Jälle üks nädal mööda läinud ning õnnelikul kombel lõppes see ikka linnaloaga. Tuleb loota, et nii saabki olema. Väga palju selle aja jooksul küll juhtunud pole aga midagi ikka. Teooriatunnid jätkuvad samas vaimus, käisime Kalev SPAs enesepäästet harjutamas ning selgeks on saanud ka paar tõde ajateenistuse kohta mereväes. Tegelt oli veel üht-teist põnevat, aga ma jätsin oma märkmiku kasarmusse, seega tuleb leppida sellega, mis veel meeles on.
Jätkub siis neljanädalane õppekava, mida tehakse kolme nädala jooksul, kuid millega saaks vabalt hakkama ka kahe nädalaga. Ühesõnaga, kõvasti šlangimist. Ennelõunased tunnid lõppevad üldjuhul 1-2h enne lõunat ning pärastlõunased kuni 3h enne määratud aega. Seega jah, vaba aega, mis küll de jure peaks olema aeg enesetäiendamiseks, mis aga de facto kulub kõigele muule meelepärasele, on palju. Vahel lastakse meid klassist välja ka, mõnevõrra praktilisematele harjutustele kas laeva või selle ümbrusesse. Sel nädalal saime näha, kuidas toimub pinnaltpääste mees-üle-parda-häire korral ning käisime ise mootorpaadiga kannatanut (mingi kummist topis, mille jalad kaaluvad sama palju kui kogu ülejäänud kere - vot sulle reaalset kaalujaotust) paati vinnamas. Lisaks saime surtsu või paar pulberkustutit lasta, tuletõrjevoolikuga mängida ning kõige lõpuks ühe korraliku warmduscheri maha pidada.
Üks eredamaid seiku sel nädalal oli käik Kalev SPAsse. Saime ise vees proovida, kuidas on riietega ujuda ning nendest endale päästevahendeid teha. Üldiselt on riiete kasutamine päästevahendina küllaltki ebaefektiivne meetod, kuid võib-olla aitab see säästa natuke rohkem energiat, kui kulub nende töökorda seadmiseks. Lisaks saime hüpata sealsest tormist kuskil 5 ja 7 m kõrguselt. Paari inimese jaoks osutus see liiga suureks katsumuseks, kuid mulle pigem mitte, sest suvel olen käinud Tõrvas ning hüpanud sealsest hüppetornist 12-15m pealt (kes teab täpsemalt, kui kõrgel see viimane platvorm on, kommenteerigu julgesti, oleks huvitav teada). Kuna me käisime seal kahe grupina ja öörahust, siis pääsesime kahel päeval hommikuvõimlemisest ning saime tund aega kauem magada, võit missugune.
Näinud Divisjoni elu nüüdseks juba paar nädalat, on ilmenud üks kurb tõsiasi: väliselt oleme justnagu kõva eliit, kes sõidab kallitel laevadel, riietub teistmoodi ning on muidu teistest paremad ja tublimad, siis tegelikult on asi suht vastupidi. Samal ajal, kui meie Baasikaitserühm teostab lahingvarustuses 48h häireid, istume meie kasarmus ja lööme aega surnuks. Samalaadseid näiteid on mitmeid ning selline üldine silmakirjalikkuse tunne saab järjest suuremat tugipinda. Eriti lõbusaks läheb asi siis, kui olukord tõlkida ümber inglise keelde: I'm a marine serving on the Avenger. Kõlab nagu vingelt ja pole valetamine, aga ikkagi jääb selline veider maik suhu. (Ma tegelikult tean küll, et nimesid ei tõlgita, aga nagu teada, siis maailmas on palju asju mida ei tohi, aga ikka tehakse) Ahjaa, anti teada, et ilmselt lähen mina meie staabi- ja tuukrilaeva, Tasuja, peale.
Reedel tagasi sõites võtsime peale paar hääletavat ajateenijat Tapalt, kaks tulevast nooremallohvitseri, kellega sai erinevaid muljeid vahetatud. Tuleb välja, et kuigi teiste SBK võis olla raskem, oli see ka tunduvalt põnevam.
Järgmine nädal uue hooga, kuigi ajateenistus on oma olemuselt hoopis midagi muud, kui see oli alguses, nüüd, kus nädalavahetused vabaduses olla saab.
Ja reservini oli jäänud 247 päeva.
No comments:
Post a Comment