Tänane päev on olnud niivõrd uudne, et väärib lausa iseenda postitust. Algas siiski kõik üsna tavalise hommiku ja pärastlõunaga ning peale NATO üldfüüsilise testi ei osanudki nagu midagi karta. Etteruttavalt nii palju, et selle päeva jooksul sain kaks korda tõestust faktile, et kui midagi enam pole, siis midagi ikka on.
Niisiis saabus õhtupoolik ja tegime siis oma üldfüüsilise testi, mis koosneb pumpamisest, istesse tõusudest ja 3200m jooksust. Hoolimata sellest, et kinnitasin endale gümnaasiumi lõpus, et enam ma pikka maad jooksma ei pea, tegin ma seda siiski ja rohkem kui kunagi varem. Vaatamata minu meeletule jooksuhimule jäi tulemus keskpäraseks, millega ma võin üsna rahule jääda. Siit tuli ka esimene tõestus: lõpusirgel (kuskil 200m) tegin võimsa spurdi, möödudes 5-6 võitlejast (jah, nii meid siin üldnimetusena nimetatakse). Ülejäänud aladel väga üllatusi polnud. Sellega sai testitud meie jõud ja kiirus.
Päev ei jõudnud väga edasi minnagi, kui keegi meie "parimatest" arvas, et on hea idee sülitada koridori, kantselei ukse ette. Njah... Igaüks pandi muidugi toenglamangusse, kuni keegi üles tunnistab, keegi seda ka tegi, kas ka õige mees, ei tea. Siis kuulasime endiselt, olles mugavas toenglamangus, härra S räuskamist. Seejärel paar ringi jooksu ja veel natuke räuskamist mugavas toenglamangus ning ära me saimegi. Sellest, et me kõik just äsja NATO üldfüüsilise testi tegime, härra S ei hoolinud. Kas päev võiks veel paremaks minna?
Aga muidugi! Mõni minut hiljem kamandati kõik kompanii peale (sama mis koridor põhimõtteliselt), kaasas mõlemad voodilinad (voodi ärategemine ei ole lihtne). Seejärel lasti meid neid linu natuke aega seal hoida ja kästi tagasi minna ja voodid ära teha, aega 7 minutit. Aeg hiljem olime kõik higistena tagasi, ainult selleks, et need linad veelkordsele ülevaatusele tuua (voodi ärategemine pole endiselt lihtsamaks muutunud). Hoidsime neid mõnda aega ja saime nüüd siis juba 6 minutit, et voodid korda saada. Rohkem seda lõbu kahjuks korrata ei saanud, kuna üldrivistuse aeg pressis peale.
Alguses saatis neid tegevusi minupoolne viha kõige ja kõigi vastu, hiljem juba tuimus, sest arusaam olukorra paratamatusest jõudis kiiresti kohale. Ma ei ole kuidagi pettunud, solvunud ega alla andnud. Lihtsalt esimest korda siinoleku jooksul sai pidu läbi ja hakkasime nagu kord ja kohus "saama".
Ahjaa, teine tõestus. Juba mitmendat korda sööklas käimise jooksul märkan, et mul on rohkem lootust kui teistel. Jook asub meil suurtes kraanidega kanistrites, aga mingi hetk saab seegi otsa. Trikk seisneb aga mahuti kallutamises, et viimane tilk kätte saada, mida on üldjuhul täpselt üks tassitäis. Suur enamik lõpetab proovimise hetkel, kui kraanist enam midagi ei tule. Täna nägin ma ka üht endasarnast kallutajat, kuid temagi andis alla. Mina aga proovisin veel ja sain ilusti oma tassitäie morssi kätte. Seega jällegi, kus midagi pole on ikka midagi.
Kummalisel kombel anti meile täna ka ports vaba aega, mille ajast seegi postitus on sündinud. Õnneks saab homne ainult parem olla ja midagi positiivsemat mul õhtuks vaja polegi.
No comments:
Post a Comment