Kevadtorm

Nonii. Kevadtorm ongi läbi ja kui maarotid nüüd kõik reservi kobivad, siis mereväelased istuvad ka pärast seda uhkelt 2 nädalat kohal. Aga sellest polegi nii väga hullu, sest need viimased päevad saavad üsna lihtsad olema. Motivatsioon on madal, sest ähvardus reservini sees istuda ei tundugi enam nii jube. Aga nüüd siis kevadtormist...

Nagu mõned varasemate postitsute lugejad juba teavad, siis üldiselt pole elu laeval sõidus olles just lilleline, kuna reeglina saab magada üsna vähe. Vahid on 4-thunnised, mis tähendab, et magada saab järjest maksimaalselt kuskil 3,5h ja ülepäeviti seda kaks korda, ehk siis 3,5h+3,5h, vahele üks vahisolek. Selline magamismeetod on tegelikult üllatavalt tehtav ja talutav. Siiski, arvestada tuleb teatud kadudega, kuna keha ja aju peavad sellega kuidagi kohanema. Peamiselt juhtub see, et mälu jääb erakordselt töntsiks. Sellest järeldub, et tegelikult, päris ausalt, ma viimase kahe nädala kohta paljut ei mäletagi, aga püüan siiski välise abiga mõnda taastada.

Esimene nädal möödus üsna tavalise sõiduna, kus tegime peamiselt laevasiseseid häireid ning harjutusi laevade vahel. Päevad olid võrdlemisi tühjad ning magada sai küll vähe aga regulaarselt. Saabus laupäev, mis esialgu tõotas meie vahile erilist kurja: oma niigi tillukese 3,5h uneaja pidime ohverdama 2h vastu, kuna sildumine öösiti on lahe. Samas oli tegemist üsna vahva kogemusega: ma tean nüüd, kuidas üks zombi end tunda võib. Õnneks jäime veel natukeseks sadamasse ning uneajale liideti lisaks veel 2,5h ja järgnevast päevast sai täitsa asja.
Saabus dessandipäev. Kui põõsastele võis see huvitava ja põneva ettevõtmisena tulla, siis meile jäi vaid paatide veeskamise ja luukide avamise töölõbu. Isegi randuvaid paate ei saanud näha.

Teisel nädalal olime toetuseks maaväele ehk asusime ka Kevadtormi keeristesse. Meeles on üks vahva seik, kus tulid välja mõned huvitavad Eesti Kaitseväe iseärasused. Juba pikemat aega oli laeva sillas kuulda maaväe tegelaste raadiosidet - ilmselt ongi meil kõigi väeüksuste vahel vaid käputäis kasutatavaid kanaleid. Seega sai oma raadiojaamu reguleerides hõlpsasti kuulata, mida vastasüskused teevad. Üks hetk, igatahes, tuli meile pardale üks mulle tundmatu mereväe maaväeosa ohvitser ja palus meie komandöri abilt natuke toetust merelt. (Kahtlen, et see mingites plaanides ettenähtud oli, esiteks, sest mehed tundusid üsna head sõbrad olevat ja teiseks ...) Teiseks see, kuidas me seda läbi viisime. Üldtunnustatud reegel oli, et vaenlast märgib punavalge lipp. Meie laeval seda muidugi polnud, me lihtsalt viibisme vahetus läheduses neutraalsena vms. Niisiis oli vahva plaan sõita laevaga rünnatavate üksuste lähedusse, veesata paat poordi taha, nii, et seda maalt näha poleks, tõmmata sinna punavalge lipp ning sooritada äkkrünnak. Samal ajal pidevalt kuulates, kuidas vaenlased hämmingus on ning veidralt lähedal asuvast laevast pidevalt ettekandeid teevad. Oleks see luure ka päriselt nii lihtne. Kuigi tegemist oli vaid pettemanöövriga, et ülejäänud kaks jagu vaenlast selja tagant rünnata saaksid, oli kogu tegevus kergelt öeldes koomiline.

Millalgi teise nädala alguses külvasime lahe ka õppemiine täis. Lihtsalt selleks, et miinjahtijad neid otsida saaksid. Õnneks sellega meie tegevus ka piirdus. Millalgi peaks minema neid ka üles korjama, aga ma väga loodan, et see juhtub kunagi siis kui meie juba rahulikult vabadust naudime.

Kevadtorm ei olnudki niivõrd kurnav, nagu arvanud oleks. Pigem see lihtsalt venitas aega meeletult pikaks. Selle kestvus tundus olevat lõpmatu. Aga läbi see sai ning ei saaks öelda, et mu ettekujutus Eesti Kaitseväest  kuidagi paranenud oleks. See ei mõjunud absoluutselt mitte õppuse, vaid laste sõjamänguga, kus piu-pau tehakse.

Ja jäänud oli veel 13 päeva.