Pikk nädalavahetus seljataga ning alustame uue hoo ja rutiiniga uut töönädalat. Viimasel ajal kas pole juhtunud midagi või kui juhtuma hakkas polnud aega. Järgnev on kirja pandud eri hetkedel eri päevadel, kui vahepeal on olukord muutunud.
Pühapäeval käisid külas vanad, kuid endiselt armsad, ilusad ja targad sõbrad. Minu jaoks oli tegemist eriliselt tavalise sündmusega. Paremini ma seda kirjeldada ei oskakski. Tulid kauge maa tagant ning ei pidanud paljuks ka mind külastada. Muidu nagu tuttavad näod ikka, kuid erilisel ajal ja erilises kohas.
Ülejäänud "puhkus" möödus üsna venivalt, kuna jälle on mind tabanud raamatupõud. Esitasin ka avalduse, et mul lubataks kasutada oma e-lugerit. Nüüd tuleb loota parimat. Siiski, reedel lasti meid loomaaeda lahti, kus olime loomadega võrdselt põnev vaatlusobjekt. Üks eredam sündmus juhtus veel rivis olles, kuid madrus Tšempion ütles madrus Kõuele järgmist: "Kui sa laulad, siis ära palun tee niimoodi - õõ, mul bljät, kõrv läheb katki."
Erakordselt tegusaks osutus aga teisipäev. Algas see orienteerumisega metsas, mis mul ootamatult kehvasti läks. Siiski leidus paljusid, kes minust kaugelt aeglasemad olid. Tagasi algpunkti joostes möödusin ühest emast ning tema kahest väikesest, nii umbes 4- või 5-aastastest, lastest. Sel hetkel kuulsingi ma ühe jõmpsika suust seda saatuslikku lauset: "Näe, sõdurid... minu lemmikamet!" Ma olin šokeeritud. Kui juba väike laps sedasi ütleb, nähes poriseid ja väsinud, rohelisse riietatud tüüpe metsast välja jooksmas, siis on meie ühiskonnas midagi väga viltu läinud. Miks me sedasi sõdalaskangelase ideed ülistame? Ja veel nii vara. Terve ülejäänud päev ei saanud ma seda hüüet endalt peast.
Aega läks meil kokkuvõttes muidugi liiga kaua, nii, et me rühma koosseisus lõunasöögile hilinesime. See aga tähendas kogu ülejäänud päevaplaani läbijooksmist. Kiirelt saime algõpetuse käsigranaatidest. Sinna otsa pikemat sorti jooks ning oligi aeg õhtust süüa. Õhtusöögi rivistuses aga loeti ette üks elevust tekitav nimekiri...
Nimelt need, kes saavad minna vaatama Eesti - Montenegro kossumatši. Mina, otse loomulikult, kuulusin sinna nimekirja. Lõpuks ometi premeeritakse minu head käitumist kuidagi. Siiani on mind selle eest ainult karistatud. Esimest korda elus siis Saku Suurhalli ja samuti esimene kossumäng elus. Oleks mäng vaid veidi tasavägisem olnud, ei saaks siin praegu midagi kurta, kuid seda, kuidas Eesti tappa saab, oli veidi kurb vaadata. Seda aga parandasid time-out'ide ja vaheaja ajal esinevad tantsutüdrukud. Pärast võis ainult needa peatreenereid, kes kõiki oma time-oute ära ei kasutanud. Mäng lõppes, meid pakiti autodesse ning võisimegi öörahule hiljaks jääda. Selle üle nuriseda aga ei suvatsetud.
Kolmapäev möödus sideõppe tähe all, mille peale kohe järgmisel päeval test tuleb. Instruktoriks oli n-leitnant Eriväelane, kes tunni lõppu jäänud ajal jutustas meile oma kogemustest ja nägemustest SBK teemadel. Huvitav, kuidas kõik kõrgemad tegelased isiklikul jutuajamisel täiesti mõnusateks vestluspartneriteks muutuvad, kusjuures näiteid on olnud rohkelt.
Niiviisi siis möödus minu vahepealne aeg mereväes. Viimasel ajal olen ka tundma hakanud, kuidas ma vaikselt tugevamaks ja vastupidavamaks muutunud olen. Loodame, et siis piisavalt, et üle elada järgmine rännak. Kuid vaatamata arengule ja huvitavatele sündmustele pole sõdur siiski veel mu lemmikamet ning ma siiralt loodan, et emad mujal oma võsukestele ikka seletavad, et mis ja kuidas. Lisaks sooviks ma näha vähem selliseid vastutustundetuid plakateid nagu siin, millel on sõdur koos väikese lapse ning kirjaga "Isa kaitseb." Ehk õnnestub veel midagi päästa.
No comments:
Post a Comment