Ükskord ammu ammu, nii umbes möödunud laupäeva paiku ärkasid 104 venda teadvustades, et midagi erilist on juhtumas. Hommikul kui kitsenahast rulood eest tõmmati, tundus nagu oleks aken lund täis sadanud, kui ainult kalender poleks näidanud kuuma suve keskpaika. Tegemist oli lihtsalt uduga.
Pärast tarmukaid hommikusi sekeldusi oligi see hetk käes. Häärberi ette sõitsid 3 kaarikut, mille eesotsas olid vanad, kuid tõupuhtad Mercedese ruunad. Kõik 104 venda pakiti kaarikutesse ning väljasõit seitsme maa ja mere taha võis alata. Niipea kui vennad oma mõisa alalt lahkusid hakkasid nad rõõmust juubeldama. Juba ammu polnud nad näinud teisi talupoegi ja perenaisi ega nende uhkeid kodusid.
Sõit ei kestnud kuigi kaua, peagi oldi kohal. Seekordseks sihtpunktiks sai kaunis morbiidne paik, koht, kus puhkasid vanad kaarikud, kelle ruunad olid ammu surnud, kuid kelle poolt veetu vääris siiski äramärkimist. Vendadel lasti kaarikuid ja vankreid nii seest kui väljast imetleda, roniti küll peale ning imetleti alt. Peale nende seisid seina ääres ka kahurid - nii pisemad kui suuremad. Leiti ka aeg väikseks piibupopsimiseks. Aeg möödus linnutiivul.
Kui juba küllalt asju imetletud, algas tagasisõit. Seekord vennad sedavõrd ei rõõmustanud, kuid olukorra parandamiseks räägiti lõbusaid lugusid ja naerdi ikka. See aga ei meeldinud voorimeestele, kes pärast vaeseid talupoegi noomisid, kuid ilusa päeva puhul piitsa seekord ei andnud. Iga viimne kui vend jõudis tagasi ning raske igapäevatöö võis jätkuda. Ma võin kinnitada, et nad kõik elasid õnnelikult päeva lõpuni.
No comments:
Post a Comment