Turbo-näts

Tegemist seekord mõnevõrra erilisema nädalaga. Õpime topograafiat, läbisime takistusrada ning nädalalõpp tõotab tulla eriti pikk. Lisaks saime kätte oma nimesildid, mis asendavad välja meie endi kunstilised markeriga kirjutatud variandid.

Topograafia. Peen sõna lihtsa asja jaoks. Vahime kaarti, õpime elementaarset matemaatikat ning õpime kasutama joonlauda. Kuidagi tuttav, soe tunne põeb põue - ahjaa, põhikooli madalamate klasside tunnid. Kusjuures sarnasusi on rohkemgi. Lihtsaid asju seletatakse kümneid kordi üle, hullemad tegelased istuvad alati tagapingis, ei puudu ka vetsu küsijad ning igavus koow sellest tuleneva vihikusodimisega. Millegi küsimiseks ja vastamiseks tuleb nagu ikka, tõsta kätt. Mis sellest, et aeg juba rohkem kui kümme aastat edasi läinud, koolipinki istudes muututakse ikka lapseks.

Takistusriba on samuti pisut naljanumber. Mitte et see kerge oleks, kindlasti mitte, võtab ikka korralikult võhmale, kuid selle teostus on veidi kummaline. Me kõik oleme harjunud uhkete takistusribadega ameerika filmidest, kus kasutatakse redeleid, köisi ja muid toredaid leiutisi. Siit võib aga leida midagi, mida üks suvaline maakodu omav inimene võiks tagaaeda kokku lükata. Roomamist ja jooksu saab aga täie raha eest.

Lisaks toimus ka midagi enam-vähem tseremoniaalset, nimelt korralike nimesiltide kättejagamine. Iga täht tähendas 10 pumpa ning iga täpp veel 5. Rühma keskmiseks tuli 80 ja just nii palju me ka kõik lunastuse nimel tegime. Seejärel, kui pumbad tehtud ja nimed kätte jagatud, oli aeg juba natuke palju ning me hilinesime õhtusele rivistusele. Seetõttu olime lippude langetamise ajaks parasjagu kaugel, kuid käsklust "Mereväebaas valvel! Lipule vaat!" pidime meiegi järgima, mis sest, et meie ja lipu vahele jäid betoonist relvapunkrid ning reaalselt me neid vahtisimegi. Kõigest hoolimata sai lipp langetatud ja näod üle loetud.

Nädalalõpp tõotab samuti eriline tulla. Tervitaks siinkohal meie kaitsevägede ülemjuhatajat brigaadikindral Riho Terrast, kes meile lahkest südamest reede vabaks päevaks tegi. Sel reedel saame kätte uhked, teistest väeosadest eristavad ning meid neist igati paremaks tegevad paraadvormid, millega võime uhkelt loomaaeda marssida. Laupäev on ilmselt, nagu alati, pooletoobine tööpäev, millele järgnevad kaks puhkepäeva, üks ühiskondliku konventsioonina ning teine riigipühana. Mõnus pikk puhkepaus, mille üks miinustest võib ilmselt olla fakt, et ka mu teine raamat lõppeb otsa. Võib-olla, kui kõrgemad jõud annavad, saan ma endale tuua oma e-lugeri, mis lahendaks kõik lugemisprobleemid hoobilt. Praegu tuleb lootma jääda kaasvõitleja ja rühmaesindaja madrus Kärri veenmisjõule rühmaülema juures.

Veel üks erakordne kogemus, mida ma ei saa jätta mainimata, on see, et meile anti sööklas kööki, mis maitses, ma võin vanduda, täpselt nagu aastaid tagasi müügil olnud Turbo-näts. Üks veidramaid maitseelamusi siiani. Kõik sellised asjad ainult süvendavad põhikoolipõlve tunnet.

Seega on veel jäänud üks tööpäev ja sisuliselt ongi veel vaid kuu jäänud SBK lõpuni. Endiselt ootan pühapäeviti külla kalleid sõpru, kel iganes aega ja tahtmist.

PS: Nii siin, varasemates kui ka tulevastes postitustes on kõigi inimeste nimed muudetud. Lihtsalt igaks juhuks.