The End

Nüüd on siis kõik. 11 kuud läbitud ning minust sai reservväelane. Suur enamik teenistusest kajastub blogi varasemates postitustes, seega keskendugem sellele, mida veel öeldud pole.

Praegu on õige moment tulemaks tagasi põhjuste juurde, miks ma üldse selle blogi lõin ja kas need ka vilja on kandnud. Enne ajateenistusse astumist püüdsin ma igati leida mingisugust informatsiooni selle kohta, mis mind seal ees ootab. Mitte seda propagandat, mida kuuleb telekast ning loeb infovoldikutelt, vaid puhast, ausat ja otsest kogemust. Selle ma ka leidsin ning justnimelt ajateenija blogi näol ja ma olen talle väga tänulik. Suurendamaks võimalust, et inimesed, kes on samas situatsioonis nagu mina 11 kuud tagasi, leiaksid selle info, lõingi ma oma blogi. Lisapõhjus, mida ma ei osanud enne ette näha oli võimalus ennast välja elada. Kui vahel ikka närv must või tuju täiesti nullis, siis just kirjutamisest sai see hädavajalik paus ja väljund. Lisaks eelnimetatud põhjustele toimib see blogi mulle endale isiklikult päevikuna, mida on nii hiljem kui ka juba praegu huvitav lugeda. Kõige tipuks märkasin mingil hetkel, et leidub inimesi, kes seda loevad ning see andis kõvasti motivatsiooni ning püüet asja kvaliteetselt teha juurde, iseasi, kas see ka nii välja kukkus.

Ootuste täitumise või mittetäitumise võib kokku võtta väga lihtsalt: ajateenistus iseenesest ei anna mitte midagi, küll aga võtab. Kõik hea, mida sealt võiks loota saada tuleb ise teha ning samal ajal tuleb rasket vaeva näha ka selle hoidmises, mis sul juba olemas on. Ehk siis füüsiline vorm ei tule vaid käskudele alludes, vaid oma piiratud vaba aja spordile pühendamises, samuti distsipliin ja korraarmastus. Siiski kipub inimene teenistuse jooksul vaimselt võimekuselt nõrgemaks jääma, mistõttu tuleb sellega tegeleda.

Ajateenistuse ideel iseenesest polegi väga viga, kuid teostus on rohkem kui puudulik. Kindlasti leidus ajateenistuses minu jaoks kasulikke aspekte, kuid nüüd, kus terve aasta on lihtsalt kadunud, näen, et hind selle kasu eest on kaugelt liiga suur. Ma võin täiesti kindlalt öelda, et kui kunagi peaks midagi juhtuma ja mobilisatsioon välja kuulutatama, siis olen mina äärmiselt skeptiline selle ilusas ja plaanipärases toimimises. Isegi, kui inimesed saadaks kohale ja varustatud, siis kogu selle krempli juhtimine küll välja ei tule. Hea näide erakordselt kehvast otsustusvõimest on see, kui pannakse jaoülemaks vanemmadrus, kes kogu oma ajateenistuse on veetnud laos asju ühel riiulilt teisele tõstes.

Erakordselt palju kipub korduma küsimus: "Kas siis peaks ajateenistuses käima või mitte?" Minu vastus sellele on, et otsus tuleb langetada igaühel ise, aga teha seda informeeritult, toetudes tõestele allikatele ning mitte lasta ennast kaasa vedada levitatavast propagandast ning inimeste pimedast muljest Eesti Kaitseväest. Kogu värk on kõige ehtsam Podjomkini küla, seega piilugem enne otsuse langetamist ka korra fassaadi taha.

Minul on nüüd kogu tee käidud, ilmselt teistmoodi, kui paljudel, kuna teenisin laeval, aga põhiolemus jääb samaks. Ja kõigile, kes muidu ei saa, kui et peavad ära käima, nendele soovin ainult jõudu ja jaksu.

10.07.2012 - 07.06.2013

Hullumaja

Viimaselt linnaloalt tagasi, viimast korda vahetatud linade vahel, ootamas viimase nädala algust - hea aeg teha kokkuvõtteid eelviimasest nädalast.

Ühesõnaga - baas on läinud hulluks. Ma arvasin, et siin ei suuda mind enam miski üllatada, kuid ma eksisin, rängalt. Just eelviimasel nädalal on inimesed ära pööranud. Noored ajateenijad on järsku veidralt saamatumaks ning samavõrra ülbemaks muutunud. Õnneks ei pea seda enam kaua taluma, mistõttu on mul sellest üsna suva. Mis mind aga veel pärast 11 kuud üllatada suutis, oli käsk, mis tuli pootsmani suust. Nimelt peavad Tasuja vanemad ajateenijad tegema viimasel päeval enne reservi näidendi. Esmalt ei suutnud ma seda uskuda ning küsisin üle, siis naersin selle peale ja küsisin uuesti. Lõpuks sain aru, et vanemmadrusel, kes mulle seda ütlema tuli, oli tõsi taga. See tähendab, et Eesti Kaitsevägi on jällegi astunud ühe suure sammu allapoole tõsiseltvõetavuse-naeruväärsuse trepist. Igatahes uute sündmuste valguses jääb see käsk ilmselt täitmata.

Eestlased on endiselt mentaalselt orjarahvas. Järjekordse tõestuse sellele andis Ameerika saatkonna külaskäik ja selleks valmistumine. Esiteks küüriti laev puhtamaks kui see kunagi varem olnud on. Teiseks pandi valmis auvaht, kes külalisi vastu võtma hakkab. Kolmandaks saadeti kogu laeva allohvitserkond ja ajateenijad selleks ajaks sporti tegema. Neljandaks, baasipoolse sammuna, värviti äärekivid osaliselt valgeks nii, et see eriti tobe välja näeks. Huvitav, kas ameeriklased meie saatkonda kah sedasi vastu võtaksid? Minu arvates on see täiesti tobe lömitamine. Õnneks mind puudutas kogu see kammajaa vähe, kuna koristusel ma ei osalenud ning auvahtkonda ei kuulunud - sain hoopis terve pärastlõuna võrkpalli mängida, mis oli SBK ajal üks mõnusamaid ning

Veidral kombel on lõpp väga sarnane algusega. Ilmad on soojad, inimesed elevil ning peagi on kõik kardinaalselt muutumas.

Ja lõpuni oli jäänud veel 5 päeva.