Elu pärast SBK-d

... peab tõdema, et on päris hea. Kuigi hetkel on muutunud vaid üks täht lühendi ees, kui SBK-st sai MBK, siis sisuline muutus on suur. Meilt võeti ära otsesed vastutavad, mis tähendab, et oleme päris omapäi jäetud. Enam pole kedagi, kes hommikuti reaalselt hügieeni kontrolliks, kedagi, kes meid erinevatel vahvatel puhkudel toenglamangusse või kükki sätiks ega kedagi, kes meid, kasarmusse sisse lennates, valel ajal vale asja tegemas võiks näha. Ühesõnaga distsipliinikontroll puudub. Lisaks on täielikult muutunud ülemad, kes suhtuvad meisse nagu täiskasvanud inimestesse, mitte nagu tänavalt üleskorjatud pättidesse. Ja kõike seda möödunud nädala jooksul.

Võiks arvata, et kui üksuselt otsene vastutav ära korjata, siis saabub kaos ja hullumaja. Tegelikult on hoopis vastupidi: mitte keegi ei hiline rivvi, oleme alati õigel ajal õiges kohas ja seda efektiivselt ning aega võimalikult hästi ära kasutades. Jaoülematega oli kõik risti vastupidi. Hommikuvõimleminegi toimub nüüdsest inimlikult ning hommikuselt mõnusas tempos ja päev võib alata masenduseta, samas jõuame aga müstiliselt kombel alati õigeaegselt tagasi. Üleüldiselt, luues omad süsteemid asjade ajamiseks, tundub kõik palju lihtsam ja loogilisem. Näib, et jaoülemate kaotamisega paranes peaaegu kõik.

Kuna meid liigutati Baasikaitsekompanii alt välja, siis saime endale päris uued ning esmaspäevani veel tundmatud ülemad. Etteruttavalt võib öelda, et tunne on täpselt sama, nagu oleks meid põhikoolist gümnaasiumi viidud. Ülemad käituvad mõistlikult: igasugusest niisama nussimisest on üle saadud ning algab väljaõpe. Isegi Pitka pealt rooste mahanühimisest saab tänu korrektsele läbiviimisele ja seletustele täiesti normaalne tegevus, sest võib selgesti eristada selle eesmärki väljaõppena, mitte tühipalja nussimisena. Ülemate mõistlik käitumine väljendub ka faktis, et esimese nädala lõpus sai kogu MBK linnaload.

Nädala jooksul oleme peamiselt istunud klassiruumis ning õppinud teooriat, kui teki- ja lekketööde praktikatunnid välja arvata. Ägedat tumesinist vormi veel selga panna ei lubata, kuna enne peab toimuma enesepääste õppus Kalev SPAs, kus me neid riideid kasutama peame, enne mida oleks soovitatav riideid mitte ära määrida. Seega jääme hetkel veel põõsasteks, kuid mitte kauaks.

Kuna praeguseks hakkab juba mängu tulema rutiin ning midagi uut väga ei juhtu, siis ilmselt katsungi teha reeglina ühe postituse nädala kohta, erandina saab vajadusel muidugi ka rohkem või vähem.

2 nädalat MBK lõpuni ja pioneeride naasmiseni
~70 päeva vanemate ajateenijate reservini
254 päeva meie reservini.

Suvelapsed

Sinu pilvede riik, tõotatud maa,
unedelinn, kuhu peitusid sa,
sind enam ei suuda varjata.

Igaüks meist rebiti ära meile armsast reaalsusest, tõotatud maalt, ning toodi siia. Nüüdseks on siin oldud 11 nädalat ja tähtis osa ajateenistusest, SBK, ongi läbi. Läbisime lõpurännaku, meid jagati ära erinevate allüksuste vahel, pidasime tseremoonia ning korraks lastakse meid tagasi pärismaailma. Lisaks on mul veel ka täita madrus Kärrile antud lubadus. Kõigest aga järgemööda.

Lõpurännak, suur ja põnev sündmus, mida varjas pikka aega teadmatuse loor, oli kokkuvõttes oodatust lihtsam. Rännaku pikkuseks sai umbes 50 km 3 päeva peale. Esimene päev oli raskeim: läbisime poole kogu maast ning ka veritsevad puusad põhjustasid pisut muret. Edasi oli juba lihtne. Kolmandal päeval suutsin kubemeni mülkas ära käia, kuid kuivad ja puhtad varusaapad, -püksid, -sokid päästsid olukorra, nagu midagi poleks juhtunudki. Üks asi, mida see rännak mulle õpetas oligi see, et kogu seda rasket kila-kola, mida me pidevalt kaasas tassima pidime, läheb millekski vaja ka. Lõpuks autosse istudes oli üldine meeleolu niivõrd "ülev", et kõik palved ja soovitused anti edasi üksteise peale karjudes. Järgnev saun ja kasarmuuni aga päästsid olukorra ning hommikuks olime jälle inimesed.

Juba tagasijõudmise päeva õhtul anti meile teada allüksused, kuhu meid suunati. Rivis seistes olin juba ammu harjunud mõttega, et lähen pioneerirühma ning minu teenistus jätkub SBK-sarnaselt metsalaagrite, rännakute ja muu mudamadruse ellu kuuluvaga, sest mingit mereharidust mul ju ometigi pole. Seega ei julgenud ma loota kuulda oma nime, kui loeti ette need, keda oodatakse Miinilaevade Divisjoni. Kuid seal see siiski kõlas. Minu jahmatus oli suur ning kogu edasine rivistus möödus nagu mingis ähmase udus: mind siiski valiti laeva peale. Hiljem seati see küll korra segaduse tõttu kahtluse alla, mis mulle äraütlemata palju meelehärmi põhjustas, kuid lõpuks jäi kõik siiski endiseks. Mind ei oota enam ükski metsalaager, mööda maad roomamine ega miinide tassimine, mina lähen laeva peale. Lisaboonusena said laevade peale ka paljud aja jooksul headeks sõpradeks saanud inimesed, mis tähendab, et ma ei peagi teenistust läbima venekeelses seltskonnas.

Kogu SBK krooniks sai lõpu- ja vandeandmisetseremoonia, mida esimest korda mereväe ajaloos peeti Jüriöö pargis ning koos Vahipataljoni võitlejatega. Eelnevalt olime kogu asja mitu korda läbi teinud ning üritus möödus sujuvalt ühe pisikese erandiga meie rühma võitleja poolt, mis aga suuremat segadust ei tekitanud. Eriti uhke oli seista ise paraadvormis tavavormis Vahipataljoni reameeste kõrval. Meie sammgi olevat olnud uhkem nende lonkamise taustal.

Vandeandmiselt tagasi tulnud, kolisime uutesse kasarmutesse vastavalt suunamistele ning saime oma esimese linnaloa. See mis ma seal tegin, ei puutu kahjuks aga selle blogi teemasse.

Nüüd, olles sõnapidaja mees, täidan madrus Kärrile antud lubaduse, milleks oli mõne sõnaga kirjutada toast 307 SBK ajal. Nimed, nagu ikka, on muudetud, kuid ma olen püüdnud seda teha nii, et asjaosalised peaks nende taga peituvad inimesed ikkagi ära tundma. Kõiki ma siin kindlasti eraldi mainima ei hakka, vaid ainult need, kellega sai tihedamalt läbi käidud, sest teistest on raske midagi kirjutada, ning need, kes minuga teenistust koos ei jätka, sest ülejäänutega on 8 kuud veel aega.

Alustaks madrus Vasakust või ka Sak-poolest, kuidas kellelegi meeldib. Kogu SBK ajal oli tema mu narikaaslaseks ja kapinaabriks. Peab mainima, et on ikka külma närvi vaja, et magada alumisel naril, kui ülemine on poolenisti keevitusest lahti ning ähvardab 75kg + voodi kaela kukutada. Nari aga pidas vastu ning Vasak ei pidanudki endale R0 võtma. Muidu tegemist äärmiselt vahva ning lõbusa tegelasega, kellega koostööd teha oli imelihtne ning keda mul kunagi vihase või muidu närvis olekus näha ei õnnestunud. Temaga võiks luurele minna küll. Jätkab teenistust pioneeri-NAKis

Madrus Rändur. Nimi tuleneb faktist, et see mees on maailma nii siit kui sealt otsast näinud. Väga otsekohene ja aus, kelle minu pihta suunatud väljaütlemised vahest pinget külvasid, kuid mis sellegipoolest olid enamjaolt tõesed ja asjakohased. Lisaks oli tihti just tema see, kes mehi tegudele utsitas, kusjuures ise hoogsalt kaasa lüües. Soovis saada mereväetuukriks läbi teenistuse laevadel, mis aga kahjuks päris nii ei läinud. Jätkab teenistust pioneerirühmas.

Madrus Crystal. Ei, tegemist  pole väljamõeldud nimega strippariga, vaid ühe püüdlikuima kaasvõitlejaga, kellega mul on olnud au koos teenida. Tema oli ka see, kes külalistepäeval ja muidu pakkidena parimat kraami sai, kuid seda lahkesti kõigiga jagas. Neid viineripirukaid tahaks praegugi veel. Ilmselt parandas tema oma NATO testi tulemust rohkem kui keegi teine, tehes seda rohkem kui 90 punkti võrra. Soovis saada transporditeenistusse, mis annaks talle kasulikke oskusi tööks tsiviilelus. Ma ei tea kedagi, kes seda kohta rohkem vääriks. Jätkab teenistust transporditeenistuses.

Madrus Kalhundos Suur. Jah, suur, peaaegu 2m pikk, meie rühma mast. Kõige veidram tegelane üldse, nagu ufo, ausõna. Tema väljaütlemised, küsimused ja üldse mõtteavaldused mõjusid tervele toale iga kord kui külm dušš. Samas, kui ta midagi parasjagu ei rääkinud, siis võis teda ikka näha suure pühendumusega käsku täitmas või varustust hooldamas. Lisaks oli ta meie toale hädavajalik, sest kui otsiti vabatahtlikke pidi keegi ju minema ning õnneks oli meie Kalhundos alati agar kutsele vastama. Jätkab teenistust pioneeri-NAKis.
Ja muidugi põhitegelane, madrus Kärr. Juba algusnädalatel, enne rühmaesindajaks valimist, näitas just tema üles initsiatiivi ja tõi välja asju, mida saaks parandada. "Ametikoht" sai kõigest tööriistaks, et aidata neid parandusettepanekuid ellu viia. Muidu on tegemist ühe hea huumorimeelega, enesekindla, ausa, tööka ning intelligentse mehega, kel vere asemel puhas testosteroon voolab. Just temasuguse juristi tõttu sai meie toast peagi koht, kuhu jaoülemad oma nina väga pista ei soovinud, sest sedasi andsid nad meile võimaluse vabas vormis kurta ja määrustiku alusel targutada. Kadestamisväärne on tema puhul ka fakt, et ilmselgelt on madrus Kärr leidnud endale suurepärase neiu, kellega koos ta õnnelik võib olla, mille tõestuseks on tema poolt räägitu ning üldine hoiak kui jutt naiste peale minema juhtub. Üks parimatest. Jätkab teenistust pioneeri-NAKis; ainuõige valik ning loodan, et läheb edasi ka aspirantuuri.

Tuba 307 oli raudselt pädevaim, mida tõestab suur NAKi minejate arv (eelpoolnimetatud, pluss Kaitseliitlane ja Lightning) ning muidu mõnusaim tuba kogu kasarmu peale ja on kahju, et meid kõiki laiali saadeti. Õnneks jätkavad minuga laevade peal madrused Jackson, Matu, Lauluhääl ja Heinz, lisaks veel Šloomingas, kes küll reaalselt meie toas ei elanud, kuid immigrandi staatuse võib talle vabalt omistada. Kotkas ja Tšistokas lähevad pioneeri, Kiir transporti.

Sedasi lõpetasime meie, suvel tulnud, oma SBK. Jään ootama, millal mujaleläinud kamraade jälle kohtan.

Vot, lõpupostitus missugune. Sellest, mis uuel nädalal saama hakkab, pole kahjuks halli aimugi, sest oma uue vastutavaga kohtunud ei ole ega saanud infot ühestki teisest allikast.

Jänku

Tuleb välja, et mõnikord võib ka ajateeniatuses lõbusaid ja igati kordaläinud päevi ette. Nagu näiteks möödunud teisipäev.

Algas see küll igati masendavalt, hommikul oli kohe ikka eriti jube tuju. Sellises konditsioonis mainisin ka madrus Vasakule, et kui sel päeval midagi motiveerivat ei tule, siis saab must suurim šlang, keda merevägi kunagi näinud.

Päev sai aga igati vastupidine mu ootustele. Klassitunnid jäid instruktori tõttu ära, miks täpsemalt, ei tea, aga meile tähendas see lihtsalt palju leho-aega. See, kuidas üks neist ära jäi oli päris meeldejääv: kui olime tükk aega istunud ja oodanud saadeti üks madrus K pärima, mis toimub, jooksuga. Ta tuli tagasi, üleni higine ja hingeldav ning teatas, et tund jääb ära ning kõik on oodatud kasarmusse. Kui jaoülem põhjust küsis, siis tuli vastuseks:"Härra *hingeldamine* Veebli *hingeldamine* käsk." Kohe kangestus mulle müütiline Maratoni lahing ning kui ka madrus K sinnasamasse maha langenud oleks, saanuks ideaalse taasesituse.

Järgmiseks oli tunniplaanis takistusriba läbimine, seekord meeskondlikult. Parimale jaole lubati autasu. Meie jagu võitis suurtelt, kuid mis auhinnaks tuleb ja kas üldse tuleb, pole aga teada.

Edasi läksime vaatama korvpalli, kus Eesti võitis, asjata küll, sest edasi me ikkagi ei pääsenud, kuid võidu üle siiski ei nurise.

Õhtune rivistuski oli tavalisest vahvam. Seekord oli meie jalgpalli platsile tulnud rivistusest osa saama väike jänes, keda me seal varemgi märganud oleme. Jaoülemad olid samuti üpris ülevas tujus ning otsustasid mõlemast õpperühmast kaks kiiremat meest jänkut taga ajama saata. Vaatepilt oli üsna naljakas, jänest loomulikult kätte ei saadud, kuid meie rühma madrus G näitas tõelist kiirust ning ta võis hetkeks isegi jänesest kiiremgi olla. Jänku minema aetud, võis rivistus jätkuda. Tol päeval olid ka jaoülemad nakatunud uutmoodi hääldusest sõnale kasarmu, nimelt "käzaarmu". Enne kui rivistus lõppeda jõudis oli aga kai peal, prožektori valguses, märgata üht tuttavat siluetti...

Üks igati kordaläinud päev ning seekord on merevägi ühest lisašlangist prii.

Hästi palju

Pole nüüd juba tükk aega kirjutanud. Seda seepärast, et alguses oli liiga vähe, millest kirjutada ning siis hakkasid erinevad asjad juhtuma, kuid enam aega kirjutamiseks polnud. Nüüd siis hästi palju.

Nädalavahetusel toimusid erinevad väljasõidud nagu ikka. Käisime patarei vanglas ekskursioonil, kus, nagu ma aru sain, giid oli ise seal istunud. Ekskursiooni vältel keerles mul kogu aja peas Kunnase "Sõdurjumala teener", mis kirjeldas sarnast õhustikku. Käisime vaatamas Eesti klubialgpalli, mis on kohapealt vaadates veel haledam kui televiisori vahendusel, sest üksikute fännide karjed kostavad päriselus paremini. Etteruttavalt nii palju, et järgmisel nädalal, kohe pärast metsa läksime koondisejalgpalli vaatama, mis peale full-HD, Surround soundi, 360-kraadise vaate ja 4D kogemuse külma tuule näol, polnud midagi erilist. Lisaks jäi saamata umbes 2,5h und. Käisime ka korvpalli vaatamas, kuhu jõudis teiste hulgas Sidepataljon, kus teenib mu endine klassivend, kellega siis poolajal veidi muljeid sai vahetatud. Kokkuvõttes sain kinnitust, et meil siin mereväes, on üsna hea elu.

Üks olulisi murdepunkte saabus, kui esimest korda kasutati individuaalset karistamist nendel, kes pidevalt korda rikuvad, mitte enam kogu rühma peal. Ülesandeks oli siis kaasvõitlejate tassimine mööda staadioniringi. Kahjurõõm tundub ikka olevat see suurim rõõm.

Õpingud on juba pööratud veidi pioneerihõngulisemaks ning selle raames saabus meile Tapalt leitnant U. Tegemist väga kindlameelse ja eelkõige asjaliku kaitseväelasega. Tunnid temaga olid üsna huvitavad. Eriti kummaline olukord saabus siis, kui ta meile üksikasjalikult ära rääkis, milline saab olema meie järgnev teenistus juhul, kui me peaksime minema pioneerirühma võii transporti. Mitte ära unustada, et eelnevalt ei osanud siin samas, mereväebaasis keegi mõhkugi öelda. Pioneerisaatus muutus saadud jutuga isegi veidi vastuvõetumaks.

Mets. Muidugi mets, sealt me ei pääse. Kõik oli suhteliselt sama võrreldes eelnevate välilaagritega. Käisime orienteerumas, mis mul seekord üllatavalt hästi õnnestusid, päevasel variandil jäin rühma peale kolmandaks. Öine variant läks veelgi paremini, kui ma suutsin kõige kiirema aja teha, aga siinkohal peab tunnistama, et mul joppas ikka roppu moodi. Esiteks saime alustada peaaegu esimestena, mis tähendas, et oli veel üsna valge ning esimesed punktid said hõlpsalt leitud. Teiseks oli üks punktidest kohas, kus ma päeval olin käinud, mis muutis selle leidmise erakordselt lihtsaks. Need väikesed võidud tõstsid motivatsiooni tunduvalt ning magamatusest kurnatud meel sai jälle positiivsema käigu sisse. Välilaagri ajal ei puudunud ka laskmine, mis tundub muutuvat järjest põnevamaks. Seekord tulistasime isegi lühikeste valangutega, mida tavaliselt SBK ajal ei pidavat saama, ning hiljem ka aja peale.

Selline võiks siis olla lühike kokkuvõte minu mõningatest juhtumistest 11 kuu jooksul. Varsti tulebki lõpurännak ja siis ongi SBK läbi. Veel viimane söösthüpe.

Muide, kui eelnevatest kirjutistes on silma hakanud ja teadmine järgnevateks, siis kui vahel on mõned sõnad eriti imelikud või ebasobivad, siis see tuleneb minu telefoni auto-correctist, mis üldjuhul on hea asi, kuid vahel annab tagasilööke. Ja ma ei viitsi neid kirjutisi ise eriti üle lugeda.

Ja lõpuni oli jäänud veel 275 päeva.

Mets 2

Ma varjasin tuule eest pisaraid,
muldonnist on saanud mu tare,
oma püssilt saan küsida vaid,
ehk homme on tulemas parem.
...

On valus vaadata metsa seest
taluakendest kiirgavat tuld,
kuid mets varjab mehi ju ohu eest,
kuni vabaks saab Eestimaa muld.

Viimased päevad on need laulusõnad mind kummitanud. Kasarmutarest on saanud telk ning kuna me asusime seekord vana kasarmu kõrval, kuhu loomulikult kaadritegelinskid õhtuks magama läksid, siis vastavad needki sõnad paljuski tegelikkusele. Tegelikult polnud asi kaugeltki nii jube. Seekordne laager oli mõnes osas lihtsam ja mõnes osas raskem kui eelmine.

Kaks asja, mis mul seekord rohkem oli, kui varasemalt, olid märjad lapid ja kindad. Need tõstsid mu elukvaliteeti tõesti tunduvalt. Kindad hoidsid mu käed suhteliselt puhtatena ning soojadena. Märjad lapid muutsid igaõhtuse kiirhügieeni imelihtsaks, eriti hästi võtsid need maha näomaskeeringud. Lisaks lõpuks ometi hakkasime ka telki kütma, mis kindlustas soojuse ja kuivuse. Lisaks ei olnud meil ühtki ööhäiret peale ühe, mille ajal mina kahjuks ahjuvalves olin ning pumpadest täisvarustuses ilma jäin. Lisaks, kuna kogu tegevus toimus vana kasarmu kõrval, siis häda number 2 lubati seal lahendada.

Kaks suuremat sündmust selle laagri ajal olid kindlasti varjatud liikumise õpetus ja rännak. Esimene neist kujutas sisuliselt füüsiliselt mõnevõrra rasket märjaks ja mustaks tegevat roomamist, mille finaaliks oli kuskil 100m "kiisuroomamist". Kes teab, mida see tähendab, see mõistab, teistele on seda sõnadega aga keeruline kirjeldada. Seda peab ikka ise tegema või vähemalt nägema. Teiseks märkimisväärseks tegevuseks oli jalutuskäik metsas. Rännakul tuli seekord läbida 15km täisvarustuses, mis jaoülema sõnul kaalub kuskil 20kg kandis. Minu jaoks möödus see oodatust lihtsamalt, olin valmis hullemaks. Rännaku ajal avastasin, et kõik sellised katsumused ei testi mitte niivõrd meie füüsilist võimekust kui aga psühholoogilist vastupidavust. Kogu "jaksamine" on ikka peas kinni.

Kolm päeva on aega nüüd kasarmus lebotada ning siis jälle metsa. Samas saab tegemist olema mõnevõrra huvitamate päevadega, kuid nendest juba hiljem.