Mõttetus

Ajateenistuses olles midagi akadeemilist inimestelt vist mitte kunagi ei nõuta; vähemalt siiani pole seda tehtud. Sellega tekib hirm nii-öelda vaimselt degenereeruda, mis omakorda paneb otsima kõikvõimalikku mõttetegevust. See aga võib kaasa tuua väga kummalisi tulemusi, näiteks alljärgnev.

Ma olen täheldanud suurt sarnasust rividrilli ja tantsimise vahel. Mõlemate puhul õpime alguses põhiliigutusi ja teeme neid robotlikult, nägemata kaugemat resultaati. Kui aga kord samm klappima hakkab ja kõik muusikaga kokku läheb (marsi- ja tantsumuusika), siis on tunne hea, tekib rütm ja kooskõla. Lisaks on mõlemad kasutatavad pidulike sündmuste puhul. Siiski, midagi on nagu valesti, igaüks meist, ma usun, pigem tantsiks kui kõnniks tühja pilguga mööda maad. Ilmselt on asi "pisidetailides" nagu vaba tahe ja intiimsus, mis kindlasti kuuluvad tantsu juurde, kuid hoiavad väga kaugele igasugusest rividrillist.

Teiseks olen ma juba pikemat aega juurelnud selle üle, kas vaba tahte vastaselt antud tõotus on siduv, kas lubadus, mis on antud püssitoru ees, kuulub täitmisele või võib lubaduse andja hiljem sellest taganeda. Just nii on  lugu meie lõputõotusega, mille me andma peame ja kus me tõotame vajadusel surra Eesti Vabariigi eest ja täita mistahes antud käsu. Minule sellest ei piisa, sest niiviisi annan ma ennast täielikult, loobudes oma õigustest, riigi hoolde. Ma ei taha väita nagu ma poleks patrioot, kuid vabadust hindan ma veelgi rohkem.

Need olid paar mõtet, mis mu peas keerlesid. Vaimne teostus on siin tõesti keeruline, kuna puuduvad inimesed ja aeg filosoofilisteks aruteludeks ja dispuutideks. Seda ilmestab ka fakt, et erinevate väeosade vahel toimub arvukalt spordivõistlusi, kuid mitte ainsatki akadeemilist katsumust. Ilmselt on loll ja vapper sõdur parem kui iseseisvalt mõtlev ja liigselt kalkuleeriv sõdur, siiski, ennast ei muuda. Seetõttu valitsebki sõjaväes nii-öelda mõttevabadus selle puudumise tähenduses ehk mõttetus.