Eksperiment: Inimese mõtlemisvõime n-ö unepealt.

Niisiis, mis veel viimasel ajal juhtunud ja korda saadetud.

Juba pikemat aega on Divisjon ja kogu ülejäänud Baasikaitsekompanii vahel mingi vimm olnud. Tegelikult on see peamiselt just BaKaKo-poolne. Põhjus? Sest Divisjon ilmselgelt laiskleb terve päeva midagi tegemata. Ja üldse ei allu nad korrale ega korista. Loomulikult on tegemist ilmselge laimuga. See, et meie ei mölla kõhuli lumes või ei harjuta söösta-katat ning muid toredaid tegevusi värskes õhus, ei tähenda, et me üldse mitte midagi ei teeks. Vanad laevadel laevadel on pidevalt vaja midagi hooldada, parandada või üldse midagi uut luua. Tegelikult on küll põhjus selles, et midagi peavad ajateenijad ometi tegema. Olgu selleks või pesemata seina ülevärvimine või vetsu õhukindlaks muutmine. Lisaks veel AG-drillid (tulekahjuvarustuse selgapanek) ja tulekahjuhäired. Lihtsalt maha istuda üldjuhul ei saa, midagi leiab alati teha.
Üks näide sellest, kuidas Divisjon kõiges süüdi jääb. Läksime, nagu alati, reedel, Tasuja meeskonnaga voodipesu vahetama. Lattu jõudes otsustas materjaliteenistuse ajateenija, et kuna Divisjon koosneb laiskadest ja ebapädevatest, siis tuleb neile tavalise rätikuga komplekti asemel anda teised, kehvema, linase valge rätikuga komplektid, kui kõik ülejäänud saavad pehme ja rohelise rätikuga variandid. Kuna seinaga vaidlemine on väheproduktiivne, siis tulime tulema ning asetasime rätikud nagu ikka, tooliseljale ning tegime voodid üles. Ei läinud kaua aega, kui tuli MOKA (mereväe operatiivkorrapidaja abi, suht tähtis nina iga päev) ja pistis kisama, et miks meil erinevad rätikud on. Njah, eks me siis seletasime olukorda ning lõpplahenduseks said seekord küll pähe materjaliteenistuse tegelased, kuna MOKA ise juhtus olevat nende ülem. Vahest on aga nii, et on keeruline aru saada, kas me kasarmus viibides oleme üks osa mereväebaasist või mitte. Näiteks, kui midagi on toas valesti: prügikast täis (kuigi see saab alati õigetel aegadel tühjendatud), voodid liiga vähe pingutatud (katsuks korra ka teistesse tubadesse kiigata) või misiganes muu põhjus, mida leiab tahtmise korral alati - kõigil nendel juhtudel on Divisjoni eluolu BaKaKo-omadele väga tähtis. Kui aga meie radikas juba mitmendat päeva lekib ja me sellest teatama läheme, vastatakse meile, et Divisjoni kasarmu pole nende asi. Õnneks on tegu juba iidse vaenuga ning üldiselt võtavad Divisjoni ülemad kõiki sellelaadseid kaebusi juba vastava suhtumisega ning ei tee suurt numbrit.

Neljapäeval juhtus aga midagi vahvat, mis sai juhtuda vaid tänu reale õnnelikele juhustele. Kuna baasis tiirutas ringi Kaitseväe ülem, siis oli laeva kaader suures osas kuhugi kadunud. Lisaks olid kõik nädalaks määratud tööd tehtud ning tekkis väike puhkemoment. Märkasime, et madrus Saarepuu oli otsustanud omavoliliselt ära magama minna. Tekkis idee. Kolm meest ajasid selga AG-varustuse (tulekindel ülikond, balloon, hingamismask, kindad, kiiver) ning tormasid magaja kajutisse, õppehäiret teeseldes. Vaatamata väljamõeldud häire absurdsusele, kus alguses pidi Saarepuu olema kannataja rollis ning hiljem vooliku ja tulekustutiga välja jooksma, kõik õnnestus. Kordagi polnud vaesel magajal aega mõeldagi, mis juhtunud on, lihtsalt lajatasime talle käsklusi, mida ta kuulekalt järgis, isegi kui vahepeal kuumalaine tõttu kõhuli maha viskuma pidi. Unesegane inimene on vist küll peaaegu kõigeks valmis. Igatahes, niivõrd palju nalja pole veel ammu saanud. Siiski tuleb nentida, et see kõik sai juhtuda tänu suurele õnnele: tööd olid tehtud, kaadrit vähe, komandöri abi ja mehaanik juhtusid, nagu hiljem välja tuli, olema töökojas, meile oli antud luba teha iseseisvalt AG-drilli, madrus Saarepuu magas rahulikku und ning kellelgi tuli hea idee.

Mõnevõrra tormilise töönädala lõpetas linnaluba, mis viimasel ajal väheke haruldasemaks muutnud on.

Reservini jäi veel 132 päeva, kusjuures oldud on juba maagilised 200.

Kallis Terras, kas ka sina võtaks sülle ja hellalt silitaks pead?

Vaatamata sellele, et päev aina pikemaks läheb ja reserv aina lähemale jõuab, pole sisuline pimedus taandumise märke näidanud. Endiselt antakse ülesandeid, millel puudub seos terve mõistusega, nagu näiteks seina üle värvimine puhtakspesemise asemel. Endiselt on ajateenistuse suur slogan: "ajateenistus on selline nagu sa selle enda jaoks teed!" üpris humoorikas propaganda.

Ei jõuagi kaugele NSVL'ist. Jah, ka propagandamasin töötab täistuuridel. Ikka räägitakse suurelt ja tähtsalt asjadest, mida keegi ajateenijatest ning suurel hulgal kaadrist ei usu. Parim näide on Sõdurileht, jah, päris oma ajaleht. Selle lehe lugemine ajab nutma ja naerma korraga. Midagi nii absurdset, ühepoolset, vigadest kubisevat ja ideoloogilist on raske mujalt leida. Parandus, siiski leidub midagi võrreldavat, kui näiteks olete kunagi Kesknädalat sirvinud, siis saate asjast üpris hea ettekujutuse. Isegi värvikujundus on ühiselt roheline. Igatahes, täiesti ilmvõimatu on leida Sõdurilehest midagigi kriitilist kaitseväe kohta. Kuigi leht sisaldab arvamusi inimestelt, siis peab kas väga palju olema välja jäetud või arvavadki kõik inimesed nii, millisel juhul me ilmselt väärimegi halvimat. Veidral kombel ei piirdu aga sõduripropaganda Sõdurilehega, vaid on oma juured ajanud ka meie kõigi armastatud Postimehe ridadele, kust võib lugeda:
"Vabatahtlikult teenistusse astunute arv aasta-aastalt tõusnud. «See, et järjest rohkem kutsealuseid tuleb omal algatusel aega teenima, peegeldab ajateenistuse populaarsust ja kaitseväe usaldusväärsust ühiskonnas,» leidis kaitseministeeriumi kantsler Mikk Marran."
Kuidas küll võib keegi teha nii valesid järeldusi? Mina olin ka nii-öelda vabatahtlik, kes andis ise sisse avalduse astumaks ajateenistusse, aga jumala eest ei tähenda see, et ma seda naudiks või läbiks selle ka siis kui see poleks kohustuslik. Tegelikult ei tohiks siin üldse sõna "vabatahtlik" kasutada. Mina, ja ma usun, et ka paljud teised, lihtsalt valivad ise omale aja, millal nad aasta oma elust loovutada otsustavad.
Igatahes, tulles tagasi propaganda juurde, siis see on siin, nagu näete, täiesti olemas.

Kirjutamata ei saa ka jätta "vähe kõrgema auastmega võllist" nagu mu sõber nooremmaat Välk teda kirjeldaks ehk siis kaitseväe ülemjuhatajast, Riho Terrasest endast (edaspidi siiski Suur Võll), kes ei pidanud paljuks ka meilt läbi astuda. Sellele eelnes, nagu arvata võib, suuremat sorti koristus, sest ilmselgelt huvitab Suurt Võlli see, kui palju tolmu leidub meie toa salajastes nurkades. Nu mingi hetk ta igatahes kohale jõudis ning pidanud ära kõne kaaderkoosseisule, oli ajateenijate kord. Ootuspäraselt puudus kõnes igasugune asjalikkus, kuid rõkkas sõduripropagandast. Hilisematelt piltidelt võis näha, et kaader sai ka mingit asjalikku infot kaitseväe struktuuri ja strateegiate kohta. Kahju, see oleks ehk huvitavgi võinud olla.
Tegelikult juhtus sel päeval veel üks vahva sündmus ja juba paar nädalat hõljub Divisjoni kohal hirmus tont, aga sellest kõigest natuke hiljem, kuna liiga palju ei tasu kah öörahust ära kulutada. Mitte, et ma muul ajal kirjutada ei saaks, aga nende ideedega juba on kord nii, et tulevad kui nad tulevad ja siis ei tohi võimalust käest lasta.

Reservini on veel jäänud 133 päeva.

Valgustus

Valgustatus saabub ikka pisut ootamatult, aga see eest üsna meeldivalt ja põhjapanevalt. Pikalt olen otsinud head võrdlust, midagi, mis kirjeldaks ajateenistust mereväes piisavalt hästi. Nüüd, tänu juhusele ja heale sõbrale olen selle leidnud. Kuigi minu enda teadmised sellest põhinevad vaid vanemate juttudel ja meedial, mitte omal kogemusel, võin siiski üsna kindlalt väita, et ajateenistus mereväes on täpselt nagu NSVL. Nüüd, kus võrdlusobjekt on leitud, näeme, et sarnasusi on vapustavalt palju.

Mitte keegi pole siin omast vabast tahtest, kusjuures süsteemist koheselt ja jäädavalt lahkumine on võimatu. See, mis meile praegu on linnaluba, oli meie vanematele tuusik, luba sõita välismaale. Mõlemal juhul jääd süsteemiga tugevalt seotuks, ning loa kestus on vaid üürike. Olemise sunnist ja režiimivastasusest tulenevalt puudub inimestel igasugune motivatsioon töötada. Seda alamotiveeritust võimendab veelgi fakt, et töö kvaliteet pole oluline, palk jääb samaks igal juhul ehk siis nigelaks. Seetõttu on alluvatele ehk töölisklassile kasulik kõike teha nii laisalt ja sellest tulenevalt kehvasti, kui vähegi võimalik. Erakordselt madalast tööefektiivsusest ja -kvaliteedist kannatavad aga kõik järgnevad põlved. Levinuim ja kahjuks kõige kasulikum mõttelaad ongi "Pärast mind tulgu või veeuputus!"

Puudus on igapäevaelu vahenditest, kõigest välismaailmas olemasolevatest luksustest. Ajateenistuses pakub leevendust pisike puhvet, mis samuti kiiresti parimast kraamist tühjaks ostetakse. Apelsinid, banaanid ja muud eksootilised tooted on vaid ilus unistus. Raha nagu oleks, aga midagi selle eest saada pole. Kui juba üldse söögist rääkida, siis see ongi tihti sama nagu sööklates üle 20 aasta tagasi.

Isegi kommunism on ühine. Ajateenistuses õpetatakse juba varasest SBKst, et rühm peab olema ühtne nagu üks mees, mitte saja erineva arvamusega individuaalide grupp. Kõike tehakse ühiselt koos. Kõik, mis ei mahu väikesesse isiklike asjade jaoks mõeldud kappi, on ühine vara. Lugu on ehk hullemgi kui Nõukogude Liidus, sest ka elada tuleb ninapidi koos, magada voodi voodi kõrval. Kõik inimesed on jaotatud omaette allüksustesse nagu vanasti kolhoosidesse, kus igaühel on oma töö teha ja ülesanne täita.

Hirmsaim paralleel on aga nomenklatuur. Täpselt sama tähtis, ülerahastatud, idealistlik ja eksimatu kui NSV Liidus. On selgelt eristatavad ülemused ehk parteiliikmed ja ajateenijad ehk kõigega nõustuv rahvarämps. Režiimivastaste ideede väljendamine toob kaasa paksu pahandust. Kõik peavad mõtlema ühtemoodi, nii, nagu kõrged ülemad. Juba definitsioonipõhiselt ei saa ajateenijal kunagi õigus olla. Tihti juhtub ka nii, et juhid on oma karjääris tõusnud nii kõrgele, et enam üldse ei taju ega mäleta, kuidas see elu madalamal ühiskonnaklassil käib. Sellest tulenevalt annavad nad välja täiesti mõistusevastaseid seadusi või käske, millel puudub igasugune side loogikaga.

Üleüldse tundub Eesti Kaitsevägi vastavat kolmele sotsialismi võidule:
vähevõitu,
kallivõitu,
sitavõitu.

Kopli vanad ja noored

Uus sats ajateenijaid jõudis lõpuks kohale. See oodatud sündmus polegi aga olnud niivõrd lilleliste tagajärgedega nagu võiks vanema ajateenija staatuse omandamist pidada. Ühelt poolt saab järjekordselt tõestust fakt, et suurim rõõm on kahjurõõm, samas tõstetakse ka meil distsipliininõudlikkust ja läheb veel kaua aega, kuni uued ka laevadele lubatakse.

Oh seda kahjurõõmu. Vaadata, kuidas eksitakse saja erineva asja vastu, uskumata, et ise samasugune olla võisin, kuidas uued jaoülemad, kes meile head sõbrad, neile suured juhid ja õpetajad, SBK rühmasid käsutavad - kõik see teeb tõstab tuju, sest kellelgi teisel on veel halvem kui meil. Neid ootab sel nädalal ees kiirrännak eriväelaseks pürgija juhtimisel, meid aga sama loidumine, mis alati. Hakkan vaikselt aru saama, kust tuleb vanematel see tahe nooremate elu raskeks muuta. Ühelt poolt on see tingitud saadud võimust, mis juba iseenesest muudab inimest (Stanford prison experiment) ning sinna lisaks kummaline õiglustunde tagasilöök, mis paneb kartma, et kellelgi teisel võiks elu parem olla, kui endal samas situatsioonis oli. Seda kõike võimendab kaaderkoosseis, kes ise samasuguste jõudude poolt piinatuna end jaoülemate peale välja elab ning jaoülemate elu raskemaks muudavad.

Täiesti lampi asuti ka meil keelama mugavusi, mis muidu laevasolekut kasarmuelust paremaks tegid. Lihtsalt, kui tuli uus SBK, siis ei tohi ka meil enam hea olla. Olenamata sellest, et noored ja laev hetkel veel kuidagi kokku ei puutu, sest kulub veel 10+3 nädalat, kuni neid pardale lubama hakatakse. Siis aga läheb elu jälle paremaks, sest ilmselgelt hakkavad laevatöid tegema noored, mitte vanad.

Lõpuks tuleb välja, et oleks parem, kui noori poleks üldse tulnudki ning võinuks rahulikult oma aja ära istuda. Nüüd peab kõike korralikumalt tegema ja rivistused kestavad ebamõistlikult kaua. Vähemalt ei pea enam kasarmut koristama. Kahjurõõmgi annab kehvematel päevadel sooja, teades, et meil on veel olla...

150 päeva lõpuni, kui neil alles ca 330.