Ma pole küll kõige kaunima lauluga linnuke pesas, aga mõned käopojad tahaks küll vägisi välja lükata. Nimelt on sõjaväes detsibellid palju suurema au sees kui kvaliteet. See aga tähendab topeltohtu: need, kes ei oska või lihtsalt ei pea viisi, kompenseerivad selle loomulikult valjusega ning tagajärjeks on midagi, mida ma ei sooviks ka oma vaenlastele. Võib-olla polnudki Lembitu filmis "Malev" niivõrd rumal, kui soovitas vaenlased surnuks laulda, aga ilmselt oskasid meie varajased rahvalaulikud seda liiga hästi.
Nüüdseks igatahes, on meie kompanii laul "Merevood" mulle lõplikult vastikuks muutunud. Kahju, kui ilus asi sedamoodi porri tambitakse. Kuid sellega asi veel ei piirdu. Meie võimas sõjavägi on otsustanud veel ühe isamaalise laulu lauldes maa pealt ja meie südamest pühkida - selle kõige pühama - hümni. Hoolimata faktist, et me kõik peaks teadma ja tundma selle laulu viisi ja rütmi ning seda lastakse meile paralleelselt makist, lauldakse ikkagi nii kõvasti ja valesti, et patriotismi alustalad kõiguvad.
Õnneks olen ma end viimasel ajal lippuriks sebinud, mis tähendab, et ma viibin hommikusest ja õhtusest hümnilaulmisest parajas kauguses ning 'kõvasti ja valesti'st jääb järele vaid valesti. Imelihtsa lippuriametiga kaasneb veel ka väike ajalisa õhtuseks hügieeniks, eriti veel ajal, kus sellega teised ühele poole on saanud ja järjekordi pole.
Omaenese rumalusest ei võtnud ma kaasa kõrvaklappe, seega on ilusa muusika kuulamine raskendatud peaaegu võimatuseni. Niipalju siis minu igatsusest heliseva muusika vastu.
No comments:
Post a Comment