Praegusest hetkest alates on mul veel 8 päeva, 20 tundi ja 52 minutit aega vabas elus veeta. Jah, 11.juulil on siis minek ajateenistusse Tallinnasse, mereväkke täpsemalt. Oskan veel vähe karta ja oodata, lihtsalt tean elust seal liiga vähe.
Üks on siiski kindel - aasta kaotamine oma elust. Riik on siiamaani minult ainult mõningaid lõive siit-sealt nõudnud, sest maksudega mind veel kurnata ei saa. Kord maigu suhu saanud, on soovid tõusnud - nüüd siis nõutakse juba aastat minu elust. Minu oma armas Eesti riik. Nagu imelik ebaratsionaalne ajamasin - lähed sisse, kogu elu, mida sa siiamaani tundnud oled, peatub, läheb aasta mööda ja elu jätkub. On sellel masinal ka mingi kasutegur? On see suurem või väiksem kui ümmargune 0?
Milleks siis see aeg teenida? Öeldakse, et sõjavägi teeb poisikesest mehe. Njah, selle peale meenub kohe tsitaat minu isalt, mis on äärmiselt poliitiliselt ebakorrektne, kurb, vastik ja lootusetu, kuid tõsi: "Nagu sõjavägi teeb poisist mehe, teeb lõbumaja tüdrukust naise." Tõesti, välja arvatud erakordselt veidrad juhtumid, siis kummalegi pole antud valikut, mõlemale on see vastumeelne ja mõlemad saavad lähemalt tuttavaks elu raske osaga. Ainus vahe on, et kui ühe institutsiooni tegevtulemuseks on heatujulised ja rahulolevad inimesed, siis teisel on selleks surnud inimesed. Ma olen veendunud, et taoliseks "digimuutumiseks" on palju teisi ja kaugeltki meeldivamaid võimalusi.
Seega, patriotism, isamaa-armastus? Kas sa siis ei olegi valmis jooksma, püss käes, vaenlasele vastu, teda kõigest hingest peatada soovides? Vaatamata kõigele armastan ma Eestit, siin on tõesti hea elada, pole paremat kohta kui oma kodu. Küll aga ei ole ma valmis ebaratsionaalseteks jaburdusteks. Ükski sõda ei kordu, meie aga siiski valmistume mineviku-sõdadeks, kus automaadiga inimene midagi ära teha võis. Olgem ausad, Eesti ainus kaitsetaktika on püsida elus, kuni NATO väed kohale jõuavad, kui nad jõuavad. Teisel juhul pole meil niikuinii mingit lootust, Vabadussõda enam ei juhtu. Seega, leidkem ratsionaalsemad lahendused, kuidas üht inimest paremini ära kasutada, pannes ta sidekaabli vedamise asemel näiteks serverite riistvara tassima. Ma olen valmis Eesti riigi eest seisma, kuid mitte nii, nagu mult seda oodatakse.
Jääb järele veel füüsiline vorm ja distsipliin. Mõlemad on elus vajalikud omadused, kuid vähemalt esimese puhul peame tõdema, et seda saab ka teistmoodi ja palju edukamalt arendada. Distsipliin on vajalik korra tagamiseks, kord aga on alati ratsionaalne nähtus, seega peab inimene mingi teatud piirini olema distsiplineeritud. Sellest piirist edasi algab emotsioonitus, millegi inimesele loomuomase kaotamine. Peab tõdema, et kohti, kus arendada distsipliini on tõesti vähe. Seega peaks seda tegema ajateenistuses? Sõjavägi ei tunne seda eelpool mainitud piiri, vaid üritab kõigest hingest läheneda mingile tundmatule absolutismile, robotile, kel iseseisev mõtlemine puudub. Ma olen uhke, et suudan iseseisvalt mõelda ja küsimusi esitada ning ma kohe kuidagi ei tahaks sellest loobuda.
Ma ei kirjelda oma olukorda just roosilisena. Nii hull asi siiski ei ole, ma väga loodan, et ma suudan leida ja kinnistada selle, mida mul vaja on, üle elada selle, mis raske ja kõrvale jätta selle, mis kahjulik ning kõige selle juures lootust säilitada. Seega, vaatamata minu vastumeelsusele mineku suhtes, üritan säilitada lootust.
Aega veel vabaduses veeta: 8 päeva, 19 tundi ja 59 minutit.
No comments:
Post a Comment