Nil novi sub sole

Järjekordne nädal mööda läinud. Praegu toimubki elu üks nädal korraga - elae tööpäevad üle ning saabub vabastav nädalavahetus. Ja siis kõik otsast peale. Nädalatel on vaid numbrid. Tõenäosus, et juhtub midagi uut ja erutavat aina väheneb ning sellega seoses harvenevad ilmselt ka siinsed postitused. Seekord saime juba laevaga sõita.

Laevasõit oli minu jaoks midagi eriti vahvat, mida ajateenistuses teha. Isegi tormi tahtsin näha. Enam mitte. Esimene päev pärast väljasõitu saabus minu oodatud tuul 20 m/s koos 3m lainetega. Olla sellise ilmaga väiksel laeval on kogemus, mida ma enam kunagi korrata ei soovi: liikumine laeval toimub seinast seina, tugipunktist tugipunkti ning minu magu seda välja kannatada ei suvatsenud vaid otsustas kahel korral maitsva söögi valest otsast väljutada. Ülejäänud sõit möödus aga rahulikult. Harjutasime tekitöid ja seda, kuidas 2 min tuletõrje varustus selga saada. Kogu reisi iseloomustas üldine magamatus (9h, max 3h järjest, 72h jooksul). Kuidas varsti saabuv nädalane väljasõit välja nägema hakkab, ei tea.

Esimese lume saabumine reedel andis kogu nädalale rõõmsama maigu. Hommikul ärgates oli suurem osa kasarmust akna alla koondunud, vaatamas saabunud imet. Hommikuvõimlemine toimus kõigest hoolimata ning üsna lustlikus laadis. Natuke sai isegi umbes viiekümnekesi lumesõda peetud, aga peagi märkas seda korrapidaja ning pani kogu lõbule lõpu. Saabunud lumi tähendas aga ühtlasi ka laeva puhtaks rookimist ning külma ilma, mis pole sõitu minnes just kõige soovitavaks enne, aga ehk läheb veel uuesti soojemaks, ikkagi oktoober ju alles.

Lõpurosinaks veel tsitaat vanemalt ajateenijalt, kellegi kurtmise peale millegi suhtes:
"Jah, aga siin pole õiglust ega loogikat, sa oled sõjaväes."

Avengers... assemble!

Nonii, tere jälle! Mulle meeldib postitusi linnaloal kirjutada, mitte, et mõte kuidagi paremini jookseks, aga ikkagi. Seekord oli täitsa tegus nädal: tuletõrjeõppus, MBK eksam, päästeõppus ja laevadele suunamine.

Esmaspäev oli siis viimane päev MBK õpet, kus me saime olla nagu päris filmi-tuletõrjujad: balloonide, maskide, kummikute ning kõigi muude kellade ja viledega. Lasti ka natuke disko-suitsu, kuigi peamine asi, mis nägemist varjutas oli uduseksminevad prillid silme ees. Seda muidugi seepärast, et arvati, et meie satsi jaoks on õhk balloonist otsas, mille tõttu tegime kogu nalja n-ö kuivalt läbi. Järgmise satsi jaoks aga avastati, et õhku on veel küllaga. Igatahes eriti lõbus ei olnud neid voolikuid ja "kannatanuid" mööda koridore ja treppe vedada. Õnneks tuleb selletaolisi õppuseid/häireid veel aga küllaga.

Teisipäeval kontrolliti meie teadmisi 36 erineva teemakohase lihtsa küsimusega. Mul õnnestus saada skoorids 88/95. Valmistusime ka eelseisvaks parveõppuseks.

Kolmapäev. Kell 10 kõik Pitka vasakusse poordi, suured oranžid veekindlad kombekad seljas. Päästeparved visati vette ja lasti täis. Seejärel tariti need umbes 200-300m kaugusele merele, mille järel me kõik vette hüppasime ning nendeni ujuma pidime. Kostüümid hoidsid küll kindlalt vee peal, aga tegid ujumise palju keerulisemaks. Igatahes jõudsime parvedeni, ronisime sisse ja valmistusime seal veetma järgmised 24h oma elust. Põnev, kas pole? Ei, ei ole! Kas kujutad ette, oled kunagi viibinud 5-le inimesele mõeldud telgis? Kindlasti oled. Fantaseeri nüüd koos minuga natuke. Too see telk endale mõttes silme ette. Kui pilt sellest lõputust ruumist ja matkalõbust ära on kadunud, siis võime jätkata, kuid telk jätke alles. Nüüd proovi sinna mahutada 10 inimest, kellel on seljas XXXL suuruses talvekombekad. Ei õnnestu? Proovi veel. Heaks vihjeks ja abimeheks on Tallinna kilud. No vot, niiviisi õppisimegi 24h, et mis tunne siis kiludel seal karbis ikka täpselt on. Paar krampi, valutav selg ja korduvalt ärasurnud jäsemed ning üks maakera teljepööre hiljem kästi kõigil parve katusele ronida. Olime pääsenud. Silmapiirile ilmus päästekopter, mis meid kõiki ükshaaval pardale vintsis ning turvaliselt hiljem maha asetas. Tunne oli võimas, isegi niivõrd, et kõik meie kannatused said sellega tasutud. Käisime saunas ning läbinud oma päris viimase MBK õppuse, võisime selga panna uued, musta värvi töövormid. Aga see oli juba neljapäev, üks väga kordaläinud päev.

Reede. Hea päev otste kokkusõlmimiseks. Hommikupoolikul lõpetasime päästeõppuse varustuse hoolduse. Enne lõunat aga saabus see kõige olulisem hetk: laevadele suunamine. Sellest hetkest alates eristume "põõsastest" täielikult, veetes suurema osa ajast laeva peal, isegi siis, kui laev sadamas on. Ootuspäraselt sai minu teenistuskohaks laev Tasuja. Üldiselt asi kokku võtta, siis laeva peal on peaaegu kõik parem kui kasarmus: söök, koristamine, vaba aeg, tehniline varustatus külmkapi ja mikrolaineahju näol ning veelgi leebem distsipliin kui kasarmus. Lisaks oli meie laevatäis ainud, kes sai loa esmaspäeva hommikuks, mitte pühapäeva õhtuks.

Väga kiirelt möödunud nädal igatahes. Edaspidi lubati sõite ja värki. Negatiivsema poole pealt tulevad ilmselt õppehäired aja peale, kuid natuke võib ju kõigi nende vahvate eeliste eest maksta ka.

Aega reservini veel 241 päeva.

Uhke mereväelane

Jälle üks nädal mööda läinud ning õnnelikul kombel lõppes see ikka linnaloaga. Tuleb loota, et nii saabki olema. Väga palju selle aja jooksul küll juhtunud pole aga midagi ikka. Teooriatunnid jätkuvad samas vaimus, käisime Kalev SPAs enesepäästet harjutamas ning selgeks on saanud ka paar tõde ajateenistuse kohta mereväes. Tegelt oli veel üht-teist põnevat, aga ma jätsin oma märkmiku kasarmusse, seega tuleb leppida sellega, mis veel meeles on.

Jätkub siis neljanädalane õppekava, mida tehakse kolme nädala jooksul, kuid millega saaks vabalt hakkama ka kahe nädalaga. Ühesõnaga, kõvasti šlangimist. Ennelõunased tunnid lõppevad üldjuhul 1-2h enne lõunat ning pärastlõunased kuni 3h enne määratud aega. Seega jah, vaba aega, mis küll de jure peaks olema aeg enesetäiendamiseks, mis aga de facto kulub kõigele muule meelepärasele, on palju. Vahel lastakse meid klassist välja ka, mõnevõrra praktilisematele harjutustele kas laeva või selle ümbrusesse. Sel nädalal saime näha, kuidas toimub pinnaltpääste mees-üle-parda-häire korral ning käisime ise mootorpaadiga kannatanut (mingi kummist topis, mille jalad kaaluvad sama palju kui kogu ülejäänud kere - vot sulle reaalset kaalujaotust) paati vinnamas. Lisaks saime surtsu või paar pulberkustutit lasta, tuletõrjevoolikuga mängida ning kõige lõpuks ühe korraliku warmduscheri maha pidada.

Üks eredamaid seiku sel nädalal oli käik Kalev SPAsse. Saime ise vees proovida, kuidas on riietega ujuda ning nendest endale päästevahendeid teha. Üldiselt on riiete kasutamine päästevahendina küllaltki ebaefektiivne meetod, kuid võib-olla aitab see säästa natuke rohkem energiat, kui kulub nende töökorda seadmiseks. Lisaks saime hüpata sealsest tormist kuskil 5 ja 7 m kõrguselt. Paari inimese jaoks osutus see liiga suureks katsumuseks, kuid mulle pigem mitte, sest suvel olen käinud Tõrvas ning hüpanud sealsest hüppetornist 12-15m pealt (kes teab täpsemalt, kui kõrgel see viimane platvorm on, kommenteerigu julgesti, oleks huvitav teada). Kuna me käisime seal kahe grupina ja öörahust, siis pääsesime kahel päeval hommikuvõimlemisest ning saime tund aega kauem magada, võit missugune.

Näinud Divisjoni elu nüüdseks juba paar nädalat, on ilmenud üks kurb tõsiasi: väliselt oleme justnagu kõva eliit, kes sõidab kallitel laevadel, riietub teistmoodi ning on muidu teistest paremad ja tublimad, siis tegelikult on asi suht vastupidi. Samal ajal, kui meie Baasikaitserühm teostab lahingvarustuses 48h häireid, istume meie kasarmus ja lööme aega surnuks. Samalaadseid näiteid on mitmeid ning selline üldine silmakirjalikkuse tunne saab järjest suuremat tugipinda. Eriti lõbusaks läheb asi siis, kui olukord tõlkida ümber inglise keelde: I'm a marine serving on the Avenger. Kõlab nagu vingelt ja pole valetamine, aga ikkagi jääb selline veider maik suhu.  (Ma tegelikult tean küll, et nimesid ei tõlgita, aga nagu teada, siis maailmas on palju asju mida ei tohi, aga ikka tehakse) Ahjaa, anti teada, et ilmselt lähen mina meie staabi- ja tuukrilaeva, Tasuja, peale.

Reedel tagasi sõites võtsime peale paar hääletavat ajateenijat Tapalt, kaks tulevast nooremallohvitseri, kellega sai erinevaid muljeid vahetatud. Tuleb välja, et kuigi teiste SBK võis olla raskem, oli see ka tunduvalt põnevam.

Järgmine nädal uue hooga, kuigi ajateenistus on oma olemuselt hoopis midagi muud, kui see oli alguses, nüüd, kus nädalavahetused vabaduses olla saab.

Ja reservini oli jäänud 247 päeva.