagi. Seekord oli täitsa tegus nädal: tuletõrjeõppus, MBK eksam, päästeõppus ja laevadele suunamine.
Esmaspäev oli siis viimane päev MBK õpet, kus me saime olla nagu päris filmi-tuletõrjujad: balloonide, maskide, kummikute ning kõigi muude kellade ja viledega. Lasti ka natuke disko-suitsu, kuigi peamine asi, mis nägemist varjutas oli uduseksminevad prillid silme ees. Seda muidugi seepärast, et arvati, et meie satsi jaoks on õhk balloonist otsas, mille tõttu tegime kogu nalja n-ö kuivalt läbi. Järgmise satsi jaoks aga avastati, et õhku on veel küllaga. Igatahes eriti lõbus ei olnud neid voolikuid ja "kannatanuid" mööda koridore ja treppe vedada. Õnneks tuleb selletaolisi õppuseid/häireid veel aga küllaga.
Teisipäeval kontrolliti meie teadmisi 36 erineva teemakohase lihtsa küsimusega. Mul õnnestus saada skoorids 88/95. Valmistusime ka eelseisvaks parveõppuseks.
Kolmapäev. Kell 10 kõik Pitka vasakusse poordi, suured oranžid veekindlad kombekad seljas. Päästeparved visati vette ja lasti täis. Seejärel tariti need umbes 200-300m kaugusele merele, mille järel me kõik vette hüppasime ning nendeni ujuma pidime. Kostüümid hoidsid küll kindlalt vee peal, aga tegid ujumise palju keerulisemaks. Igatahes jõudsime parvedeni, ronisime sisse ja valmistusime seal veetma järgmised 24h oma elust. Põnev, kas pole? Ei, ei ole! Kas kujutad ette, oled kunagi viibinud 5-le inimesele mõeldud telgis? Kindlasti oled. Fantaseeri nüüd koos minuga natuke. Too see telk endale mõttes silme ette. Kui pilt sellest lõputust ruumist ja matkalõbust ära on kadunud, siis võime jätkata, kuid telk jätke alles. Nüüd proovi sinna mahutada 10 inimest, kellel on seljas XXXL suuruses talvekombekad. Ei õnnestu? Proovi veel. Heaks vihjeks ja abimeheks on Tallinna kilud. No vot, niiviisi õppisimegi 24h, et mis tunne siis kiludel seal karbis ikka täpselt on. Paar krampi, valutav selg ja korduvalt ärasurnud jäsemed ning üks maakera teljepööre hiljem kästi kõigil parve katusele ronida. Olime pääsenud. Silmapiirile ilmus päästekopter, mis meid kõiki ükshaaval pardale vintsis ning turvaliselt hiljem maha asetas. Tunne oli võimas, isegi niivõrd, et kõik meie kannatused said sellega tasutud. Käisime saunas ning läbinud oma päris viimase MBK õppuse, võisime selga panna uued, musta värvi töövormid. Aga see oli juba neljapäev, üks väga kordaläinud päev.
Reede. Hea päev otste kokkusõlmimiseks. Hommikupoolikul lõpetasime päästeõppuse varustuse hoolduse. Enne lõunat aga saabus see kõige olulisem hetk: laevadele suunamine. Sellest hetkest alates eristume "põõsastest" täielikult, veetes suurema osa ajast laeva peal, isegi siis, kui laev sadamas on. Ootuspäraselt sai minu teenistuskohaks laev Tasuja. Üldiselt asi kokku võtta, siis laeva peal on peaaegu kõik parem kui kasarmus: söök, koristamine, vaba aeg, tehniline varustatus külmkapi ja mikrolaineahju näol ning veelgi leebem distsipliin kui kasarmus. Lisaks oli meie laevatäis ainud, kes sai loa esmaspäeva hommikuks, mitte pühapäeva õhtuks.
Väga kiirelt möödunud nädal igatahes. Edaspidi lubati sõite ja värki. Negatiivsema poole pealt tulevad ilmselt õppehäired aja peale, kuid natuke võib ju kõigi nende vahvate eeliste eest maksta ka.
Aega reservini veel 241 päeva.
No comments:
Post a Comment