Sinna ja tagasi

Ükskord ammu ammu, nii umbes möödunud laupäeva paiku ärkasid 104 venda teadvustades, et midagi erilist on juhtumas. Hommikul kui kitsenahast rulood eest tõmmati, tundus nagu oleks aken lund täis sadanud, kui ainult kalender poleks näidanud kuuma suve keskpaika. Tegemist oli lihtsalt uduga.

Pärast tarmukaid hommikusi sekeldusi oligi see hetk käes. Häärberi ette sõitsid 3 kaarikut, mille eesotsas olid vanad, kuid tõupuhtad Mercedese ruunad. Kõik 104 venda pakiti kaarikutesse ning väljasõit seitsme maa ja mere taha võis alata. Niipea kui vennad oma mõisa alalt lahkusid hakkasid nad rõõmust juubeldama. Juba ammu polnud nad näinud teisi talupoegi ja perenaisi ega nende uhkeid kodusid.

Sõit ei kestnud kuigi kaua, peagi oldi kohal. Seekordseks sihtpunktiks sai kaunis morbiidne paik, koht, kus puhkasid vanad kaarikud, kelle ruunad olid ammu surnud, kuid kelle poolt veetu vääris siiski äramärkimist. Vendadel lasti kaarikuid ja vankreid nii seest kui väljast imetleda, roniti küll peale ning imetleti alt. Peale nende seisid seina ääres ka kahurid - nii pisemad kui suuremad. Leiti ka aeg väikseks piibupopsimiseks. Aeg möödus linnutiivul.

Kui juba küllalt asju imetletud, algas tagasisõit. Seekord vennad sedavõrd ei rõõmustanud, kuid olukorra parandamiseks räägiti lõbusaid lugusid ja naerdi ikka. See aga ei meeldinud voorimeestele, kes pärast vaeseid talupoegi noomisid, kuid ilusa päeva puhul piitsa seekord ei andnud. Iga viimne kui vend jõudis tagasi ning raske igapäevatöö võis jätkuda. Ma võin kinnitada, et nad kõik elasid õnnelikult päeva lõpuni.

Oodates pühapäeva

Viimasel ajal on erinevad asjad kohale jõudma hakanud. Eile saime esimest korda relva näppida, panime rakmed kokku. Hakkab nagu asjaks minema. Kuid peamiselt hakkab kohale jõudma väsimus.

Relva kokku-lahti võtmine oli alguses üsna huvitav, kuid niipea kui asi käppa sai, muutus igavaks ja tüütuks. Üldiselt möödub terve nädal relva käsitsemise tähe all. Õppisime maas lamades laskeasendit ja sihtimist.

Peale selle otsustas rühmaülem, et kõik reservtunnid (aeg, mida varasemalt sai kuidagi kasulikult ära kasutada) sisustada jooksuga. Kuna tempo kaela ei murra siis pole hullu midagi, kuid muud vajalikud ülesanded jäävad tegemata. Üks neist on õppimine tulevaseks väidetavalt eriti keeruliseks määruste peale testiks.

Väsimus tungib peale, hommikul ärgates pole enam niivõrd positiivselt ja motiveeritult meelestatud kui varem. Ehk peaks ka igal võimalusel viilima hakkama? See on siin samaväärselt võimalik kui oli tsiviilis ajateenistusest hoidumine. Eelmainitud jooksudel osalebkui vaid kuskil pool kuni kolmveerand kogu rühmast.

Olgu kuidas on, kuid ükskord saabub ka oodatud pühapäev. See vist pole päris sama nagu oodata Godot'd. Ma vähemalt loodan. Peab sinnani välja vedama. Siis võite mulle ka külla tulla kui juhtute olema Tallinnas ja midagi paremat teha pole.

Rotatsioon

Siin olles hakkad vaikselt märkama asju, mis tsiviilelus olid vähetähtsad. Peamiselt avaldub see enda elu perioodilises hooldamises ja kindlaksmääratud päevakorra täitmises. Varem ei kontrollinud keegi igapäevaselt, kuidas sa habet ajad ning kukal ei huvitanud ammugi kedagi. Kõik see annab arusaama rotatsioonist. Ma ei tahaks seda veel rutiiniks nimetada, kuna see ei tekita veel tüdimust ega ole muutunud veel täielikult omaseks.

Päevale järgneb päev, nädalale nädal nagu ikka ja koos nendega erinevad perioodilised toimingud. Mõned on päevase perioodiga, nagu habeme ajamine, voodi tegemine ja koristamine. Mõned aga nädalasega nagu sõprade ja sugulaste külaskäigud, sauna- ja puhkepäevad. Mõned aga hoopis pikema ajaga, nagu paraadid ja mereväe ülema vahetus. Miski ei püsi igavesti, kõik tuleb varem või hiljem uuesti teha.

Täna juhtubki olema paras hetk vana mereväe ülem välja vahetada. Vahetus toimub aga tseremoonia saatel, enne mida tegime ka proovi, sest muidu ei tuleks ilmselt mitte midagi välja. Proov möödus paduvihmas. Mulle vihm isiklikult meeldib, seega oli see seismine täiesti talutav. Päris asi möödus samuti kerges seenevihmas, seega oli proov igati õigustatud ja vorm oligi juba kuivaks saanud. Ahjaa, kogu tseremoonia meie jaoks seisnebki seismises ja tühjusesse vaatamises, sest valvelseisakus on alati otse vaat ja kui sa juhtud olema äärealal, siis midagi eriti ei näe, välja arvatud harvad juhud, kui kästakse kuhugi poole vaadata. Kuid jah, nende käskudega on ka väike probleem: ega midagi ei kuule ka. See tähendab seda, et käjsu täitmine toimub lainena, esimesed kuulevad ja käituvad vastavalt, järgnevad, kes midagi ei kuulnud, vaatavad eelnevate järgi. Igaljuhul pärast mõningast seismist sammusime tagasi kasarmu ette ja saime isegi kiita. Mille eest küll, ei tea.

Maestro

Järjekordne päev, mis vajab omaenda postitust. Laupäevad ja pühapäevad on ka siin suhteliselt puhkepäevad, kuid tänane on olnud üpris meeleolukas ja seda kindlasti heas võtmes. Siiani olen suutnud hoida end heatujulise ja positiivsena ning päevad nagu tänane seda olekut kindlasti toetavad. Etteruttavalt ütlen ära, et suures osas on tegu lihtsalt ego-boostiga, aga ka seda on vahetevahel vaja. Nüüd aga asja juurde...

Esimest korda jäin ma hügieeniga "vahele", jaoülemale ei meeldinud miski minu ajatud habeme juures, mis täpselt, ei tea. Ega see muud tähendagi, kui lihtsalt saan lähipäevil omale koristusobjektiks WC ja pesuruumid. Siiani ongi nende koristusobjektidega kuidagi liiga palju vedanud. Pealegi ei tohi ära unustada tähtsaimat: vaenlasele tuleb alati jätta puhas kasarmu!

Pärast koristamist läks aga elu heaks: saime pallimänge mängida. Mina valisin ikka jalgpalli, kuna ülejäänutes olen veel kehvem. Igatahes, 90% mängijatest olid vene rahvusest. Vaatamata teatavale keelebarjäärile, sai väga lõbusasti mängida. Tuleb välja, et ma olen venelastele liiga teinud, peamiselt ilmselt oma tuntud eelarvamusliku oleku tõttu. Tegelikult on nendega äärmiselt lõbus aega veeta, kuna enamjaolt on nad heatujulised ning nakatavad sellega teisigi. Tuli välja, et olen vist esimest korda elus ka hüüdnime saanud - Maestro. Küsimuse peale, et kust selline variant, osati vastata, et lihtsalt nii tundus õige. Mulle oli see kahtlemata meelitav ja tujutõstev.

Pärast jalgpalli oli aeg laupäevasele saunaks, eelmine kord oli see ära jäänud ahju mittetöötamise tõttu. Seekord oli aga probleem parandatud ning saun soe. Juhtus ka üks huvitav asi: suur enamik meist mõtles samamoodi, et ootavad alguse ära, siis on rahvast vähem. Kuna mina aga telefoniga parasjagu inimesi kätte ei saanud, siis läksin kohe. Loomulikult polnud kedagi seal ning sain rahus ja vaikuses ning mis kõige tähtsam, privaatsuses, mida siin olles tihti vähe tunda saab, istuda. Sain rahus 15 minutit sauna nautida, siis hakkasid aga inimesed tulema ja pärast oma isu täis olemist tulin üles. Oma maakodu saunaga see võrdlust muidugi ei kannata, aga sellegipoolest oli väga mõnus kogemus. Tuleb meelde sõbra poolt küsitud küsimus: "Oled sa kindel, et sa sanatooriumisse pole sattunud?" Vaatamata hetkeolukorrale ja olnule jään ma ikkagi ettevaatlikuks, olles endiselt valmis olukorra pöördumiseks.

Mis on veel minu jaoks meelitav ja rõõmustav, on fakt, et mu blogi on leidnud inimesed, keda ma otse ei tunne. Kõik, kes siit midagi enda jaoks leiavad, on teretulnud lugema, kuigi kirjutades olen pöördunud oma heade sõprade ja lähedaste poole ja teen seda ka edaspidi, sest nemad on põhjuseks, miks ma seda üldse teen.

Mõttetus

Ajateenistuses olles midagi akadeemilist inimestelt vist mitte kunagi ei nõuta; vähemalt siiani pole seda tehtud. Sellega tekib hirm nii-öelda vaimselt degenereeruda, mis omakorda paneb otsima kõikvõimalikku mõttetegevust. See aga võib kaasa tuua väga kummalisi tulemusi, näiteks alljärgnev.

Ma olen täheldanud suurt sarnasust rividrilli ja tantsimise vahel. Mõlemate puhul õpime alguses põhiliigutusi ja teeme neid robotlikult, nägemata kaugemat resultaati. Kui aga kord samm klappima hakkab ja kõik muusikaga kokku läheb (marsi- ja tantsumuusika), siis on tunne hea, tekib rütm ja kooskõla. Lisaks on mõlemad kasutatavad pidulike sündmuste puhul. Siiski, midagi on nagu valesti, igaüks meist, ma usun, pigem tantsiks kui kõnniks tühja pilguga mööda maad. Ilmselt on asi "pisidetailides" nagu vaba tahe ja intiimsus, mis kindlasti kuuluvad tantsu juurde, kuid hoiavad väga kaugele igasugusest rividrillist.

Teiseks olen ma juba pikemat aega juurelnud selle üle, kas vaba tahte vastaselt antud tõotus on siduv, kas lubadus, mis on antud püssitoru ees, kuulub täitmisele või võib lubaduse andja hiljem sellest taganeda. Just nii on  lugu meie lõputõotusega, mille me andma peame ja kus me tõotame vajadusel surra Eesti Vabariigi eest ja täita mistahes antud käsu. Minule sellest ei piisa, sest niiviisi annan ma ennast täielikult, loobudes oma õigustest, riigi hoolde. Ma ei taha väita nagu ma poleks patrioot, kuid vabadust hindan ma veelgi rohkem.

Need olid paar mõtet, mis mu peas keerlesid. Vaimne teostus on siin tõesti keeruline, kuna puuduvad inimesed ja aeg filosoofilisteks aruteludeks ja dispuutideks. Seda ilmestab ka fakt, et erinevate väeosade vahel toimub arvukalt spordivõistlusi, kuid mitte ainsatki akadeemilist katsumust. Ilmselt on loll ja vapper sõdur parem kui iseseisvalt mõtlev ja liigselt kalkuleeriv sõdur, siiski, ennast ei muuda. Seetõttu valitsebki sõjaväes nii-öelda mõttevabadus selle puudumise tähenduses ehk mõttetus.

Helisev muusika

Ma pole küll kõige kaunima lauluga linnuke pesas, aga mõned käopojad tahaks küll vägisi välja lükata. Nimelt on sõjaväes detsibellid palju suurema au sees kui kvaliteet. See aga tähendab topeltohtu: need, kes ei oska või lihtsalt ei pea viisi, kompenseerivad selle loomulikult valjusega ning tagajärjeks on midagi, mida ma ei sooviks ka oma vaenlastele. Võib-olla polnudki Lembitu filmis "Malev" niivõrd rumal, kui soovitas vaenlased surnuks laulda, aga ilmselt oskasid meie varajased rahvalaulikud seda liiga hästi.

Nüüdseks igatahes, on meie kompanii laul "Merevood" mulle lõplikult vastikuks muutunud. Kahju, kui ilus asi sedamoodi porri tambitakse. Kuid sellega asi veel ei piirdu. Meie võimas sõjavägi on otsustanud veel ühe isamaalise laulu lauldes maa pealt ja meie südamest pühkida - selle kõige pühama - hümni. Hoolimata faktist, et me kõik peaks teadma ja tundma selle laulu viisi ja rütmi ning seda lastakse meile paralleelselt makist, lauldakse ikkagi nii kõvasti ja valesti, et patriotismi alustalad kõiguvad.

Õnneks olen ma end viimasel ajal lippuriks sebinud, mis tähendab, et ma viibin hommikusest ja õhtusest hümnilaulmisest parajas kauguses ning 'kõvasti ja valesti'st jääb järele vaid valesti. Imelihtsa lippuriametiga kaasneb veel ka väike ajalisa õhtuseks hügieeniks, eriti veel ajal, kus sellega teised ühele poole on saanud ja järjekordi pole.

Omaenese rumalusest ei võtnud ma kaasa kõrvaklappe, seega on ilusa muusika kuulamine raskendatud peaaegu võimatuseni. Niipalju siis minu igatsusest heliseva muusika vastu.

Kiired & Vihased

Tänane päev on olnud niivõrd uudne, et väärib lausa iseenda postitust. Algas siiski kõik üsna tavalise hommiku ja pärastlõunaga ning peale NATO üldfüüsilise testi ei osanudki nagu midagi karta. Etteruttavalt nii palju, et selle päeva jooksul sain kaks korda tõestust faktile, et kui midagi enam pole, siis midagi ikka on.

Niisiis saabus õhtupoolik ja tegime siis oma üldfüüsilise testi, mis koosneb pumpamisest, istesse tõusudest ja 3200m jooksust. Hoolimata sellest, et kinnitasin endale gümnaasiumi lõpus, et enam ma pikka maad jooksma ei pea, tegin ma seda siiski ja rohkem kui kunagi varem. Vaatamata minu meeletule jooksuhimule jäi tulemus keskpäraseks, millega ma võin üsna rahule jääda. Siit tuli ka esimene tõestus: lõpusirgel (kuskil 200m) tegin võimsa spurdi, möödudes 5-6 võitlejast (jah, nii meid siin üldnimetusena nimetatakse). Ülejäänud aladel väga üllatusi polnud. Sellega sai testitud meie jõud ja kiirus.

Päev ei jõudnud väga edasi minnagi, kui keegi meie "parimatest" arvas, et on hea idee sülitada koridori, kantselei ukse ette. Njah... Igaüks pandi muidugi toenglamangusse, kuni keegi üles tunnistab, keegi seda ka tegi, kas ka õige mees, ei tea. Siis kuulasime endiselt, olles mugavas toenglamangus, härra S räuskamist. Seejärel paar ringi jooksu ja veel natuke räuskamist mugavas toenglamangus ning ära me saimegi. Sellest, et me kõik just äsja NATO üldfüüsilise testi tegime, härra S ei hoolinud. Kas päev võiks veel paremaks minna?

Aga muidugi! Mõni minut hiljem kamandati kõik kompanii peale (sama mis koridor põhimõtteliselt), kaasas mõlemad voodilinad (voodi ärategemine ei ole lihtne). Seejärel lasti meid neid linu natuke aega seal hoida ja kästi tagasi minna ja voodid ära teha, aega 7 minutit. Aeg hiljem olime kõik higistena tagasi, ainult selleks, et need linad veelkordsele ülevaatusele tuua (voodi ärategemine pole endiselt lihtsamaks muutunud). Hoidsime neid mõnda aega ja saime nüüd siis juba 6 minutit, et voodid korda saada. Rohkem seda lõbu kahjuks korrata ei saanud, kuna üldrivistuse aeg pressis peale.

Alguses saatis neid tegevusi minupoolne viha kõige ja kõigi vastu, hiljem juba tuimus, sest arusaam olukorra paratamatusest jõudis kiiresti kohale. Ma ei ole kuidagi pettunud, solvunud ega alla andnud. Lihtsalt esimest korda siinoleku jooksul sai pidu läbi ja hakkasime nagu kord ja kohus "saama".

Ahjaa, teine tõestus. Juba mitmendat korda sööklas käimise jooksul märkan, et mul on rohkem lootust kui teistel. Jook asub meil suurtes kraanidega kanistrites, aga mingi hetk saab seegi otsa. Trikk seisneb aga mahuti kallutamises, et viimane tilk kätte saada, mida on üldjuhul täpselt üks tassitäis. Suur enamik lõpetab proovimise hetkel, kui kraanist enam midagi ei tule. Täna nägin ma ka üht endasarnast kallutajat, kuid temagi andis alla. Mina aga proovisin veel ja sain ilusti oma tassitäie morssi kätte. Seega jällegi, kus midagi pole on ikka midagi.

Kummalisel kombel anti meile täna ka ports vaba aega, mille ajast seegi postitus on sündinud. Õnneks saab homne ainult parem olla ja midagi positiivsemat mul õhtuks vaja polegi.

Koduperenaised ja umbkeelsed venelased

Esimesed on need, kelleks meid tehakse ja teised need, kes on selleks algmaterjaliks.

Üldiselt on siiamaani rõhk olnud meie oskusel koristada ning õmblemistööd teha. Koristamine ja objektide ülevaatamine haarab suure osa meie päevast. Lisaks on oluline, et kõigile meie riietele oleks peale tikitud märk, sest pastakas on ilmselgelt nõrkadele. Ilmsel sel ajal kui Eestit rünnatakse küürin mina põrandat või teen usinat näputööd.

Kuid see pole veel kõik, ses koduperenaised peavad saama ka teistest EESTI riigi kodanikest, kes elavad EESTI riigis, kus riigikeeleks on EESTI keel ja kes teenivad EESTI kaitseväes, mille eesmärk on kaitsta EESTI riiki, kuid kes oskavad ainult VENE keelt, vaatavad vaid VENE uudiseid ja käituvad muuseas ka nagu VENE riigi kodanikud. Huvitav, kust tuleb arvamine, et olulisel momendil on nad valmis seisma EESTI riigi eest, millest nad ei hooli karvavõrdki, sest neil on kõigest p****i?

Lisaks veel üks juhtum illustreerimaks, miks ma venelasi just ei armasta (andke andeks, aga tõestatagu siis vastupidist), igatahes AK vaatamise ajal hakkas üks neist kõva häälega pahandama, et kui mõttetu see saade on. Olgu, ärgu vaadaku, aga seal juhtuti rääkima metsavendadest. Selle peale tuli üks venelastest lagedale repliigiga, kuidas metsavennad olid Eesti esimesed terroristid.

Ärge saage valesti aru, ma ei vihka kõiki venelasi, vaid ainult neid, kes on tulnud VENE riiki EESTIsse tooma, neid, kes ei kavatsegi kunagi eesti keelt ära õppida ega seda oma lastele õpetada.

Õnneks leidub meil ka positiivseid näiteid. Minu kunagine ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja rääkis, et parimad on need, kes tahavad ja oskavad, järgmised need, kes ei oska, kuid tahavad, kohe nende järel need, oskavad, kuid ei taha ning loomulikult, kõige viimased need, kes ei oska ega taha. Meil leidub siin ka esimese kahe kategooria venelasi, kes annavad lootust, et tulevikus võib olukord olla parem.

Pole paha...

Vastupidiselt minu igasugustele ootustele on algus paljutõotav: distsipliin on täitsa tore asi, ülemad on mõistvad ja isegi lahked ning ma teen asju, milleks mul tsiviilelus motivatsiooni nappis.

Hetkel on ainus ebameeldiv faktor voodi korrektne tegemine. Ülevaatusel mingi vea ilmnemisel tõmmatakse loomulikult kõik uuesti segi. Siiski, aja jooksul oskus paraneb ja kuigi ebaõnnestumise tõenäosus on üldiselt muutumatu, siis vähemalt saab selle kiiremini tehtud ja frustratsioon on väiksem.

Distsipliin on siin siiamaani küll pigem abimees kui tujumurdja: asjad saavad tehtud kiiresti ja efektiivselt. Ainult kombestik ja määrused on veel veidi segased ja keerulised, kuid küll saavad needki aja jooksul selgeks.

Ülemused tunduvad tõesti lotovõiduna. Võib-olla on aga asi selles, et ma olin valmistunus palju hullemaks.

Enne söömist rivis olles lastakse meil õhutemperatuuri pakkuda, õigesti pakkuja saab loomulikult kohe sööma minna. Küsitakse ka muid mereväega seotud küsimusi. Tundub nagu hea ja motiveeriv õppeviis. Söök, muide, on korralik ja seda on palju, tihti kõike ära süüa ei jaksagi.

Peale kõige asume vapustava vaatega kohas, ehk siis mere ääres, kus vahest valged purjekad edasi tagasi sõidavad. Tubagi on meil teistega võrreldes parem: meid on vaid 15 toa peale, kui teistel on 30+. See on tohutu eelis, kuna ruumi korrasoleku üle tuleb vastutada ühiselt ja väiksemat gruppi inimesi on tunduvalt lihtsam ühist asja tegema saada.

Ühesõnaga, elu siin pole pooltki nii hull kui ma alguses juttude põhjal kartsin. Siiamaani oleme saanud saunas käia, jalgpalli mängida ning nagu võid arugi saada, siis ei jää ka internet meile kaugeks. Eks näis kuidas edasi...

Veel vabaduses...

Praegusest hetkest alates on mul veel 8 päeva, 20 tundi ja 52 minutit aega vabas elus veeta. Jah, 11.juulil on siis minek ajateenistusse Tallinnasse, mereväkke täpsemalt. Oskan veel vähe karta ja oodata, lihtsalt tean elust seal liiga vähe.

Üks on siiski kindel - aasta kaotamine oma elust. Riik on siiamaani minult ainult mõningaid lõive siit-sealt nõudnud, sest maksudega mind veel kurnata ei saa. Kord maigu suhu saanud, on soovid tõusnud - nüüd siis nõutakse juba aastat minu elust. Minu oma armas Eesti riik. Nagu imelik ebaratsionaalne ajamasin - lähed sisse, kogu elu, mida sa siiamaani tundnud oled, peatub, läheb aasta mööda ja elu jätkub. On sellel masinal ka mingi kasutegur? On see suurem või väiksem kui ümmargune 0?

Milleks siis see aeg teenida? Öeldakse, et sõjavägi teeb poisikesest mehe. Njah, selle peale meenub kohe tsitaat minu isalt, mis on äärmiselt poliitiliselt ebakorrektne, kurb, vastik ja lootusetu, kuid tõsi: "Nagu sõjavägi teeb poisist mehe, teeb lõbumaja tüdrukust naise." Tõesti, välja arvatud erakordselt veidrad juhtumid, siis kummalegi pole antud valikut, mõlemale on see vastumeelne ja mõlemad saavad lähemalt tuttavaks elu raske osaga. Ainus vahe on, et kui ühe institutsiooni tegevtulemuseks on heatujulised ja rahulolevad inimesed, siis teisel on selleks surnud inimesed. Ma olen veendunud, et taoliseks "digimuutumiseks" on palju teisi ja kaugeltki meeldivamaid võimalusi.

Seega, patriotism, isamaa-armastus? Kas sa siis ei olegi valmis jooksma, püss käes, vaenlasele vastu, teda kõigest hingest peatada soovides? Vaatamata kõigele armastan ma Eestit, siin on tõesti hea elada, pole paremat kohta kui oma kodu. Küll aga ei ole ma valmis ebaratsionaalseteks jaburdusteks. Ükski sõda ei kordu, meie aga siiski valmistume mineviku-sõdadeks, kus automaadiga inimene midagi ära teha võis. Olgem ausad, Eesti ainus kaitsetaktika on püsida elus, kuni NATO väed kohale jõuavad, kui nad jõuavad. Teisel juhul pole meil niikuinii mingit lootust, Vabadussõda enam ei juhtu. Seega, leidkem ratsionaalsemad lahendused, kuidas üht inimest paremini ära kasutada, pannes ta sidekaabli vedamise asemel  näiteks serverite riistvara tassima. Ma olen valmis Eesti riigi eest seisma, kuid mitte nii, nagu mult seda oodatakse.

Jääb järele veel füüsiline vorm ja distsipliin. Mõlemad on elus vajalikud omadused, kuid vähemalt esimese puhul peame tõdema, et seda saab ka teistmoodi ja palju edukamalt arendada. Distsipliin on vajalik korra tagamiseks, kord aga on alati ratsionaalne nähtus, seega peab inimene mingi teatud piirini olema distsiplineeritud. Sellest piirist edasi algab emotsioonitus, millegi inimesele loomuomase kaotamine. Peab tõdema, et kohti, kus arendada distsipliini on tõesti vähe. Seega peaks seda tegema ajateenistuses? Sõjavägi ei tunne seda eelpool mainitud piiri, vaid üritab kõigest hingest läheneda mingile tundmatule absolutismile, robotile, kel iseseisev mõtlemine puudub. Ma olen uhke, et suudan iseseisvalt mõelda ja küsimusi esitada ning ma kohe kuidagi ei tahaks sellest loobuda.

Ma ei kirjelda oma olukorda just roosilisena. Nii hull asi siiski ei ole, ma väga loodan, et ma suudan leida ja kinnistada selle, mida mul vaja on, üle elada selle, mis raske ja kõrvale jätta selle, mis kahjulik ning kõige selle juures lootust säilitada. Seega, vaatamata minu vastumeelsusele mineku suhtes, üritan säilitada lootust.

Aega veel vabaduses veeta: 8 päeva, 19 tundi ja 59 minutit.