Esimesed on need, kelleks meid tehakse ja teised need, kes on selleks algmaterjaliks.
Üldiselt on siiamaani rõhk olnud meie oskusel koristada ning õmblemistööd teha. Koristamine ja objektide ülevaatamine haarab suure osa meie päevast. Lisaks on oluline, et kõigile meie riietele oleks peale tikitud märk, sest pastakas on ilmselgelt nõrkadele. Ilmsel sel ajal kui Eestit rünnatakse küürin mina põrandat või teen usinat näputööd.
Kuid see pole veel kõik, ses koduperenaised peavad saama ka teistest EESTI riigi kodanikest, kes elavad EESTI riigis, kus riigikeeleks on EESTI keel ja kes teenivad EESTI kaitseväes, mille eesmärk on kaitsta EESTI riiki, kuid kes oskavad ainult VENE keelt, vaatavad vaid VENE uudiseid ja käituvad muuseas ka nagu VENE riigi kodanikud. Huvitav, kust tuleb arvamine, et olulisel momendil on nad valmis seisma EESTI riigi eest, millest nad ei hooli karvavõrdki, sest neil on kõigest p****i?
Lisaks veel üks juhtum illustreerimaks, miks ma venelasi just ei armasta (andke andeks, aga tõestatagu siis vastupidist), igatahes AK vaatamise ajal hakkas üks neist kõva häälega pahandama, et kui mõttetu see saade on. Olgu, ärgu vaadaku, aga seal juhtuti rääkima metsavendadest. Selle peale tuli üks venelastest lagedale repliigiga, kuidas metsavennad olid Eesti esimesed terroristid.
Ärge saage valesti aru, ma ei vihka kõiki venelasi, vaid ainult neid, kes on tulnud VENE riiki EESTIsse tooma, neid, kes ei kavatsegi kunagi eesti keelt ära õppida ega seda oma lastele õpetada.
Õnneks leidub meil ka positiivseid näiteid. Minu kunagine ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja rääkis, et parimad on need, kes tahavad ja oskavad, järgmised need, kes ei oska, kuid tahavad, kohe nende järel need, oskavad, kuid ei taha ning loomulikult, kõige viimased need, kes ei oska ega taha. Meil leidub siin ka esimese kahe kategooria venelasi, kes annavad lootust, et tulevikus võib olukord olla parem.
No comments:
Post a Comment