Järjekordne nädal mööda läinud. Praegu toimubki elu üks nädal korraga - elae tööpäevad üle ning saabub vabastav nädalavahetus. Ja siis kõik otsast peale. Nädalatel on vaid numbrid. Tõenäosus, et juhtub midagi uut ja erutavat aina väheneb ning sellega seoses harvenevad ilmselt ka siinsed postitused. Seekord saime juba laevaga sõita.
Laevasõit oli minu jaoks midagi eriti vahvat, mida ajateenistuses teha. Isegi tormi tahtsin näha. Enam mitte. Esimene päev pärast väljasõitu saabus minu oodatud tuul 20 m/s koos 3m lainetega. Olla sellise ilmaga väiksel laeval on kogemus, mida ma enam kunagi korrata ei soovi: liikumine laeval toimub seinast seina, tugipunktist tugipunkti ning minu magu seda välja kannatada ei suvatsenud vaid otsustas kahel korral maitsva söögi valest otsast väljutada. Ülejäänud sõit möödus aga rahulikult. Harjutasime tekitöid ja seda, kuidas 2 min tuletõrje varustus selga saada. Kogu reisi iseloomustas üldine magamatus (9h, max 3h järjest, 72h jooksul). Kuidas varsti saabuv nädalane väljasõit välja nägema hakkab, ei tea.
Esimese lume saabumine reedel andis kogu nädalale rõõmsama maigu. Hommikul ärgates oli suurem osa kasarmust akna alla koondunud, vaatamas saabunud imet. Hommikuvõimlemine toimus kõigest hoolimata ning üsna lustlikus laadis. Natuke sai isegi umbes viiekümnekesi lumesõda peetud, aga peagi märkas seda korrapidaja ning pani kogu lõbule lõpu. Saabunud lumi tähendas aga ühtlasi ka laeva puhtaks rookimist ning külma ilma, mis pole sõitu minnes just kõige soovitavaks enne, aga ehk läheb veel uuesti soojemaks, ikkagi oktoober ju alles.
Lõpurosinaks veel tsitaat vanemalt ajateenijalt, kellegi kurtmise peale millegi suhtes:
"Jah, aga siin pole õiglust ega loogikat, sa oled sõjaväes."
No comments:
Post a Comment