Maestro

Järjekordne päev, mis vajab omaenda postitust. Laupäevad ja pühapäevad on ka siin suhteliselt puhkepäevad, kuid tänane on olnud üpris meeleolukas ja seda kindlasti heas võtmes. Siiani olen suutnud hoida end heatujulise ja positiivsena ning päevad nagu tänane seda olekut kindlasti toetavad. Etteruttavalt ütlen ära, et suures osas on tegu lihtsalt ego-boostiga, aga ka seda on vahetevahel vaja. Nüüd aga asja juurde...

Esimest korda jäin ma hügieeniga "vahele", jaoülemale ei meeldinud miski minu ajatud habeme juures, mis täpselt, ei tea. Ega see muud tähendagi, kui lihtsalt saan lähipäevil omale koristusobjektiks WC ja pesuruumid. Siiani ongi nende koristusobjektidega kuidagi liiga palju vedanud. Pealegi ei tohi ära unustada tähtsaimat: vaenlasele tuleb alati jätta puhas kasarmu!

Pärast koristamist läks aga elu heaks: saime pallimänge mängida. Mina valisin ikka jalgpalli, kuna ülejäänutes olen veel kehvem. Igatahes, 90% mängijatest olid vene rahvusest. Vaatamata teatavale keelebarjäärile, sai väga lõbusasti mängida. Tuleb välja, et ma olen venelastele liiga teinud, peamiselt ilmselt oma tuntud eelarvamusliku oleku tõttu. Tegelikult on nendega äärmiselt lõbus aega veeta, kuna enamjaolt on nad heatujulised ning nakatavad sellega teisigi. Tuli välja, et olen vist esimest korda elus ka hüüdnime saanud - Maestro. Küsimuse peale, et kust selline variant, osati vastata, et lihtsalt nii tundus õige. Mulle oli see kahtlemata meelitav ja tujutõstev.

Pärast jalgpalli oli aeg laupäevasele saunaks, eelmine kord oli see ära jäänud ahju mittetöötamise tõttu. Seekord oli aga probleem parandatud ning saun soe. Juhtus ka üks huvitav asi: suur enamik meist mõtles samamoodi, et ootavad alguse ära, siis on rahvast vähem. Kuna mina aga telefoniga parasjagu inimesi kätte ei saanud, siis läksin kohe. Loomulikult polnud kedagi seal ning sain rahus ja vaikuses ning mis kõige tähtsam, privaatsuses, mida siin olles tihti vähe tunda saab, istuda. Sain rahus 15 minutit sauna nautida, siis hakkasid aga inimesed tulema ja pärast oma isu täis olemist tulin üles. Oma maakodu saunaga see võrdlust muidugi ei kannata, aga sellegipoolest oli väga mõnus kogemus. Tuleb meelde sõbra poolt küsitud küsimus: "Oled sa kindel, et sa sanatooriumisse pole sattunud?" Vaatamata hetkeolukorrale ja olnule jään ma ikkagi ettevaatlikuks, olles endiselt valmis olukorra pöördumiseks.

Mis on veel minu jaoks meelitav ja rõõmustav, on fakt, et mu blogi on leidnud inimesed, keda ma otse ei tunne. Kõik, kes siit midagi enda jaoks leiavad, on teretulnud lugema, kuigi kirjutades olen pöördunud oma heade sõprade ja lähedaste poole ja teen seda ka edaspidi, sest nemad on põhjuseks, miks ma seda üldse teen.