Vastupidiselt minu igasugustele ootustele on algus paljutõotav: distsipliin on täitsa tore asi, ülemad on mõistvad ja isegi lahked ning ma teen asju, milleks mul tsiviilelus motivatsiooni nappis.
Hetkel on ainus ebameeldiv faktor voodi korrektne tegemine. Ülevaatusel mingi vea ilmnemisel tõmmatakse loomulikult kõik uuesti segi. Siiski, aja jooksul oskus paraneb ja kuigi ebaõnnestumise tõenäosus on üldiselt muutumatu, siis vähemalt saab selle kiiremini tehtud ja frustratsioon on väiksem.
Distsipliin on siin siiamaani küll pigem abimees kui tujumurdja: asjad saavad tehtud kiiresti ja efektiivselt. Ainult kombestik ja määrused on veel veidi segased ja keerulised, kuid küll saavad needki aja jooksul selgeks.
Ülemused tunduvad tõesti lotovõiduna. Võib-olla on aga asi selles, et ma olin valmistunus palju hullemaks.
Enne söömist rivis olles lastakse meil õhutemperatuuri pakkuda, õigesti pakkuja saab loomulikult kohe sööma minna. Küsitakse ka muid mereväega seotud küsimusi. Tundub nagu hea ja motiveeriv õppeviis. Söök, muide, on korralik ja seda on palju, tihti kõike ära süüa ei jaksagi.
Peale kõige asume vapustava vaatega kohas, ehk siis mere ääres, kus vahest valged purjekad edasi tagasi sõidavad. Tubagi on meil teistega võrreldes parem: meid on vaid 15 toa peale, kui teistel on 30+. See on tohutu eelis, kuna ruumi korrasoleku üle tuleb vastutada ühiselt ja väiksemat gruppi inimesi on tunduvalt lihtsam ühist asja tegema saada.
Ühesõnaga, elu siin pole pooltki nii hull kui ma alguses juttude põhjal kartsin. Siiamaani oleme saanud saunas käia, jalgpalli mängida ning nagu võid arugi saada, siis ei jää ka internet meile kaugeks. Eks näis kuidas edasi...
No comments:
Post a Comment