Kui tolm settis...

Sellest on nüüd peaaegu 2 aastat möödas, kui mu teenistus Eesti Mereväes lõppes. Arvan, et on paras aeg teha väike tagasivaade ja tulemuste analüüs.

Inimaju on imeline. Meisse on ehitatud suurepärane funktsioon, mis hoiab meid hulluks minemast. Ma räägin peaasjalikult inimese võimest unustada ja lasta minna kõik halb, andestada ning mällu talletada kui üldse, siis ainult head juhtumised. Täpselt see on ka minuga juhtunud. Praeguseks meenuvad mulle ainult lahedaimad seigad, parimad õppetunnid ja vapustavad kogemused. Ja veel üks asi...

Midagi, mida ma jõuliselt endale mällu talletasin, kuskil teenistuse keskel, ma söövitasin enda mällu sõnad: "Taavi, sa ei hakka kunagi sellest kohast siin hästi rääkima." Ma mäletan, et see ei olnud öeldud hetkeemotsiooni ajel, vaid tagasivaatest leitud heade ja halbade aspektide võrdlus. Praeguseks mul ei ole mingit mälestust sellest, kui mitu korda ja mis oludes me seda laeva üle värvisime, meenub ainult see, kuidas me poistega sinna kõrvale raadio mängima panime ja kordamööda võistlesime, kes suudab pintsilt aeglasemalt liigutada. Olukorra keerulisust tõstab ka fakt, et viimast korda sellest väravast välja astudes ei olnud ma ei igatsev ega rõõmus.
(Vahemärkus: mingi imelik sundmus oleks peaaegu iga mereväe juurde kuuluva nimisõna ette kirjutada "neetud", aga vist ei sobi nagu)

Mida ma siis nüüd tegema pean?!

Eelneva põhjal on vist saalomonlik otsus üleüldse mitte laskuda teenistusajale hinnangute andmisele. Seega vaadelgem, mis sai pärast. Kuu aega vaba suve nautimist ning algaski ülikool. Esimene kuu olin kui talveunest tõusev karu, kogu gümnaasiumis õpitu oli justkui mingi paksu uduloori taga, sest ega sõdur pea tark olema, mis sest, et pärast läheks neid teadmisi nagu päriselus vaja. Umbes kuu pärast tundsin, et aju hakkab jälle vaikselt pöördeid üles võtma ning veel paari nädala pärast olingi endises vormis. (Hea et niigi läks). Siinkohal tasuks ära mainida paar asja, millest ma täiesti ebatervet rõõmu tundsin:

1) Käte taskus hoidmine - ma vist käisingi igal pool ringi käed sügavale taskusse surutud, SEST MA VÕISIN. See meeletu kergendus teha sellist lihtsat ja tavapärast asja, mida terve aasta tehtud polnud, oli tõeliselt ülevoolav.

2) Hierarhia puudumine - aia taga oleme kõik võrdsed. Nii kui see aastapikkune rollimäng lõpeb, kaovad kõik auastmed, ma ei pea enam midagi käsu korras tegema, ma olen vaba. See on üks tõeliselt hea muutus, et kui varem sai tuntud pigem alandlikkust ja tagasihoidlikkust, kui ma kellelegi ei meeldinud, siis pärast ajateenistust olen ma kas ükskõikne või isegi vasturündav.

3) Poed - kohad kus saab süüa valida. Uskumatu kui suur igatsus tekkis valikuvabaduse puudumise üle. Täitsa imelik oli minna poodi ja võtta riiulilt täpselt seda, mida süüa soovisin. Nüüd, hiljem oskan endiselt seda hinnata, vabadust valida.

Ajateenistuse suurim pluss: oskus nautida väikseid asju ja mitte lasta ennast häirida pisiprobleemidest. Pärast ajateenistust ei ole ma kordagi vingunud toidu üle - kui see annab kaloreid ja on üldiselt liigitatud toidu alla, siis käib küll. See ei tähenda, et ma ei valiks, mida söön, vaid et kui antakse, siis naudin ja ei hala. Kui olin ajateenistuses, siis probleem, et mul puudub vabadus oli suurem kui mistahes muu mure, ja see, et mured tunduvad pisikesed, oli midagi, mis jäi külge ka pärast teenistuse lõppu. Praegu, kui keegi hakkab jälle pihta, et see asi on halb või et too ei meeldi, siis tekib mul tugev soov see inimene ajateenistusse lükata ja aasta pärast tulemusi kaeda.

Väikesed aspektid üldistuvad suuremateks. Ajateenistust saab kirjeldada kui suurt põrgutit, kuhu sisenevad kõikvõimalike eri kujudega kivikesed ja väljuvad, ei, mitte ümarad, vaid kokkusobivad ehitusklotsid. On paratamatu, et luues ehitusmaterjali loodusliku valiku põhjal tekkinust, tuleb nii mõnigi nurk maha koksata. Sõjaväes ei anta sulle valida, kellega sa koostööd tegema pead, ei saa istuda nurka ja öelda: "Mina temaga ei mängi!" Nutad ja mängid. See lihvibki maha need kokkusobimatud põhimõttelised nurgad. Pärast seda olen palju leplikum inimeste suhtes, kellega pean ühise eesmärgi saavutamise nimel koos töötama ning olen valmis leidma ühendavaid teemasid ja end tagasi hoidma oma arvamuse pealesurumisest. (Kes mind vähegi enne sõjaväge tundis, võis kohati viimase all kannatada, vabandust)

Ajateenistus ei ole kõigile. Ma kardan, et osad kivikesed purunevad seal miljoniks killuks ning ei ole enam võimelised normaalselt hakkama saama. Leidub neid, kes seda ei vaja, kes juba enne omavad vaimset valmidust probleemidega tegelemiseks. Ja on neid, kes sealt ilmtingimata läbi peavad käima ja miski mu sees tõmbub jäiselt kokku, kui nad tulevad ja ütlevad, et käisid arstlikus komisjonis ning ei saanud läbi. Kurat, kas sa kavatsed selliseks jäädagi siis või? Aga ma jään rahulikuks ja ei ütle seda neile näkku. Good for you, Taavi.

Sõjavägi on mõru rohi, nagu keemiaravi kasvaja eemaldamiseks. Võib-olla osa ühiskonda sobimatuid käitumismaneere lihtsalt muudmoodi välja juurida ei saagi, kui et tuleb lõigata välja ka midagi omast ja loomulikku. Üks huvitav ja minu arvates äärmiselt küps vaade ajateenistusele kostus ühe suvalise arutelu ajal praktikumi õppejõuga: "Ajateenistus on nagu aasta aega puhkust - kõik on sinu eest ära planeeritud, millegi pärast ei pea muretsema." Tahaksin ka ise kunagi nii tunda.

Kui tolm settis, olin ma teine inimene kui enne ja kuna ma ei mäleta, kes olin ma enne, vaid tean, kes olen ma praegu, siis ei anna ma lõplikku hinnangut, vaid lasen seda teha neil, kel on ülevaade mõlemast olekust.

The End

Nüüd on siis kõik. 11 kuud läbitud ning minust sai reservväelane. Suur enamik teenistusest kajastub blogi varasemates postitustes, seega keskendugem sellele, mida veel öeldud pole.

Praegu on õige moment tulemaks tagasi põhjuste juurde, miks ma üldse selle blogi lõin ja kas need ka vilja on kandnud. Enne ajateenistusse astumist püüdsin ma igati leida mingisugust informatsiooni selle kohta, mis mind seal ees ootab. Mitte seda propagandat, mida kuuleb telekast ning loeb infovoldikutelt, vaid puhast, ausat ja otsest kogemust. Selle ma ka leidsin ning justnimelt ajateenija blogi näol ja ma olen talle väga tänulik. Suurendamaks võimalust, et inimesed, kes on samas situatsioonis nagu mina 11 kuud tagasi, leiaksid selle info, lõingi ma oma blogi. Lisapõhjus, mida ma ei osanud enne ette näha oli võimalus ennast välja elada. Kui vahel ikka närv must või tuju täiesti nullis, siis just kirjutamisest sai see hädavajalik paus ja väljund. Lisaks eelnimetatud põhjustele toimib see blogi mulle endale isiklikult päevikuna, mida on nii hiljem kui ka juba praegu huvitav lugeda. Kõige tipuks märkasin mingil hetkel, et leidub inimesi, kes seda loevad ning see andis kõvasti motivatsiooni ning püüet asja kvaliteetselt teha juurde, iseasi, kas see ka nii välja kukkus.

Ootuste täitumise või mittetäitumise võib kokku võtta väga lihtsalt: ajateenistus iseenesest ei anna mitte midagi, küll aga võtab. Kõik hea, mida sealt võiks loota saada tuleb ise teha ning samal ajal tuleb rasket vaeva näha ka selle hoidmises, mis sul juba olemas on. Ehk siis füüsiline vorm ei tule vaid käskudele alludes, vaid oma piiratud vaba aja spordile pühendamises, samuti distsipliin ja korraarmastus. Siiski kipub inimene teenistuse jooksul vaimselt võimekuselt nõrgemaks jääma, mistõttu tuleb sellega tegeleda.

Ajateenistuse ideel iseenesest polegi väga viga, kuid teostus on rohkem kui puudulik. Kindlasti leidus ajateenistuses minu jaoks kasulikke aspekte, kuid nüüd, kus terve aasta on lihtsalt kadunud, näen, et hind selle kasu eest on kaugelt liiga suur. Ma võin täiesti kindlalt öelda, et kui kunagi peaks midagi juhtuma ja mobilisatsioon välja kuulutatama, siis olen mina äärmiselt skeptiline selle ilusas ja plaanipärases toimimises. Isegi, kui inimesed saadaks kohale ja varustatud, siis kogu selle krempli juhtimine küll välja ei tule. Hea näide erakordselt kehvast otsustusvõimest on see, kui pannakse jaoülemaks vanemmadrus, kes kogu oma ajateenistuse on veetnud laos asju ühel riiulilt teisele tõstes.

Erakordselt palju kipub korduma küsimus: "Kas siis peaks ajateenistuses käima või mitte?" Minu vastus sellele on, et otsus tuleb langetada igaühel ise, aga teha seda informeeritult, toetudes tõestele allikatele ning mitte lasta ennast kaasa vedada levitatavast propagandast ning inimeste pimedast muljest Eesti Kaitseväest. Kogu värk on kõige ehtsam Podjomkini küla, seega piilugem enne otsuse langetamist ka korra fassaadi taha.

Minul on nüüd kogu tee käidud, ilmselt teistmoodi, kui paljudel, kuna teenisin laeval, aga põhiolemus jääb samaks. Ja kõigile, kes muidu ei saa, kui et peavad ära käima, nendele soovin ainult jõudu ja jaksu.

10.07.2012 - 07.06.2013

Hullumaja

Viimaselt linnaloalt tagasi, viimast korda vahetatud linade vahel, ootamas viimase nädala algust - hea aeg teha kokkuvõtteid eelviimasest nädalast.

Ühesõnaga - baas on läinud hulluks. Ma arvasin, et siin ei suuda mind enam miski üllatada, kuid ma eksisin, rängalt. Just eelviimasel nädalal on inimesed ära pööranud. Noored ajateenijad on järsku veidralt saamatumaks ning samavõrra ülbemaks muutunud. Õnneks ei pea seda enam kaua taluma, mistõttu on mul sellest üsna suva. Mis mind aga veel pärast 11 kuud üllatada suutis, oli käsk, mis tuli pootsmani suust. Nimelt peavad Tasuja vanemad ajateenijad tegema viimasel päeval enne reservi näidendi. Esmalt ei suutnud ma seda uskuda ning küsisin üle, siis naersin selle peale ja küsisin uuesti. Lõpuks sain aru, et vanemmadrusel, kes mulle seda ütlema tuli, oli tõsi taga. See tähendab, et Eesti Kaitsevägi on jällegi astunud ühe suure sammu allapoole tõsiseltvõetavuse-naeruväärsuse trepist. Igatahes uute sündmuste valguses jääb see käsk ilmselt täitmata.

Eestlased on endiselt mentaalselt orjarahvas. Järjekordse tõestuse sellele andis Ameerika saatkonna külaskäik ja selleks valmistumine. Esiteks küüriti laev puhtamaks kui see kunagi varem olnud on. Teiseks pandi valmis auvaht, kes külalisi vastu võtma hakkab. Kolmandaks saadeti kogu laeva allohvitserkond ja ajateenijad selleks ajaks sporti tegema. Neljandaks, baasipoolse sammuna, värviti äärekivid osaliselt valgeks nii, et see eriti tobe välja näeks. Huvitav, kas ameeriklased meie saatkonda kah sedasi vastu võtaksid? Minu arvates on see täiesti tobe lömitamine. Õnneks mind puudutas kogu see kammajaa vähe, kuna koristusel ma ei osalenud ning auvahtkonda ei kuulunud - sain hoopis terve pärastlõuna võrkpalli mängida, mis oli SBK ajal üks mõnusamaid ning

Veidral kombel on lõpp väga sarnane algusega. Ilmad on soojad, inimesed elevil ning peagi on kõik kardinaalselt muutumas.

Ja lõpuni oli jäänud veel 5 päeva.

Kevadtorm

Nonii. Kevadtorm ongi läbi ja kui maarotid nüüd kõik reservi kobivad, siis mereväelased istuvad ka pärast seda uhkelt 2 nädalat kohal. Aga sellest polegi nii väga hullu, sest need viimased päevad saavad üsna lihtsad olema. Motivatsioon on madal, sest ähvardus reservini sees istuda ei tundugi enam nii jube. Aga nüüd siis kevadtormist...

Nagu mõned varasemate postitsute lugejad juba teavad, siis üldiselt pole elu laeval sõidus olles just lilleline, kuna reeglina saab magada üsna vähe. Vahid on 4-thunnised, mis tähendab, et magada saab järjest maksimaalselt kuskil 3,5h ja ülepäeviti seda kaks korda, ehk siis 3,5h+3,5h, vahele üks vahisolek. Selline magamismeetod on tegelikult üllatavalt tehtav ja talutav. Siiski, arvestada tuleb teatud kadudega, kuna keha ja aju peavad sellega kuidagi kohanema. Peamiselt juhtub see, et mälu jääb erakordselt töntsiks. Sellest järeldub, et tegelikult, päris ausalt, ma viimase kahe nädala kohta paljut ei mäletagi, aga püüan siiski välise abiga mõnda taastada.

Esimene nädal möödus üsna tavalise sõiduna, kus tegime peamiselt laevasiseseid häireid ning harjutusi laevade vahel. Päevad olid võrdlemisi tühjad ning magada sai küll vähe aga regulaarselt. Saabus laupäev, mis esialgu tõotas meie vahile erilist kurja: oma niigi tillukese 3,5h uneaja pidime ohverdama 2h vastu, kuna sildumine öösiti on lahe. Samas oli tegemist üsna vahva kogemusega: ma tean nüüd, kuidas üks zombi end tunda võib. Õnneks jäime veel natukeseks sadamasse ning uneajale liideti lisaks veel 2,5h ja järgnevast päevast sai täitsa asja.
Saabus dessandipäev. Kui põõsastele võis see huvitava ja põneva ettevõtmisena tulla, siis meile jäi vaid paatide veeskamise ja luukide avamise töölõbu. Isegi randuvaid paate ei saanud näha.

Teisel nädalal olime toetuseks maaväele ehk asusime ka Kevadtormi keeristesse. Meeles on üks vahva seik, kus tulid välja mõned huvitavad Eesti Kaitseväe iseärasused. Juba pikemat aega oli laeva sillas kuulda maaväe tegelaste raadiosidet - ilmselt ongi meil kõigi väeüksuste vahel vaid käputäis kasutatavaid kanaleid. Seega sai oma raadiojaamu reguleerides hõlpsasti kuulata, mida vastasüskused teevad. Üks hetk, igatahes, tuli meile pardale üks mulle tundmatu mereväe maaväeosa ohvitser ja palus meie komandöri abilt natuke toetust merelt. (Kahtlen, et see mingites plaanides ettenähtud oli, esiteks, sest mehed tundusid üsna head sõbrad olevat ja teiseks ...) Teiseks see, kuidas me seda läbi viisime. Üldtunnustatud reegel oli, et vaenlast märgib punavalge lipp. Meie laeval seda muidugi polnud, me lihtsalt viibisme vahetus läheduses neutraalsena vms. Niisiis oli vahva plaan sõita laevaga rünnatavate üksuste lähedusse, veesata paat poordi taha, nii, et seda maalt näha poleks, tõmmata sinna punavalge lipp ning sooritada äkkrünnak. Samal ajal pidevalt kuulates, kuidas vaenlased hämmingus on ning veidralt lähedal asuvast laevast pidevalt ettekandeid teevad. Oleks see luure ka päriselt nii lihtne. Kuigi tegemist oli vaid pettemanöövriga, et ülejäänud kaks jagu vaenlast selja tagant rünnata saaksid, oli kogu tegevus kergelt öeldes koomiline.

Millalgi teise nädala alguses külvasime lahe ka õppemiine täis. Lihtsalt selleks, et miinjahtijad neid otsida saaksid. Õnneks sellega meie tegevus ka piirdus. Millalgi peaks minema neid ka üles korjama, aga ma väga loodan, et see juhtub kunagi siis kui meie juba rahulikult vabadust naudime.

Kevadtorm ei olnudki niivõrd kurnav, nagu arvanud oleks. Pigem see lihtsalt venitas aega meeletult pikaks. Selle kestvus tundus olevat lõpmatu. Aga läbi see sai ning ei saaks öelda, et mu ettekujutus Eesti Kaitseväest  kuidagi paranenud oleks. See ei mõjunud absoluutselt mitte õppuse, vaid laste sõjamänguga, kus piu-pau tehakse.

Ja jäänud oli veel 13 päeva.

Finlandia

Jälle nädal möödas ning järjekordne sõit seljataga. Sai siis käidud Soomes, meie esimesel reisil väljaspoole Eesti piire. Võrreldes kõigi varasemate sõitudega oli seekordne lausa kruiis.

Esmaspäeva hommikul asusimegi teele põhjanaabrite poole. Seoses välislähetusega saime kõik ka väikese lisatasu - 38 eurot. Üllataval kombel ei saabunud selle peale inimestelt mitte rõõmuhüüe, vaid virin, et miks pole 50. Veider värk, midagi suht lambist antakse, kuid halada jõuab ikka. Igatahes Soome me jõudsime. See, mis sõidust kruiisi tegi oli fakt, et me peatusime sadamas, mitte lihtsalt avamerel ankrus, mis omakorda tähendab, et öösel, ei pea keegi peale kolme trapivahi vahti pidama. Seega saime kahel ööl magada reaalselt kuni 10h. Kogu sõidu eesmärk oli tegelikult laskmised, mida me ka usinalt läbi viisime. Tulistati õhusihtmärke, milleks olid esmalt mudellennuk ja hiljem pärislennuk, mis sihtmärke enda taga vedas. Vaatamata sellele, et Browninguga sihtimine ja laskmine korraga võimatuna näib, suudeti mudellennuk isegi kaks korda puruks lasta. 

Soome sadamas anti meile ka võimalus näha nende laevu, milleks korraldati väike ringkäik. Kuna ajateenijad meil Soome keelt hästi ei valda (mida ei saa aga öelda ohvitseride kohta, kes meil seda vabalt panevad), siis pidi see kõik toimuma inglise keeles. Aga, jah... Soomlaste inglise keel meenutas mulle kangesti seda Kreisiraadio läbirääkimiste sketši, sest sõnavara oli küll rohkem kui puudulik. Lisavaatamisväärsusena nägime ka Soome ajateenijaid. Olgu, ma saan aru, et päris juuste mahaajamine sõjaväes pole ilmtingimata vajalik, aga nii, nagu nemad olid, ka ei saa. Mõlemal seersandil, kes meile ringkäiku tegid, oli peas korralikult  kammitud, silutud, värvitud tukk. Nagu oleks äsja kuskilt moeetenduselt ajateenistusse sadanud. Aga eks see ole nende endi asi, kuidas oma asju korraldada.

Soomes saime laskmised edukalt tehtud ning jõudsime neljapäeva hommikul tagasi Eestisse. Sõidu ajal juhtus veel üks märkimisväärne vahejuhtum. Meie vahi ajal mängisime oma vahiohvitseri, komandöriga, ruletti. Tegemist on vahva mänguga, kus kasutatakse laevaaknal olevat pöörlevat illuminaatorit ehk siis lihtsalt ümmargune moodustis aknal, mis käib ringi. See jagatakse markeriga sektoriteks, olenevalt siis mängijate arvust, mis meie puhul oli 6. Igasse sektorisse pannaks osaleja nimi ning illuminaator aetakse pöörlema. See, kelle nimel illuminaator pöörlemise lõpetab, teeb kõigile teistele osalejatele välja eelnevalt kokkulepitud joogi, mis meie puhul oli Sprite. Pöörlemise ajal juhtuisn roolis olema mina ning üks hetk mainib komandör mulle, et ma peaks ikka kurssi jälgima - njah olin jäänud mängu jälgima ja selle ajaga oli kurss juba 7 kraadi möödas, midagi hullu ei juhtunud, keerasin laeva tagasi ja mäng jätkus. Rõõmsal kombel osutus seekordseks kaotajaks komandör ise, kes ka sidemehe alla jooke tooma saatis, kuid kahjuks oli selleks hetkeks juba kõik otsas ning seekord Sprite meist keegi ei saanud, küll aga lubas ta oma võla hiljem tasuda.

Tulevikuvaade on aga jube. Siiski on ka meid vaja meid laevaga Kevadtormile tiirutama saata. Eesmärgiks mingi maaväe toetus vms. See tähendab 2 nädalat merel ning kõigi suureks rõõmuks jällegi kahe vahi süsteemis. Nimelt on puudu meil üks vahiohvitser, komandör, kes reisile kaasa ei tule. (Huvitav, kuidas ja millal ma siis oma Sprite kätte saan?) Igatahes tähendab kaks vahti magamatust ja meeskonna vaikset zombistumist, mis kestab kuni 24. maini. Vähemalt on see viimane sõit, mille ma siin ajateenistuses veel teen. Mulle meeldib kasutada väljendit viimane, misiganes viimane tegevus see ka poleks ning vahepeal on ikka nii mõnigi kord avastatud uusi "viimaseid".

Ja lõpuni oli jäänud veel 26 päeva.

Lähme sõidame!

Jää minekuga algas ka meie minemine igale poole laia maailma avastama, aga mitte kaugemale, kui Naissaar või nii, et Eesti rannik silmest kaoks. 2 nädalat on mõlemad sisaldanud endas üht 3-päevast sõitu.

Juhtuski nii, nagu ma arvasin. Me ei teinud mitte ühtki sõitu n-ö üksi. Varasemalt koos vanadega, nüüd koos noortega. Mitte, et see halb oleks, hoopis vastupidi. Nõnda peab vähem tegema. Eriti veel, kui ise üks vanadest oled. Esimene sõitudest oli ebameeldiv. Pidevalt pidi kusagil tegevuses olema. Kusjuures 90% sellest oli lihtsalt väljas passimine, kus meil reaalselt midagi teha polnud. Pidime vaid ootama, millal ohvitserid oma lugematud navigeerimiskatsed ära teevad ning alles siis hakkas harjutus ka meid hõlmama. Häireid oli tookord vähe. 3 vahi süsteem on hea - see annab palju rohkem võimalusi magamiseks. Teoreetiliselt on sellega võimalik magada kuni 10h päevas, millest aga tubli ja oskusliku tegevuse korral realiseerub umbes 7h. Jep, magada tuleb osata. Mitte siis, kui sul vaja, vaid siis, kui selleks on võimalus. Esimene sõit oli see oskus mul täiesti puudulik, kuid juba teisel sõidul sai seda usinalt õpitud ja rakendatud.

Üldiselt meeldiski teine sõit mulle rohkem. See erines esimesest paljuski. Igasuguseid harjutusi või töid oli imevähe ning kogu aeg oli kas vaba puhkeaeg või häire. Isiklikult pean ma seda variant paremaks, kuna kokkuvõttes tuleb tegevust vähem ja häired mind juba ammu enam ei eruta. Enam ei püüa end kiirete aegadega kellelegi tõestada ning teades, mida teha tuleb, on kõik üpris lihtne.

Need kaks nädalat möödusid uskumatult kiiresti. Eesoleval nädalal me kuhugi ei lähe, küll aga tuleb edaspidi veel üks nädalane ja kahenädalane sõit.

Ja lõpuni oli jäänud veel 39 päeva.

Viimane peatükk

Käes ongi viimane peatükk, mis algab noorte laevatulekuga ja lõppeb reserviga. Njah, kuigi lõpp on spoilitud, siis loodan, et vahepeal siiski midagi märkimisväärset juhtub. Alustaks aga hoopis proloogiga.

Nädal enne tänast saabus meie laeva uus tegelane, suur, kardetud ja paljuräägitud pootsman. Kahjuks pean möönma, et jutud pole alusetud ning juba esimesest päevast peale alustas ta meie elu ümberkorraldamisega ja kindlasti mitte paremuse poole. Esiteks jäime hoobilt ilma telekavaatamise õigusest, seega hommikune eilane Reporter jääb nägemata. Lisaks sellele ei tohi enam torukotte messis hoida ega seal ise lõuna väljakuulutamisel viibida. Telefonid on samuti saatanast. Tõesti, igati kaitseväelaslik, kuid ilgelt nõme. Meil oli kõik hästi ka enne tema saabumist, kuid nüüdsest toimub kõik nii nagu pootsman soovib. Seega pärast nädala veetmist pootsmaniga ning uue ja halvema aprilli vahigraafiku vastuvõtmist jõuamegi uude algusesse, noorte tulekuni.

Siiani olid noored meist eemal, MBK-d läbimas, kuid tänasest on kõik ametlikult laevadele määratud. Kõik lootused, et nüüdsest saab meil lihtne elu olema purunesid juba esimesel päeval. Samal ajal, kui noortele mugavalt messis väljaõpet tehti, hooldasime meie laeva reelinguid, neid kohati haljaks tehes ja kruntvärviga kattes. Õnneks tundub, et noorte näol on pootsman uue kondi hambusse saanud ning vähemalt esialgu jäävad vanad turmtule alt kõrvale. Üldpilt noortest tundub olevat ... lootustandev. Vähemalt need, kes Tasuja peale määrati pole kõige hullemad, sekka mõni terav pliiats, aga eks aeg anna arutust.

Koos nende tulekuga muutub nii mõndagi. Esiteks on kohe algamas navigatsiooniperiood, mis tähendab, et laevad hakkavad sõidus käima. Kui mul merel paha ei hakkaks, siis poleks vist sõitudel enam väga hädagi, sest nüüdsest võib nende ajal isegi magada saada. Tänu sellele, et mind pandi uusi rollikaarte vorpima, avastasin, et edaspidi võime sõitma hakata 3 vahi süsteemiga. See tähendab, et erinevalt varasemast 4h vahis 4h vaba olukorrast saab 4h vahis 8h vaba. Lisaks kaob lõpuks ometi kohe varsti ära AG/TG vaht (see, mis sunnib kõiki pärast toimkonda 2 päevaks sisse jääma) Vähemalt nii lubas Divisjoni peamehaanik. See on igati positiivne. Koos noortega on Divisjoni kollektiiv paisunud rohkem kui 2-kordseks. See aga toob kaasa ebameeldivaid nähtusi nagu pikemad õhtused rivistused ja söögijärjekorrad. Suuremat üksust on ikka keerulisem juhtida.

Lisaks suurtele asjade liikumistele on toimunud nii mõnigi väike, kuid tähelepanuväärne sündmus. Näiteks ükspäev mõni aeg tagasi otsustas leitnant Kõlupea, et kasarmud on ilgelt mustad ja koristamata. Selleks kutsus ta kokku erakorralise rivistuse, kus ta kogu kompanii läbi sõimas ja seejärel 15 minutiga kõik ära koristada käskis. Kõik oleks olnud vähemalt mõistetavgi, kui ta ainult poleks kogu seda kammajaad teinud 8 minutit enne plaanilist koristust. Muidugi ei saanud me esimese katsega hakkama, mille järel anti veel 15 minutit veelgi mahlakama sõimu saatel ning lubati kurja, kui ka seekord peaks ebaõnnestuma. Lõpuks ta siiski midagi välja mõelda ei suutnud ning kõik jätkasid normaalse eluga. Järgmine huvitav sündmus juhtus üsna värskelt, nii umbes 2h enne selle postituse kirjutamist. Nimelt tulid meie kasarmu ukse taha kaks võitlejat, voodiga. Keeldudes neid sisse laskmast, läksid nad kuhugi edasi. Õhtusel rivistusel selgus, et miskil imekombel olevat üks võitleja oma voodi ära kaotanud. Õnneks lõppes kõik rõõmsalt ning kapikontrolli voodi otsimiseks ei korraldatud, kuigi see polekski kõige veidram asi, mida merevägi näinud on.

Suurte muutuste ja teadmatusega ongi vist kõige õigem viimast etappi alustada ning sellise paljulubava ja mittemidagiütleva lausega postitus lõpetada.

Lõpuni oli veel jäänud 59 päeva.

(Muide kui siin, varasemates ja tulevastes postitustes mingeid eriti imelikke sõnu kohtab või muid kirjavigu, siis need tulenevad minu lohakusest ja telefoni auto-correctist.)